Pärnu Keskraamatukogus avati eelmisel nädalal Aino ja Werner Sieberti pressifotode näitus „Kümme aastat märkmiku ja fotoaparaadiga uudistejahil“, kus on eksponeeritud pilte nii Eesti kui Saksamaa poliitika-, kultuuri- ja spordikuulsustest, kuid ka huvipakkuvatest tavainimestest nagu mõrvakaitseohvrist Aylin Korkmazist või Imex-messil fotoobjektiivi ette jäänud suukorvistatud Araabia daamist.

Aino Sieberti ajakirjanduskarjäär algas 5. septembril 1999, mil ta tegi Stuttgardis Pagendatute ühingu kodukohapäevadel intervjuu Lennart Meriga. Eesti presidendile anti sellel üritusel üle aumedal tunnustamaks tema tööd baltisakslastega suhete taastamisel.

Sellest ajast alates on Saksamaal veerandsada aastat elanud eestlanna kirjutanud sadu artikleid erinevatel teemadel nii välis- kui kodu-Eesti meediale. Eriti meelsasti portreteerib ta inimesi. Seetõttu alustas ta 10 aastat tagasi ise oma vestluspartnerite pildistamisega ning nakatas uue harrastusega ka oma abikaasat Wernerit ja poega Jan Erikut, kes tänavu lõpetas edukalt Karlsruhe fotograafiakooli ja on nüüd töötanud mõned kuud ühes Bremeni tuntud reklaamifirmas.

Pärnu Postimees toob esile, et abielupaari huvidepalett on hämmastav. Nende fotoobjektiivi ette on jäänud poliitilised ja kultuurisündmused, võidusõidurada, hipodroom, poksiring, kuid ka vapratele ja ilusatele mõeldud näitused-messid. Aino ja Werner Siebert on jäädvustanud samuti tuntud eestlasi esinemas Saksamaal.

„Nagu fotodel, on Aino Sieberti kirjatöödeski keskne koht eeskätt inimesel nii valguses kui varjus, nende tugevate külgede ja nõrkustega. Kõigest inimlikust saab rääkida nii sõnas kui pildis ja küpses eas daamina on Aino Siebert valmis ikka veel midagi juurde õppima,” kirjutab Pärnu Postimees.

Siebertid ei ole unustanud ka oma toetajaid, näituse kataloogis ei leidu mitte ainult informatsiooni, millal ja missuguses väljaandes üks või teine foto või artikkel täies mahus on ilmunud, vaid ka tänusõnu neile, kes on nende ajakirjanduskarjääri nõu ja jõuga toetanud.

Hea sõnaga meenutavad nad näituse kataloogi eessõnas Elle Puusaagi (Eesti Elu), Ülo Ignatsit (Eesti Päevaleht, Stockholm), Kärt Ulmanit (Vaba Eesti Sõna), Kalev Vilgatsit (Pärnu Postimees), Tiina Sarve (Sakala), Thea Kurvitsat (Kultuur ja Elu) ja mitmeid teisi.

Aino Siebert on Saksamaal kahe riigi suhete arendamiseks loodud Saksa-Eesti Foorumi üks asutajaid ja juhte, ta on teinud palju Pärnu valgustusaja ühe tuntuma mõtleja ja humanisti Carl Gustav Jochmanni kodulinna tutvustamiseks Saksamaal. Julgelt on ta võtnud sõna mitmetel tabuteemadel nagu samasooliste partnerlus või pedofiilia ohvrid, samuti püüdnud Eesti Ajakirjanike Liidu liikmena arendada Eestis meediatööd.

Eestlanna, kelle elu unistus saada ajakirjanikuks täitus alles 10 aastat tagasi, toob esile: „Samal ajal, kui Saksamaal on mitmeid suurte teadmiste ja kodanikujulgusega meediatöötajaid, õhkub Eestist liiga tihti vastu abitus ja teadmatus, puudub kollegiaalsus ja koostöövalmidus. Kirjadele ei vaevuta tavaliselt üldse vastama,“ räägib Siebert ja jätkab: „Eestis kasutatakse peamiselt ingliskeelseid agentuuriuudiseid. Kui küsimus on aga Saksamaa uudisest, mille on näiteks BBC toimetaja juba oma arusaamade ja teadmiste põhjal läbi töötanud ja Eestis käsitleb seda omakorda teine inimene, kellel oma arusaamad ja teadmised, siis pole oodatagi informatsiooni kvaliteeti.“

Karlsruhe lähistel elav 56-aastane naine räägib, et pakkus hiljuti ühele väljaandele lugu Vitali Klitshkost – see võeti ka meelsasti vastu. Probleem tekkis aga piltidega, mida ajaleht soovis võtta agentuurilt: „Ma keeldusin, kuna sporditoimetaja ei olnud esiteks näinud meie fotosid – teda see ei huvitanudki. Teiseks, kuna oleme aastate jooksul ehitanud Klitshkode firmaga üles head suhted, siis on meil ka pilte, mida agentuurid ei paku. Seega, miks ei võiks näidata Eesti lugejale ka eksklusiivseid fotosid, mida teistel ei ole?”

Eestis juhtivatel kohtadel töötavad meediainimesed ei taipa tihtipeale, et Aino ja Werner Sieberti poolt aastate jooksul ülesehitatud kontaktid ei ole enesestmõistetavad, vaid vajavad mõlemapoolset usaldust. Pealegi on Eesti väljaannete tiraazhid väga väikesed, seega on suur au, et prominendid võtavad aega ühe väikese riigi esindajate jaoks.

Eesti väljaannetel ei ole finantse väliskorrespondentide rahastamiseks ja nii puuduvad ajakirjanduses otsereportaazhid kui ka analüüsid, kuid samas puudub ka soov teha välismaal elavate kolleegidega tihedat koostööd. Peaks olema ju selge, et nende teadmised, kes elavad aastaid mujal, on suuremad kui eestlasel, kes jälgivad mõne maa sündmusi kodumaal.

Meelehead teeb seevastu Aino Siebertile see, et koostöö Eesti väikeste väljaannetega on olnud suurepärane, kolleegid on avatud ja abivalmid: „Viimaste aastate jooksul olen ma märganud, et just kohalikes lehtedes töötavad ajakirjanikud teevad oma tööd südamega.“

Kes on Aino Sieberti eeskujud, soovisin ma teada. „Vana generatsiooni reporteritest kindlasti Gerd Ruge ja Wolf von Lojewski – olen mõlemaga ka kohtunud; kuid ka telekanali ARD peauudistesaate Tagesthemen kauaegne juht Ulrich Wickert. Suisa ootasin Uwe Krögeri tehtud reportaazhe ja vaatan naudinguga Heute uudiseid, mida juhivad telekanalis ZDF Marietta Slomka ja Klaus Kleber. Eestlastel pole tänaseni seda kvaliteeti pakkuda. Otse loomulikult on eeskujuks ka Der Spiegel’i peatoimetajad nagu Rudolf Augstein ja äsja manalateele läinud Erich Böhme. Koju tuleb meile Süddeutsche Zeitung, kust loen erilise meeleheaga Heribert Prantli kirjutisi,“ toob eestlanna, kes tegelikult on ametilt sekretär-asjaajaja, esile. Tema abikaasa Werner on aga promoveerunud vee-ehitusinsener, kes nüüd pensionieas on pühendunud suure andmusega fotograafiale.

Pressifotode näitus jääb Pärnu keskraamatukogus avatuks 7. jaanuarini 2010.
www.ainosiebert.de

Inimesed

TRENDING