Kui inime on oma maal rahulikult eland ja pole kellelegi kurja teha taht ja siis korraga tuleb keski võõras ja hakkab seletama, et sind on aga rõhutud ja sind tuleb nende rõhujate käest ära päästa ja et tema tunneb seda päästmise kunsti kõige paremini, siis esimese jutiga mõtled, et las loll lällab. Aga kui see loll ainult lällamisega ei lepi, vaid hakkabki selle päästmisega pääle, ajab sinu valitud valitsuse laiali, paneb pätid korda pidama ja võtab sul talu käest ära, vat siis ajab vihale ja kohe korralikult.
Te ju teate kõik isegi, kuidas meil see värk neljakümnendal aastal käis, mis ma seda teile ikka seletan. Tahtsin ainult ütelda, et minu hing kargas siis nii kõvasti täis, et niipea kui meile need saksmannid sisse tulid, keda ma enne ei sallind, tõmbasin nende mundri selga ja läksin venekatele kombeid õpetama. Noh, ja mis edasi sai, see pole ka teile kellelegi uudis. Ära me sealt maalt tulime, kes aga sai. Igaüks ei saand ja igaüks ei taht kah. Keski pidi sinna ka jääma ja meile ahjutruubid soojad hoidma, kui tagasi tuleme. Ja eks me sel ajal olime omateada kibedad tagasiminejad kõik.
Aastad läksid ja viha kulus õhukeseks. Nii õhukeseks, et armastusel oli jälle hinges ruumi. Ja seda oli vaja, sest armsaid inimesi, kes maha jäid, oli küll ja küll. Ja maa ise oli armas, nii räsitud kui ta ka oli ja võõraste saabaste sõtkuda. Ja nii need kaks vastandlikku tunnet su rinnas möllasid, ikka armastus oma ja viha võõra vastu. Sai siis endalt vahel küsitud ja ka sõpradega arutatud, et kumba tunnet rohkem vaja on, et kumma pliidi alla peaks agaramalt hagu ajama, et leek ei kustuks. Mõned arvasid, et viha on tähtsam, et kuidas sa vaenlasele ikka andeks annad. Aga mina olen rehkendand, et andeks andma ei peagi, aga armastust on ikka rohkem vaja. Viha teeb pimedaks, aga armastuse silmad näevad avaramalt. Ja selle tarkusega olen ma eland, ütelgu ülejäänud ilm mis tahes.
Aga on ka päevi, kus vihkamise leek lööb iseenesest kõrgele üles, pole puhuda tarviski, vanad mälestused kütavad. Sest saab nüüd kuuskümmend aastat, kui 9. märtsil meie pealinn maatasa tehti. Kellelegi jäi see rahulik linnake seal elavate naiste, laste ja vanakestega nii võimsalt jalgu, et pidi ta pommide abil eest ära pühkima. Mina ei ole Tallinna mees ega tundnud seda linna kuigi hästi, aga pikk Ärman oma sini-must-valge lipuga ei old mitte ainult kilulinna poiste monopol, see pritsis meie kõigi südametesse sihukest seerumit, mis tegi meid selle linna omandis aksjunäärideks. Ja tehke teie mis te tahate, mina ajan end sellel süngel aastapäeval kargu najal sirgu, lasen korraks vihal enda üle võimust võtta ja ütlen vaikselt, et ei andesta kuni elan.
Kargu Karla