Tark Taara linnuke oli kohal ligi viiekümneliikmelises koosseisus ja kuulutas kevadet. Jah, Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor, mis seda nime kannab, on oma kümneaastase tegevusega elukevadesse jõudnud ja tähistas seda noorusliku värskuse, kuid juubilari väärikusega. Etendusi oli kaks.
Päevane toimus kontsertkorras, kus publik vana põlise tava kohaselt toolidel istus. Õhtune, millest allakirjutanul oli au osa võtta, oli kergelt kabareestiilis, kus publik mõnules laudades kohvi ja suupistetega ning baarist saadavate lisanditega. Kuid Ööbik aina laulis, mängis, näitles ja meeleolutses.
Enne, kui laulust endast kõnelema hakata, silmitsegem korraks lavapilti ja heitkem pilk kavalehele.
Laval hakkasid silma Tartu Ülikooli võimsad sambad, rõhutamaks koori akadeemilist ilmet. Poolsalajaste agentuuriandmete põhjal olid nende sammaste püstitajaiks koori „kandvamad jõud“ Jaan Kruus ja Jüri Laansoo. Foonil kahe põlispuu vahel (olid need „pühad pärnapuud“, millel õrn ööbik gustav-wulfilikult laksutas?) oli ekraan, mille otstarve selgus hiljem; ees ühes nurgas kateeder ja ähvardavalt tehissilmi pilgutav robot. Kavalehe esiküljel ilutsesid liba akadeemikud prof Beerstein (Avo Kittask) ja hr Piripill (Allan Liik), kelle akadeemiline kuuluvus jäigi küsitavaks kontserdi lõpuni. Ka „koorijuht emeeritus“, mida Charles Kipperi puhul tarvitati, on kergelt ersats-akadeemia vallast. Tõsiakadeemikuile (Elmar Tampõld, Vello Soots, Jüri Nurmberg), avaldati koos paljude teistega tagaküljel südamlikku tänu.
Rõõmustava nähtena oli märgata generatsioonidevahelist koostööd. Seda oli kavas (millest allpool), kuid ka väljaspool kava. Nii näiteks oli kooriliige Tõnu Altosaar paigaldanud laval asuva ekraani jaoks power-point süsteemiga pildid, mida lauludele taustaks näidati. Poeg Peeter oli aga see, kes lava taga nuppe vajutas ja pilte lauludega sünkroniseeris.Tiina Coverdale'i poeg Erik oli konstrueerinud võimsa roboti — „imearvuti“, mida hr Piripill vahelduva eduga käsutas. Lisaks oli baaris, saali korrastamisel ja loterii läbiviimisel abiks terve rida noori, kõik kahtlaselt tuttavate perekonnanimedega. Ei tohiks jätta mainimata tublit helimeistrit Allan Eistrati, kelle valvsale silmale ja kõrvale kõik mikrofonid ja võimendid allusid.
Ja siis nad tulid, need Ööbikud, õrnad ja mitte-nii õrnad, otse „talupoja akna alla“ laulma. Aga enne, kui neil nokka avada lubati, tutvustas prof Beerstein oma kümneaastast ornitoloogilist uurimistööd, mille tulemused käesoleva õhtu vältel pidid selguma. Selgusidki. Kava oli ulatuslik ja mimekesine, arvukate solistidega.
Juhatasid vaheldumisi Asta Ballstadt ja Rosemarie Lindau, klaveripingil Charles Kipper. Programmi üldilme võinuks traditsioonilist kontserdikülastajat heidutada — midagi kirevamat oleks raske ette kujutada ja kontserdil osalemata võinuks koostajate muusikaline maitse küsimärgi alla sattuda. Seal oli eesti helitöid, nii iidseid kui kaasaegseid, katkeid tänapäeva populaarseist muusikalidest, võõrlaene mitmelt estraadilt, Straussi, Valgret ja biitleid, kuid ka sügavhardalt vaimulikku, taas õige mitmepalgelist. Prof Beersteini osaval juhtimisel liiguti sujuvalt ühest atmosfäärist teise ja ei tekkinud vähimatki võõrastust. Ka laulude tõlgendus oli läbinisti ehtne igas zhanris (kummardus dirigentidele).
Koori hääleline kvaliteet on nooruslikult särav ja ühtlane, puhas laulurõõm peegeldus lauljate olemuses. Esitatud laulude loetelu läheks lubamatult pikale, lubatagu mul peatuda vaid meelde jäänud kõrgpunktidel. Oma sulelise nimekaimuga hoidis koor rangelt kontakti. Nii näiteks esitasid naishääled Kappeli „Ööbiku“ Koidula sõnadele, mida viimane tolleaegse kirjaviisi kohaselt p-ga ja ühe ö-ga kirjutas. Ja muidugi ei puudunud ka Rammi/Wulffi rahvalik „Õrn ööbik“, esitatuna heas häälelises sobivuses ema tütre dueti — Reet Lindau-Voksepa ja Marielle Voksepa poolt.
Teine perekondlik duett oli esimeses osas veel. Selleks oli Carol Sageri ja David Fosteri „Palve“, mille esitasid tütar Elena ja ema Liina Lepikud. See oli kogu kava üks hingestatumaid palasid, mis kustus esile publiku võimsa aplausi. Oli huvitav kuulda, kuidas Liina, kelle säravat sopranit oleme harjunud nautima, demonstreeris seekord oma võimeid madalamates registrites. Originaalne ja temperamentne oli Zulu laul „Siyahamba“. Charles Kipperi Koidula sõnadele loodud „Teretamist“ juhatas ainsana helilooja ise. Oleks tahtnud kuulda sellele teenitud eriaplausi, mis kahjuks jäi tulemata. Sõbralik etteheide koorile — oleks võinud sellega ise algust teha.
Teisest osast jäi meeldivalt mällu orientaalne „Õhtu Ho-peis“, mis esitati idamaiste instrumentide saatel. Rosemarie Lindau hiilgas Glanzbergi estraadinumbris „Padam, Padam“ ja Tamara Norheim-Lehela viis Straussi helides koori endaga kaasa „ilusa sinise Doonau“ lainetele (mis loodetavasti selles ajastus ka veel sinised olid).
Sisaskilt oli kolm omapärast pala Runneli tekstidele, mis õieti moodustasid omaette terviku ja sellena nad ka esitati. Ja moodsakuuelist ööbikut tutvustas solistina Andres Raudsepp Sherwini helindis, mille juures Anu Jõe ta korraks tantsuringile jõudis meelitada. Prof Beerstein muundus korraks päris igapäevaseks Avo Kittaskiks, et esitada Künnecke bravuurset „Poissmehelaulu“, päritoluga vist „Onupoeg Bataaviast“. Ja lõpuks selgusid ka prof Beersteini uurimistöö tulemused, tänu Charles Kipperi uudishimule (ja aeglasele mõtlemisele).
Charliele tehti selgeks, et ööbiku laul on alati ilus, sobib kummelimurule, rahvapeole, estraadile, kontsertsaali ja pühakotta. Ja vastu ei saanud keegi vaielda, olime ju kõik seda värskelt tõdenud. Sobib ka simmanile — lauldakse ju Simmaree sildi all. Ja kui järgmisel aastal lisandub simmanile „ruudi-ralla“, siis sobib ka see. Ainult siis olen juba mina ka akadeemik ja tõenäoliselt „criticus emeritus“.
