Riigikogu liige,
sotsiaaldemokraat
Esimene koolipäev on nüüd seljataga. Kooliga oleme kõik seotud. Kes õpib ise, kellel laps, kellel lapselaps. Kellel kõik korraga. Sotsiaaldemokraatide kõige tähtsamaks hariduspõhimõtteks on kõikidele võrdsete võimaluste tagamine. Sõltumata vanemate rahakoti paksusest ja elukohast.
Lapsed ei pea jääma ilma heast haridusest põhjusel, et nende vanemate majanduslikud võimalused on kasinad. Laste harimatus ja kasvatamatus muutub hiljem nagunii kogu ühiskonna probleemiks sotsiaaltoetuste maksmise näol, turvatunde puudumise näol või isegi vanglate ehitamise näol. Kui me ei taha teha ühiseks probleemiks harimatuse põhjuseid, siis hiljem peame ühiselt tegelema harimatuse tagajärgedega. Ja see on palju kallim.
Hariduslik kihistumine
Hariduses ei saa olla nii, et kel raha, see kindlustab oma lastele hea hariduse, teised jäägu ilma. Sellist poliitikat Euroopa ei tunne. Seda tuleb lausa karta. Praeguseks kujunenud hariduslik kihistumine on Eestis isegi suurem kui majanduslik kihistumine. Haridus peab looma kõigile võrdsed võimalused. Miks peab väikese kooli õpikeskkond olema viletsam kui suure oma? Miks nõuame paljudelt vanematelt üle jõu käivaid summasid laste huvihariduse eest? Miks oleme endiselt hoolimatud laste suvevaheaja korraldamise suhtes? Suvised lastelaagrid pole kaugeltki kõigile taskukohased.
Maksud, mis lähevad tasuta hariduse hüvanguks, on õiged maksud. Seni, kuni me ei suuda tagada lastele kvaliteetset haridust, vaba aja veetmise võimalusi, pole meil ka kiiret alandada kõrgepalgaliste makse. Meil pole midagi selle vastu, kui linnaeelarvest annetatakse igale pensionärile 500 krooni, kuid laste tasuta hariduse hüvanguks lausa peab seda tegema. Kõige raskemates tingimustes on Eesti noored pered, kes kasvatavad mitut last. See puudutab nii vanemaid kui lapsi.
Sotsiaaldemokraadid tegutsevad aktiivselt selle nimel, et toetada 500 krooniga iga Tallinna koolilast õppevahendite hankimisel.
Alustame lihtsatest asjadest
Oleme kehtestanud oma lastele kohustusliku koolihariduse, mis tähendab, et koolipingis peab istuma põhikooli lõpuni või 17-aastaseks saamiseni. Kohustuslik haridus peab olema täies ulatuses riigi ja omavalitsuse poolt rahastatud. Paljudele vanematele tekitab raskusi 500 krooni väljakäimine töövihikute eest. Kõigi meie põhikooli õpilaste töövihikute hind oleks alla 50 miljoni krooni. Meenutagem, et ainuüksi selleaastane riigieelarve ülelaekumine ulatub üle 2 miljardi – see on üle 40 korra suurem kui töövihikute maksumus. Vähemasti sama vajalik oleks toetada 200-300 krooni ulatuses kuus laste huvialategevust. Kordades rohkem tuleb teha kulutusi laste suvelaagrite korraldamiseks.
Usun, et kümme lihtsat sammu haridusvõimaluste võrdsustamise suunas aitavad meie ühiskonda edasi. Selle jaoks on meil vaja tagada tasuta töövihikud, koolitransport ja huviharidus. Vähem tähtsd pole võrdsed tingimused maa- ja linnakoolidele, kesk- ja äärelinna koolidele ning suurtele ja väikestele haridusasutustele. Kindlasti peaks igas põhikoolis olema arvutiklass ja raamatukogu ning tasuta koolilõuna.
Kui me räägime haridusvõimaluste võrdsustamisest, siis peab mainima, et põhikooli astudes ei tohiks lapsi ees oodata sisseastumiskatsed. Võrdsustamisest saame tegelikult rääkida ka palga kontekstis. Viimane aeg on lasteaia õpetajatele ja abitöötajatele kehtestada vääriline ja ühtlane palk üle kogu Eesti.
Viimastel aastatel on avalikkuses palju kõneldud kutseõppe tähtsamaks muutmisest. Selle jaoks oleks tingimata vajalik muuta kutseõppe kestvust kolmelt aastalt nelja peale ning sellest veelgi olulisem on, et kutse- ja rakenduskõrgharidus oleks kättesaadav kõikides Eesti regioonides.
Alles siis, kui oleme astunud need kümme kukesammu, võime rääkida võrdsetest tingimustest ja tasuta haridusest. Enne kindlasti mitte. Ja nagu ma eespool juba mainisin, laste harimatus ja kasvatamatus muutub hiljem kogu ühiskonna probleemiks. Ja tagajärgedega tegelemine on teatavasti palju kordi kallim, kui probleemide ennetamine.