Palos Verdeses resideeruv Eesti kunstnik Aapo Pukk pälvis 21 riigis levitatava, maailma mainekamaks kunstiväljaandeks peetava
International Artist Magazine’i korraldatud võistlusel „Inimesed ja figuurid“ peaauhinna õlimaali „Harmony oma isaga“ eest.
Kunstnik kujutab 101 x 76 sentimeetrisel lõuendil California lõunakaldal Venice Beach’il kohatud isa, kes hoiab süles väikest tütrekest Harmonyt. Maali lakooniline, ent mõjuv ülesehitus näitab Pukki kui väljakujunenud tugeva sotsiaalse närviga meistrit, kes suudab näha lihtsas hetkes jäävaid väärtusi.
Ülemaailmsel 1900 osavõtjaga konkursil esikohale tulnud kunstnik Aapo Pukk jääb erakordset tunnustust kommenteerides tagasihoidlikuks. „Olen varemgi auhindu saanud, kuid mitte kunagi nii kõrget kohta. Kuigi tundsin Harmonyt maalides, et tegemist on minu teemaga ning suutsin panna lõuendile olulise osa oma emotsioonidest, ei mõelnud ma tööd võistlusele saates, et võiksin tulla esimeseks kõigi nende kunstnike hulgas, kes samuti tunnustusele kandideerisid. Samas olen õnnelik, et mulle oluline töö äratas tähelepanu ning satub suure hulga kunstisõprade huviorbiiti. Usun, et isaduse, tuleviku, unistuste ja neist loobumise valus teema, mida käsitlen, puudutab inimesi üle maailma,“ rääkis Pukk.
Alates 1999. aastast maailma suurimasse portreekunstnike organisatsiooni, üle 3000 liikme koondavasse
Portrait Society of America (PSOA) kuuluv Aapo Pukk on viimase 20 aasta jooksul maalinud üle 2500 portree. Tema lõuendeid võib leida peale Eesti ja USA ka Kanadas, Brasiilias, Jaapanis, Lõuna-Aafrikas, Ugandas, Venemaal, Kreekas, Prantsusmaal, Itaalias, Shveitsis, Saksamaal, Suurbritannias, Iirimaal, Rootsis, Soomes ja Lätis. Meil on siinkohal meeldiv lisada, et Aapo Pukk kuulub ka Eesti Kunstnike Koondisse Torontos.
Autor kirjeldab maali sünnilugu ja sellega seotud emotsioone haaravalt oma kodulehel, mida edastame lugejatele siinkohal lühendatult.
Selle maali tegevus toimub California lõunakaldal Venice Beach’il. Armastan seda paika. Olen otsinud sealt oma modelli, keda portreteerida. Olen otsinud niisugust inimest, kes oleks kui selle paiga hing.
Kuulus Venice Beach. Kilomeetrite ulatuses võib siin näha ehmatavaid äärmusi. Siia kogunevad inimesed, kes ihkavad midagi rahvale näidata. Siin on mees, kes ennastunustavalt võib tundide viisi mängida vana katkist klaverit. Siin on mees, kes iga päev meisterdab valmis liivast draakoni. Teeb seda iga päev uuesti, viimse üksikasjani. See on kui tema ellujäämise mantra. Siin võib kohata noormeest, kes annab kehva nõu ühe dollari eest. Kunstnikud, tätoveerijad, zhonglöörid, akrobaadid – neid peab ise nägema. Vahel tunnen, et olen kui põrgu eeskojas. Siis paistab jälle, et siit saab otse taevasse.
Korraga märkan rahva hulgas oma modelli – laps süles, kõrval kolm suuremat poega ja ema – terve perekond. Teravustan silma ja südant. Haprus, elujulgus, minu elukeskkond – see vaatab mulle vastu. Ilmselt nad lihtsalt elavad siinkandis.
Mis mind paelus? See, kui ilusad nad on, õnnelikud ja puhtad. Nad oleks nagu kandmas kõike eluks vajalikku endaga kaasas. Mu süda värises. Nüüd või mitte kunagi. Astusin mehe juurde, kellel oli süles väike tüdruk ja küsisin: „Kas ma võin sind pildistada?“ On 7. veebruar 2010. Mees noogutab.
See pilt on eelkõige Venice Beach’i lugu. Kuid see pere siin on kui päikesepaiste. Kuigi väsinud on see päike, mis peegeldub mehe näost. Päikesest põlenud käed ja nägu. Väga tugev, kuid väga õnnetu. Lihtne. Isa jälgides võis aimata nende elu raskust. Ema järgi ei tunneks ma ära mitte mingit vaesust ega elule allajäämist. Lapsed söönud ja korralikult riides. Esimeste kaadrite järel mees naeratas. Siis sain korraga aru, et maine taevas on olnud talle halastamatult kaugel. Tal on olnud kõrged ja kauged unistused, kuid miski on seisnud seinana ees.
Milline pühendumus, milline armastus! Nagu meesmadonna lapsega. Korraga vaatas ta mulle otsa. Tundus, et kurbus on tema loomulik kaaslane. Sain temast kümneid kaadreid eri nurkade alt. Lõpuks tänasin teda ja andsin talle kõik oma vähesed dollarid. „Kui ma midagi saan sinu heaks teha, siis on see see, et ma lähen koju ja hakkan sind ja su tütart maalima. Ja mu ainuke eesmärk on, et kui see maal peaks kunagi jõudma mõnda ajakirja, siis inimesed näevad seda ja mõtlevad sinu peale.“
Lõpetuseks pärisin: „Mis su nimi on?“ – „Keith,“ kõlas vastuseks. „Ja tüdruku nimi?“ –
„Harmony.“
Võpatasin. Pilt oli selsamal hetkel saanud endale pealkirja – „Harmony oma isaga“. Harmoonia oma isaga.
Koju jõudnud, hakkasin fotosid lähemalt uurima. Mu süda nuttis. Peas oli mehel sukeldumisülikonna käisest lõigatud tükk, mis meenutas musta krooni. Seljas ülestikku mitu dzhemprit ja kampsun. Tüdrukukese pead kattis hommikutaevakarva õhukesest trikotaazhist lõigatud käisejupp, mis meenutab lille, tagurpidi keeratud kellukat. Seljas on tüdrukul ülisuur särk, ise teki sisse mässitud.
Oli pühapäev ja mul polnud puhast lõuendit. Tuli leida maal, millest oleksin valmis loobuma. Üliharva maalin oma vana pildi üle, kuid täna see juhtus.
Mu ees seisis lõpetamata California rannajoonega maastikumaal. Võtsin selle pooliku maali ja võõpasin üle halliga. Sellest sai aluspind Harmonyle ja ta isale. Mustaga kroon, habe, kampsun. Siis tumehall. Siis hallide mäng kampsunitel. Seejärel mõlemad näod ja käed korraga. Nüüd tulevad sisse külmad toonid – teki sinised triibud, helesinine Harmony mütsike, teki heledad osad. Siis veel tagasi tumedustesse, et kasvada heleduse poole.
Lõpuks lisasin vasakule pildi allserva Californiale iseloomuliku metsiku aaloe.
Aeg võiks mu meelest paarisajaks aastaks seisma jääda. Mitte midagi ei muutu ei riietuses, kannatlikkuses, elu hoidmises, vaesuses, armastuse säilimises.
