Nädala portree Kunstnik Abel Lee on oma paljude aastakümnete pikkuse loometöö jooksul teinud suurel hulgal maale, graafilisi lehti, jooniseid jm., ta on alati püüdnud mitte ennast korrata ja see soov on ajendanud teda otsima uusi stiile ja katsetama erinevaid tehnikaid. Tema piltides on esikohal inimene — figuurid ja näod; ta on püüdnud tabada inimest erinevates liikumisvormides. Tähtsal kohal on fantaasia: selle kõrval, mida kunstnik näeb, jäädvustab ta ka teistele nähtamatut ehk seda, mida näeb vaid kunstnikusilm. Tema eesmärgiks pole olnud kunagi oma kunsti müümine, vaid just loomingulisus selle sõna täies tähenduses.
Abel Lee võtab allakirjutanu vastu oma kaunis kodus Maple’is, mis oli viis aastakümmet tagasi, kui nemad sinna elama asusid, võrdlemisi tühi maakoht, ent on tänaseks peaaegu Torontoga kokku kasvanud ja ehitus muudkui käib. Nende kodu on aga suurest sagimisest eemal, looduslikult kaunil tänaval. Maja keldrikorrusel asuvas stuudios on valminud lugematul hulgal kunstniku töid, mida külalisele näidates teeb hr. Lee mälestusretke oma noorusradadele ja eluteele.
Abel Lee on sündinud 1918.a. Ingerimaal, paar aastat hiljem kolis pere Eestisse. Elama asuti Jõhvi, vahepeal oli Abel vanaema hoole all Kohtla külas. Onul oli seal talu ning eelduste kohaselt pidi Abelist saama onu töö jätkaja — talumees. Ta tegi seal palju põllutööd, õppis kündmist jpm., kuid leidis, et temast taluinimest siiski ei saa.
Jõhvi keskkoolis, kus Abel õppis, oli kunstiklass. Kooli lõpetamise aegu arutati, kelleks noored saada tahavad. Abelil polnud mingit ideed. Kunstiõpetaja soovitas tal kunstikooli astuda. See soovitus oli Abeli jaoks, kellel polnud kodus isegi värve, väga suur tunnustus. Nii sattuski ta tänu oma esimesele kunstiõpetajale kunstiradadele, kus on püsinud suure rõõmuga tänaseni.
Kuna Abeli õde elas Tallinnas, siirdus temagi pealinna ja astus Tallinna Kõrgemasse Kunstikooli, kus oli kolm suurt osakonda: graafika, õlimaali ja skulpuuri. Õpetajate soovitusel läks Abel graafilise kunsti alale. Kõrvalharuna õppis ta trükkimist — reaalset, praktilist ala, millega elus hätta ei jää. Kooliaeg oli tore, Abel kuulus ka korporatsiooni Fraternitas Artis. Viimane kooliaasta katkes kahjuks sõja tõttu; kodumaale olid saabunud keerulised ajad ja ees ootas põgenemine. See sai alguse nii: tema kui kindla käega graafiku juurde tuli üks mees, paludes võltsida üht allkirja, mille abil saaks vabaks tema poliitvangist sõber. Abel, noor mees, mõtles, et mis siis ikka, teeme ära; see isik saigi vangist välja. Abel hakkas muretsema, et mis siis saab, kui tuleb välja, et tema selle allkirja tegi; sündmused arenesid nõnda, et nemad kolmekesi ja veel mõned inimesed põgenesid koos paadiga Soome. Sõidu maksis kinni mees, kes vangist välja sai, Abelil endal poleks raha olnud. Helsingi läheduses elati mõned nädalad; Abel sai tööd niidirullitehases.
Varsti viis teekond edasi Rootsi — merel oli torm ja ühel hetkel oleks sõit võinud kurvalt lõppeda, kuid kõik läks kenasti, nad jõudsid Rootsi, kus oli juba tehtud ettevalmistusi põgenike vastuvõtuks. Põgenikelaager asus ühes koolimajas ja rootslased näitasid põgenike vastu oma heasüdamlikkust. Esimese eestlasena sealt laagrist sai tööd Abel — kuna ta oli kunstnikuna kirjas, võeti ta tööle samas Gävle linnas asuvasse keraamikatööstusse. Ta maalis valgest savist taldrikutele, kaussidele, vaasidele jm. esemetele pilte — töö oli kerge, palka maksti ja mida veel paremat soovida. Vabal ajal voolis ta hobi korras savist figuure.
Seal linnas oli kaks põgenikelaagrit ja neis mõlemas tehti fotosid, näidates neid vastastikku teises laagris, et võimalikud tuttavad üksteist ära tunneksid. Nii sai Abel kokku oma tulevase abikaasa Evaga, kellega oli korra kodumaal kohtunud. Noored hakkasid ühendust pidama, koos väljas käima ja mõne aja pärast abiellusid. Kodu rajati samas Gävles. Varsti tekkis seal tore sõpruskond, kellega koos ettevõtmistest meenub mitmeid omapäraseid sündmusi. 1947.a. sündis poeg Margus. Elu oli paigas, ja nii hakkas Abel töö kõrval maalima.
Abel Lee pole kunagi olnud looduse maalija. Nagu ta ütleb, ei saa looduse hinge nii kergesti kätte. Seepärast paeluvad teda inimesed, nii figuurid kui näod, lisaks paras annus fantaasiat. Inimese kujutamine realistlikult pole talle mõttessegi tulnud! Inimesi joonistades tahab ta edasi anda just nende liikumist ja nii ongi tema piltidel töötavad, tantsivad, võitlevad jm. tegevustes figuurid.
Rootsis elades korraldas kunstnik viis näitust, tema pilte osteti ja temast kirjutati kohalikes ajalehtedes. Abelile meeldis väga monotüüpia — kivi- või klaaspinnale maalitakse motiiv, sellele pannakse paber; paberile surudes tekib pilt. See on maali valmistamine tagakülje kaudu — vahepeal piiludes ääre alla, kas tuleb mõnda kohta tugevamaks teha. Rootslaste jaoks oli see uudne ja väga huvipakkuv tehnika.
Leed oleks võinud ka Rootsi jääda, ent Abeli õde Valeria Kimberg-Kotkas elas juba Kanadas ja kutsus neidki siia. Nii tulid Abel ja Eva väikese Margusega 1951.a. Torontosse. Abel asus töö otsingutele. Pakkus end majade värvijaks, kuid sellest ei tulnud midagi välja, kuna ülemus leidis, et tegemist on kunstniku, mitte värvijaga. Ta sai tööd haiglas — seal tuli öösel põrandaid pesta. Aga mees polnud sellega rahul: peenemat tööd õppinud inimesena ihkas hing leida midagi erialasemat ning õige pea sai ta Ontario valitsuse Department of Highways juures joonestaja koha. Varsti toimusid seal ümberkorraldused, loodi kunstisektsioon ja tema koos teise kunstnikuga asusid tööle seal. Hiljem kasvas osakond suuremaks ja Abel Lee sai selle juhatajaks. Tema tööks olid illustratsioonid, plakatid, dekoratsioonid — tööd jätkus. Ja seda enam kui 30 aastaks. Kui ta 1983.a. pensionile läks, sai ta tänukirjad nii Ontario peaministri kui transpordiministeeriumi poolt.
Abel Lee on õpetanud ka koolides, pidanud loenguid ja andnud tunde, mida peab samuti rikastavaks kogemuseks: näha, kui palju talenti peitub noortes inimestes.
Abel Lee on kahe organisatsiooni — Eesti Kunstnike Koondis Torontos (EKKT) ning Colour and Form Society (koondas kunstnikke mitmetest Euroopa riikidest) — üks asutajaliikmetest; esimeses oli ta esimene ja teises teine president. Praegu on ta mõlema organisatsiooni auliige. Abel Lee on esinenud paljudel isiku- ja grupinäitustel, saanud rohkelt tunnustust; temast on tehtud filme. Tema töid leidub mitmetes maailma muuseumides — ilmselt ainsa eestlasena British Museum’is ja Queen Victoria and Prince Albert Museum’is Londonis. Kunstniku looming on tähtsal kohal kodumaa muuseumides ja kunstikogudes. Tema mitmekülgne looming vääriks lausa eraldi muuseumit! Nii palju on ta loonud huvitavaid, erinevas tehnikas töid. Ta on teinud palju eksliibriseid, karikatuure, kollaazhe; pannud puuplokkidest kokku kompositsioone. Kunstnikul on tihe side kodumaaga, kus on korraldatud mitmeid tema näitusi. Kodumaakonnas Virumaal on pandud alus lausa näitusetraditsioonidele.
Abel Lee töötab ka praegu; nagu ta ütleb, ei oska ta olla ilma tööta, see teeb teda rahutuks. Sest elu pakub ju nii palju avastamisvõimalusi, mida kunstniku hing ja käsi soovivad paberile jäädvustada.
Kõik huvilised on kutsutud 28. aprillil kell 12 Tartu College’isse, kus TC kunstikomitee poolt tulevad avamisele Abel Lee ja Helmi Betlema portreed. Samas toimub Abel Lee kunsti väljapanek. (Vt. kuulutus tänases lehes) 
