Austatud Üllar Lanno! 24. märts 2021


Suur tänu kirjavastuse eest minu ”Avalikule pöördumisele valitsusasutuste poole koroona tõkestamises” 17.02.2021. Tänu on seda suurem, mida vähem on vastajaid valitsusasutustest ja kajastust meedias. Märgukirjale vastamise tähtaeg on möödas. See ei ole kooskõlas märgukirjale vastamise seadusega ega pandeemia tagajärgedega.

Ei ole parim aeg kirjakultuuri parandamiseks, aga ikka loodan. See puudutab eriti sotsiaalministeeriumi, kelle kirjavastused on juhuslikud ja pinnalised.
Kahe reaga on reageerinud Presidendi Kantselei ja Riigikogu Sotsiaalkomisjon. Sisukam vastus saabus siseministeeriumist, kust teatati tööst seadusandluse muutmisega. Ülejäänud vaikivad vist lootuses, et koroona ehk päästab vastamast.

Olen jäänud kõrvale koroonataudi levikuga seotud ametkondade infost ja minu ettepanekud ei saa olla täiesti adekvaatsed, seepärast olen püüdnud neid formuleerida ettevaatlikult. Seda olen märkinud ka „Koroonataudi õppetundides“, milles nimetatud kõik artiklid on leitavad võrgus googeldades. Kuid ka niisugusel kujul oleks nendes peituvate ettepanekutega arvestamine aidanud vältida tänast häbiväärset seisu, kus haiglad on ummistatud taudihaigetega ja teistele polegi kohta.

Austatud Üllar Lanno, palun ärge käsitlege seda kirja kui pahatahtlikku, vaid kui kogenuma kolleegi nõuannet vältimaks vigu tulevikus. Minu nägemuses lasti ebapiisavate piirangutega oktoobris-novembris epideemia kontrolli alt välja ja hiljem see laienes veelgi. Kui Te kirjutate Terviseameti pädevusest, siis selles ma kahtlen.

Pädevus tähendab nii asjatundlikkust (oskuspädevus) kui võimupädevust. Oskuspädevust polnud ju professionaalsete epidemioloogide puudumise tõttu. Neid lihtsalt ei olnud, sest sanitaar-epidemioloogia teenistus likvideeriti 2000.a. sotsiaalminister Eiki Nestori poolt ja epidemioloogid lahkusid ilmast kõige liha teed. Siit näeme, et tervishoidu ei tohiks juhtida võhik ja poliitikul-võhikul peaks olema nii palju oidu, et ta ahvatlevat kohta vastu ei võtaks.

Mis puutub Terviseameti võimupädevusse, siis on see poolik, kuna Teie otsused Teadusnõukojas ei olnud ega ole Valitsusele kohustuslikud. Niisiis eeskätt langeb vastutus epideemia laienemise eest ebapiisavate piirangute tõttu möödunud aasta lõpukuudel peaminister Jüri Ratase ja sotsiaalminister Tanel Kiige õlule, vähem Teie peale. Peaminister Kaja Kallas võttis ameti heausklikult koos koroonakatastroofiga vastu. Kõik nad on Eiki Nestori rumala likvideerimisotsuse ohvrid, rahvast rääkimata.

Probleemi aitavad mõista kunagised peasanitaararsti/tervishoiuministri asetäitja õigused. Minu otsuseid ei saanud väärata ükski institutsioon Eestis, vaid ainult NSV Liidu peasanitaararst. Kui ma vaikinuksin ohust 2020. aasta sügiskuudel, oleksin varem või hiljem sattunud oma südametunnistuse või ajalookohtu kätte. Kuid nüüd on minul kui sanitaarteenistuse endisel juhil soov küsida käestlastud koroonataudi puhul - miks minu ettepanekuid ja nõuandeid ei võetud arvesse?

Heade soovidega, Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.
Eesti peasanitaararst/tervishoiuministri asetäitja 1989-1991



Politoloog Ilvi Jõe-Cannon`i kommentaar:

Koroonataudi levikus on meditsiiniline aspekt muidugi väga tähtis, aga sama tähtsusega on ka kodaniku käitumine sellises olukorras. Seetõttu on minu meelest praegune seisund sobiv poliitiline õppetund ja kiri sisaldab ka infot selleks.

Nimelt kriisi olukorral soovitada “elanikkonda loobuma ajutiselt kodanikuvabadustest” on tavaline demokraatias. Ajutine loobumine töötab nii kaua kui rahvas usaldab oma poliitikuid, aga selles valdkonnas paistab meil olema mõnevõrra probleeme. Kas on hirm, et “ajutine” võib venida määramatuks?

Kahtlemata eksisteerib tänapäevani meie ühiskonnas segadus selle üle, mis tähendab vabadus. Paljudel on veel lapsik arusaam, et tal on õigus tegutseda piirideta. Selline käitumine ei ole võimalik niipea, kui sa elad teiste inimeste hulgas. Isegi metsas üksinda elades on ilmselt vaja arvestada looduse poolt tingitud olukorraga.

„Ajalehe Washington Post`i arvates peitub Austraalia edu võitluses koroonaga koheses piiride sulgemises, mida Euroopas ei tehtud. Austraalias rakendati ka karme trahve. Peamiseks põhjuseks oli riigijuhtide oskus, hoolimata ideoloogilistest erinevustest, veenda elanikkonda loobuma ajutiselt kodanikuvabadustest.

Kuna ühiskonnas elame koos teiste inimestega tuleb meil aktsepteerida fakti, et vabaduse mündi teisel poolel on kohustused, või nagu Jaak Uibu väidab, “Inimkohustused on sama tähtsad kui inimõigused”. Selles valdkonnas on minu lemmiktsitaadiks USA ülemkohtu kohtuniku Holmes'i ütlus, “The right to swing my fist ends where the other man's nose begins” (Mu õigus vehkida oma rusikaga lõpeb seal, kus teise mehe nina algab”).

Märkmed: