T. Tralla alustas lahkunu sünniajaga 4. juunil 1931, kui ta sündis Tartus Pallase kunstikooli lõpetanute Benita ja August Vommi pojana. Noorusaastad veetis Rakveres; kui perekond asus Tallinna, alustas Ants koolitööd Prantsuse Lütseumis. Tallinnas sündis õde Mai Reet. Juba lapsena tundis Ants huvi joonistamise ja skulptuuri vastu. 1944.a. lahkus ema ja õega kodumaalt Saksamaale, kus Ants õppis Augsburgi Eesti Gümnaasiumis. Toimetas kooliajakirja „Ronk“ ja sai Punase Risti kirjandivõistlusel esimese auhinna.
Peagi emigreerusid nad Venetsueelasse, kus Ants õppis kunstikoolis Escuela de Artes Plasticas y Artes Aplicadas, juba 19-aastasena esines ta koos Venetsueela meistritega muuseumi näitusel. 1953.a. emigreerus pere Kanadasse. Expo '67-l tegi ta karikatuure, millest alates jäigi elukutseliseks kunstnikuks. Joonistades karikatuure avaliku elu tegelastest omandas ta suure elukogemuse inimeste tundmise osas. Oli EKKT asutaja- ja juhatuseliige, kel oli suur osa kunstinäituste korraldamisel.
Keelte poolel koostas Ants Vomm suure sõnaraamatu, kus võrdles eesti keelt 60 teise keelega. On avaldanud kolm luulekogu; mitu järjejuttu ilmusid ajalehe „Vaba Eestlane“ veergudel. Tema kunstitöid ja portreesid on paljude riikide kunstimuuseumides ja erakogudes. On reisinud palju maailmas ja kõikjal joonistanud; eluaegne soov vabale kodumaale pääseda jäi täitumata.
Lahkunu oli suur eestlane, kes kogu oma hingest on loonud palju väärtuslikku, mille eest siinne eesti ühiskond on talle tänulik ja mida on tunnustatud auhindadega. Vaimulik kõneles trööstist leinajatele. Kristlastena tõdeme, et surm ei saa meilt mälestusi võtta.
Järelhüüded avas Eesti Vabariigi aseaupeakonsul Thomas Heinsoo, märkides lahkunu osa eesti ühiskonna rikastajana üle 50 aasta. Palju loovaid impulsse on ta vorminud värvi ja joonega, kandnud rahvusvahelistel sündmustel eesti osa. Olles kirglik eestlane, oli ta otsekui Eesti saadik, kes Eesti Vabariigi nimel tutvustas alati oma maad.
EKKT nimel võttis sõna selle president ja lahkunu õde Mai Reet Järve, hinnates venna isikut ja elu, kus oli armastus ja pühendatus kunsti vastu. Ta tänas venda kõige eest, mis ta on teinud koondise kasuks, aga ka selle eest, mida Ants vanema vennana oli andnud talle eesti keele õpetajana, soovides talle rahulikku puhkust. Lõpuks nimetas Antsu kolme luulekogu ja tõi näiteks paar stroofi ühest luuletusest, kus luuletaja kurtis, et teda pole suudetud mõista.
Viimasena kõneles ristipoeg Jaak Järve, vaadeldes lahkunut kunstniku, eestlase ja tema jaoks onuna. Meenutas ta ülemaailmseid reise, kus nähtu vormis kunstis, sõnas ja graniidis oma loomingusse. Juba vanemate kaudu oli Antsule määratud kunstniku saatus; oma ema hiljutisel 95. sünnipäeval joonistas ta karikatuure igast külalisest.
Teiseks oli ta suure E-ga eestlane, kes esitas meie traditsioone kõikjal, kus käis. Rääkis karavanipidustuse ajast, mil oli sündinud „Vommi tants“.
Onuna oli Antsu osa õpetada Jaaku maletama, joonistama ja maalima. Jaak nimetas, et onu ja ristiisana täitis Ants oma kohustused hästi. Soovis siis rahu, öeldes, et Jumala armastus on igavene.