heldsander@gmail.com
Harjo Sandur sündis 24. sept. 1910 omaaegse mõisate metsaülemate ja EV Koeru metskonna (hilisem Varangu) kauaaegse metsaülema (1920-1949) Leonhard Stegmanni (1877-1965) ja tema abikaasa Alma Johanna (sünd. Raekson, 5.05.1884 Õisus – 1956 Krasnojarski krai) esimese pojana ning sai nimeks Harry Ewald Konrad.
Hariduse omandas H. Stegmann Varangu algkoolis ja Tartu Poeglaste Reaalgümnaasiumis (1924–1930). 1930. a immatrikuleeriti ta Tartu ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsaosakonna üliõpilaseks, kus ta liitus EÜSiga. H. Stegmann sooritas 1935. a alguses viimased eksamid ning 15. mail määrati ta ülikooli zooloogia kabineti assistendi kohusetäitjaks. Assistendina töötades täitis ta 1935. ja 1937. a suvel lühiajaliselt ka kabineti juhataja kohustusi.
Suurem oli H. Sanduril huvi siiski taimeriigi vastu. Tema edasist arenguteed määras tutvus maailmakuulsa professori Teodor Lippmaaga.
Üliõpilasajal (1934–1935) töötas H. Stegmann lühiajaliselt botaanikaaia ajutise tööjõuna. Tartus võttis ta perekonnanimeks Sandur ja eesnimeks Harjo. Professor Lippmaa nägi Sanduris suurt tulevikku ning hankis talle kodumaise stipendiumi ja välismaise teadusstipendiumi Taani, Kopenhaageni ülikooli botaanikaaeda. Aastatel 1937 – 1940 töötaski Sandur teadusstipendiaadina kodumaal ja ligi kaks aastat Taanis. Vahepeal kaitses Sandur diplomitöö „Paju bioloogia, kasvatamine ja majandamine“, juhendaja prof. Andres Mathiesen ning sai eduka kaitsmise järel 1938. a otsusega ametlikult õpetatud metsateadlaseks.
Kopenhaagenist Tartusse naasis Sandur 3. dets. 1939. Juba 27. novembril oli ta Tartu ülikooli rektori otsusega määratud 1. jaanuarist 1940-31. detsembrini 1944 ülikooli õpetatud aednikuks. Uutes poliitilistes oludes nimetati see 10. novembrist 1940 botaanikakateedri assistendi kohaks, mis siiski hiljem vormistati botaanikaaia juhataja asetäitja kohustega õpetatud aednikuks. Sellel ametikohal töötas Sandur ka sõja-aastail, saades pärast Lippmaa traagilist hukkumist 1943. a jaanuaris aia sisuliseks juhiks. 1944. a põgenes Sandur Eestist ning Saksamaal viibides otsustas lahkuda Austraaliasse, kus Canberras ootas teda tähtis ametikoht. Norra laevaga Skaugum Austraaliasse rannikule jõudes viskus Sandur aga 29. nov. 1949 merre, kus lained tema surnukeha kaldale uhtusid. Tema matmiskoht on teadmata.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Tänu Eesti metsanduse ajaloo väga heale tundjale Toivo Meikarile ning aianduse ja sugupuude uurijale Mati Laanele, on meil mõndagi teada Sanduri emapoolsetest onudest, metsaülematest vendadest Konrad ja August Raeksonist. Konrad (1865-1923), pere esimene laps, oli metsandushariduse omandanud Saksamaal ja end täiendanud Soomes, Rootsis ja Taanis. Elu lõpuaastail töötas 1920-1923 Viljandimaal Õisu metsaülemana. August (hilisema nimega Rae) abiellus 27. juulil 1914 Agnes Kikkasega ja töötas põhiliselt Lätis mitmete mõisate metsaülemana. 1919. a põgenes ta Eestisse ja töötas Laiksaare metsaülemana ja Orajõe abimetsaülemana.Teadaolevalt oli Agnes ja August Rael kolm last: Helgi (hilisem Lind 1916-2003), Juta Maria (hilisem Millert, 1915-2009) ja Tarmo (1920). Augusti abikaasa lahkus perega Eestist ning jõudis Põhja-Ameerikasse. Neist on ka Eesti Elus juttu olnud ning Augusti laste lapsed elavad mitmel pool üle maailma. Tuntust on leidnud Augusti tütar Juta ja tema abikaasa, emeriitprofessor Olaf Millert, kes kahekesi on loonud ka St.Olaf College fondi The Olaf and Juta Millert Scholarship Endowment. Kahjuks Augusti enda saatus on teadmata. Siit palve Eesti Elu lugejaile, kui keegi teab August Raeksoni saatusest, palun lahkesti teada anda, ühtlasi loodame, et ehk edaspidi avaneb meil ka võimalus neist kahest vennast-metsamehest rohkem teada saada.
