Enamus inimesi on veendunud, et neil on hea maitse ja kuna inimene ei taha naljalt loobuda sellest, mida ta väärtuslikuks peab, siis ei ole ime, et vanad roomlased õpetasid oma lastele: „Maitse üle ei saa vaielda“ - „De Gustibus Non Est Disputandum“. Aga see ei tähenda siiski seda, et maitset ei ole võimalik muuta. Tuletame kõigepealt meelde vana nalja. Mees küsib naiselt: „Mida täna süüa saab?“ Naine vastab: „Ube.“ Mees ütleb: „Ma VIHKAN ube.“ Naine ütleb: „Eile sa ei vihanud ube. Üleeile sa ei vihanud ube. Üle-üleeile sa ei vihanud ube. Ja nüüd sa äkki vihkad ube?“ Niisiis: kui inimene on üliküllastunud, siis ta maitse muutub. Paljude toitude ja jookide puhul on see kindlasti nii. Aga kas on võimalik 'üliküllastuda' muusikast ja raamatutest? Noorte maitse kujuneb doktor Pavlovi teaduslikkude printsiipide kohaselt. Pavlov helistas kella ja siis andis oma koertele süüa. Aja jooksul hakkasid koerad rõõmuga saba liputama, niipea kui nad kuulsid, et Pavlov kella lööb. Kui Pavlov oleks kella asemel mänginud koertele muusikat, siis oleksid ta koerad õppinud muusikat armastama. Nii et see on täiesti loomulik, et kui poisid ja tüdrukud hakkavad teineteise vastu huvi tundma, siis hakkab neid samal ajal huvitama ka populaarne muusika. Noored käivad koos tantsupidudel ja kinos ja kui see neile meeldib, mis seal toimub, siis hakkab neile meeldima ka muusika, mida seal mängitakse. Muidugi pärast seda, kui noored abielluvad ja lapsi saavad, tekivad paljudel hoopis teistsugused huvid - nad hakkavad käima tööl ja jahil, neil on vähem ja vähem aega muusika kuulamiseks ja raamatute lugemiseks. Paljud jäävad seetõttu oma nooruse maitsele 'truuks'. Aga paljude maitse siiski muutub. Nii näiteks on kinoskäijate muusikalist maitset märkamatult mõjustanud ja paremuse suunas arendanud kõik need heliloojad, kes kirjutasid Hollywoodi populaarsetele filmidele sümfoonilist saatemuusikat ja kes sel viisil äratasid paljudes huvi nn. 'klassikalise' muusika vastu. Üks sellistest heliloojatest oli Dimitri Tiomkin, kellele anti Oscar muusika eest, mille ta kirjutas filmile „The High and the Mighty“. Oscarit vastu võttes ei tänanud Tiomkin tänapäeva kommete kohaselt oma ema, isa, naist, lapsi ja juuksurit, vaid hoopis Tshaikovskit ja teisi kuulsaid heliloojaid, kellelt tema ja ta kolleegid olid juba aastaid palju laenanud ja kellele nad olid seetõttu palju võlgu. Muidugi on ka kirjanikke, nagu Jonathan Swift, Charles Dickens, Mark Twain ja meie oma Jüri Parijõgi ja Oskar Luts, kelle romaanid on kõrge kunstilise tasemega, kuigi nende mõistmine ja nautimine ei nõua mingit kunstilist eelharidust. Noored on kahtlematult võimelised muusikat kuulates ja raamatuid lugedes ja kinos ja teatris käies tundma mitmesuguseid suuri tundeid - armastust, rõõmu, vaimustust, hirmu ja viha, aga sealjuures on noorte maitse harva arenenud niikaugele, et nad oskavad kriitiliselt hinnata, kas see, mis neis mitmesuguseid tundeid tekitab, on väärtuslik või väärtusetu, kas sellel on kunstiküpsust, hingesügavust ja sügavmõttelisust. Need noored, kes ei võõrdu muusikast, kunstist ja kirjandusest, omandavad aja jooksul mõõdupuud, mille abil nad saavad intelligentselt otsustada, mida lugeda, mida kuulata, kuhu minna ja kuhu mitte minna. Aga leidub alati ka neid, kes jäävad igavesti nooreks.
Ain Söödor
Kunsti mõõdupuud
Kultuur
TRENDING
