Hiina presidendi Hu Jintao esimene riigivisiit Kanadasse jättis kohalikule maksumaksjale mitmeti imala maitse suhu. Mitte ainult selletõttu, et peaminister Paul Martin paistis olevat võimetu seisukohta võtma, et enne, kui inimõiguste rikkumise küsimus Hiinas leiab rahvusvaheliselt rahuldava lahenduse, ei müü Kanada sinna väärtuslikke maapõuevarasid. Rohkem selletõttu, et Kanada poliitikud, eriti immigratsiooniminister Joe Volpe, paistsid olevat nõutud Hiina delegatsiooni nõudmiste ees.

Meenus hiinakeelne väljend k'-o-t' ou, mis on inglise keelde jõudnud kui kowtow. See on alandlik, teenri moodi käitumine aadliku või kõrgema klassi hiinlase ees, mida demonstreeritakse kõige ilmekamalt otsmiku asetamisega vastu maad, aadliku jalgade ette. Selline feodaalne käitumine on Hiina ajaloos olnud määravaks. Isegi kommunismiajastu pole suutnud seda orjameelset lähenemist lihtrahva juurest eemaldada. Pigem on klassisüsteem tänases Hiinas ehk tugevamini paigas kui kunagi varem — näiteks välismaareise saavad enesele lubada ainult parteieliit, väljavalitud sportlased ja kultuuriinimesed. Just nagu vanal Nõukogude Liidu ajal.

Kui Euroopas paruni kummardamine ja pea paljastamine ta ees on möödanik, siis paistab, et Ottawa seda ei tea. Sulaslikkus elab edasi, seda aga äritegemise mustas kuues. Iga hinna eest ollakse valmis siduma kaubanduslikke kokkuleppeid, suurendama kaubakäivet. Ja seda isegi siis, kui saldo pole Kanada huvides. Hämmastav oli laupäevasest Financial Postist lugeda, et Kanada eksport Hiinasse 2004. aastal oli $8 miljardit. Sissevedu aga Hiinast oli $24,8 miljardi eest — enam kui $16-miljardiline negatiivne sularahavoog. Kui veel arvestada toetussummasid, mida juba peaminister Chrétien oma mitmekordsete „Team Canada“ kaubanduskäikude käigus Pekingile „kinkis“, siis hakkab pea ringi käima. Kaua saab sellise bilansiga äripartnerlus kesta? Kuidagi peab Ottawa selle raha leidma, ning siin riigis on aastasadu maapõuevarade müügiga leitud lahendusi.

Ent välisinvesteering ei ole alati hea asi, eriti siis, kui riik, kes seda on nõus mujale paigutama, pole näiteks (nagu Hiina juhul on teada) keskkonnakaitsest huvitatud.

Teadagi on Hiinas käimas praegu plahvatuslik majanduslik buum. Financial Post'is ennustati, et tänavune kasv küünib 9%-ni. Calgarys toimunud ärimeeste ümarlauaual (Spruce Meadows Round Table) kinnitas Hiina keskpanga kuberner Zhou Xiaochuan Kanada õlimeestele, et nõudmine energia järele on ainus asi, mis hetkel ohjeldab sedagi pöörast kasvu. Mootorit kütab muidugi Hiina tohutu janu nafta järele — praegu tarbib Hiina 10% maailma naftast. Samas on ta USA järel maailma teine toornafta importija, rafineerimine oma riigis on odavam lahendus kui bensiini või muu kütuse import.

Viimasel dekaadil pole Hiinas mitte ainult agaralt emmatud lääne tehnoloogiat, vaid on ka astutud samme, et lahti saada söesõltuvusest. Ajalooliselt on süsi olnud Hiina peamiseks energiaallikaks, selle põletamisega aga kaasnevad keskkondlikud mured, mida isegi Hiina ei saa enam eirata. Kanadal omakorda on müüa nii toormaterjale kui energiatehnoloogiat.

Hiina riiklikud naftakontsernid (ja teisi seal polegi, kuna eraomand, erafirma on ju kommunistlikus süsteemis vastuvõtmatu) on sel aastal asunud Kanada energiafirmadesse investeerima, kas kohaliku- või maailmaturu suunitlusega. Esmalt võiks nimetada MEG Energy Corp'i, mille aktsiaid on hiinlased agaralt ostnud. Viimasest kategooriast võiks aga esile tuua seda, kuidas China National Petroleum Corp võttis augustis üle Kanada õlifirma PetroKazakhstani, mille äritegevus toimub Kesk-Aasias. Kui USAs on poliitikud eemale tõrjunud selliseid takeover'eid, siis Kanadas ei tunta vist suuremat muret, peaasi et jüaane jätkuks.

Raha rahaks. Tohutu ostujõuga Hiina ees Kanada kummardused eriti ei imesta, see on kapitalistliku süsteemi üks tõdesid, et iga kauba jaoks on olemas ostja.

Kuid selle nädala kõige hämmastavam kowtow näide ei pärine majandusvaldkonnast, vaid turismiviisade andmise küsimusest. Seda eriti taustal, kui Kanada keeldub silmakirjalikult Euroopa Liidu uuemate liikmesriikide kodanikele, nende hulgas eestlastele, andma viisavabadust. Kodakondsus- ja immigratsiooniminister Joe Volpele olevat hiinlased möödunud nädala külaskäigu raames esitanud nõudmise suurendada hiinlastele antavate turismiviisade arvu mulluse, jubagi korraliku 125.000 asemel 700.000-ni. Volpe muidugi lootis turismi kasvule, kui nõustus sel teemal pidama läbirääkimisi. Ent selline arv ei ole muu kui väljapressimine.

Teadagi on Kanadas hiina päritolu inimeste arv hiljuti kasvanud, seda eriti Torontos ja Vancouveris, peamiselt Hong Kongi sisserännu tõttu. Peame meeles, et Hong Kongi kapital põgenes kommunismi eest, kui 1999. a. territoorium lepingujärgselt puna-Hiina valitseda anti. Turiste üksi ei ole ehk karta. Küll aga peaks kartma, mida need sajad tuhanded võiksid külakostina kaasa tuua. Kas SARS on ununenud? Tuli ta ju Hiinast Torontosse ja Vancouverisse.

Kui juba praegu on rahvusvahelised lennuväljad jõuetud tõhusalt SARSi taolisi viirusi avastama, kuidas siis peaksid nad hakkama saama ennustatud plahvatusliku turismikasvuga? Ei tohi ka unustada, et linnugripp läks Hiinast liikvele, epidemioloogid ja viroloogid on ennustanud, et on vaid aja küsimus, enne kui nakatuvad inimesed. Kas Pearsoni lennuväljalt soovime näha sisse voolamas vaid jüaane koos nendega kaasnevate viirustega?

Iga ärimees teab, et igal asjal on oma hind, alla mille ei tasu seda enam müüa. Kanada alandlikult kummardavad liberaalide partei poliitikud on ilmselt kahjuks otsustanud lühiajalise kasu huvides, parseldada puna-Hiinale mitte ainult maapõuevarasid, vaid ka võimalikult rahva tervise, kui see suur viisa nõudmine saab teoks.

Märkmed: