Nädala portree Enda Bardell (neiuna Raudsepp) sündis 1939.a. Eestis, kust ta väikese lapsena koos vanematega lahkus. Ta on elanud Rootsis ja Kanadas, töötanud mitmes ametis, kuid talle on kõige südamelähedasem maalimine, mida ta teeb oma kodus Vancouveris ja osaleb igal aastal rohketel näitustel. Enda Bardelli loomingus on tähtsal kohal loodus, aga ka sünnimaa Eesti, kust ta on saanud inspiratsiooni paljude kaunite maalide loomiseks.
Alljärgnev intervjuu sündis e-maili ja telefoni teel.
Palun rääkige natuke oma lapsepõlvest. Millised on teie kõige eredamad mälestused Eestist? Kasvasin üles Varblas, Läänemaal, kuhu isa August ehitas väikese maja, mis asus umbes kilomeeter mere äärest. Isa oli pärit samast kandist, ema Hilda (sünd. Helingu) natuke kaugemalt. Nad abiellusid 1938.a.
Mul on palju lapsepõlvemälestusi juba alates kolmandast eluaastast, enne õe sündimist.
Kõige eredamad mälestused on, kui läksin üksinda isapoolse vanaema juurde, kuhu oli kodunt 3/4 kilomeetrit väikese kruusatee kaudu. See tee tundus tollal nii pikk, aga alles eelmisel aastal sain teada selle tegeliku pikkuse. Kui tatsasin sinna 3—4-aastaselt, tundsin ennast nii targa ja täiskasvanuna, sest teadsin teed, kuhu minna. Tookord polnud ka midagi karta, ümbruskond oli ohutu ja last võis üksinda välja lubada.
Seal oli kolm onupoega, 9—14 aastased, kes alati mind narrisid. Aga vanaema mõtles, et olen üsna tark ja tubli, sest teadsin, kus minu ork oli söögi ajal. See oli pliidi taga seinapalkide prao vahel. Kahvlit mulle ei antud.
Ema õpetas mind lugema, kui olin 3-aastane. Onu tõi linnast raamatuid ja kompvekke. Kui lugesin raamatu läbi, siis võisin võtta sahtlist ühe kompveki autasuks. Ema hirmutas, et kui ei oska lugeda, siis jään sigade karjaseks, mis minu, väikese meelest ei olnud just hea asi. Mõtlesin, et peaks nüüd ruttu sigadega sõbraks saama, sest lugemine ei läinud mul nii hästi. Siis käisingi sealaudas põrsastega mängimas ja sõbrustamas. Meie lähedal lapsi ei olnud. Olid ainult need vallatud poisid vanaema juures.
Veel üks meenutus minu armsast vanaemast. Kord kuulsin, et vanaema oli väga haige. Olime kõik tema voodi ümber, kui ta magas, silmad kinni. Öeldi, et ta on väga haige ja vajab rohtu. Läksin õue, kitkusin peotäie rohtu ja viisin tuppa, panin vanaema padja peale ja ootasin, kuidas ta seda sööma hakkab! Küsiti, miks ma seda tegin ja ma ütlesin, et te ju rääkisite, et vanaemal on rohtu vaja. Kõik hakkasid naerma. Ma ei olnud arstirohust enne kuulnud!
Ja üsna varsti tuli kodumaalt lahkumine… Mäletan, kui peitsime end metsas enne põgenemist. Olime kuskil heinapööningul, kui sõdurid tulid põgenikke otsima. Talu omanikud ütlesid sõduritele, et minge, otsige talu läbi, kui tahate. Sõdurid tulid redeli kaudu üles, torkisid hanguga heinast läbi. Terve perega, neljakesi peitsime end taga nurgas. Õde Õrne oli 15-kuune. Ema pani ta rinna peale, et ta oleks vaikne. Ise olin ka nii hirmunud, sest tundsin isa ja ema hirmu. Keegi meist ei liigutanud ja meid ei leitud ka.
On ka meeles põgenemine. Elasime metsas paar nädalat, sõitsime öösel hobuse ja vankriga ühest kohast teise. Siis 22. septembril 1944 hakkasime isa väikese paadiga inimesi vedama 65-jalasele purjelaevale. Sinna tulid umbes 85 meest, naist ja last. Olime kõik magamas õlgede peal laeva keres. Olin uudishimulik, ronisin üles laevateki peale. Saksa laevad olid paistmas. Mind võeti kohe sülle ja tõsteti alla, sest sellel laeval ei tohtinud lapsi olla — nagu mina, väikene oma erepunases kampsunis.
Missugused olid esimesed mälestused Rootsist? Kui jõudsime Rootsi, oli esimene soe toit, mis ma kahe nädala jooksul sain, kaeratangupudru. Sõin kaks suurt kausitäit.
Minu sünnipäev on 19. oktoobril. See oli ühe Rootsi printsessi nimepäev. Meie, põgenikud olime kiriku keldris, kui toimus suur pühitsemine. Kui rootslased said teada, et on minu sünnipäev, andsid nad mulle torti, ja mina hakkasin nutma, sest tahtsin tagasi koju minna ja vanaemale ka torti anda. Olin sellest rändamisest tüdinud. Kõik põgenikud seal hakkasid nutma. Küll oli kurb.
Millal hakkasite maalima? Hakkasin joonistama, kui olin 6-aastane. Seal Rootsis oli üks 13-aastane tüdruk, kes oli väga hea joonistaja, tahtsin ka samamoodi osata. Ema õpetas, et pean harjutama, harjutasingi ja sain üsna heaks. Kui olin 10-aastane, elasime Rootsis Oskarshamnis. Ema töötas paberivabrikus, kust sain paberit vabalt. Siis joonistasin ja värvisin paberist nukkusid, mis andsin Rootsi kooliõdedele, et nendega sõbraks saada. Seal, kus meie elasime, paljud rootslased ei lubanud oma lastel põgenike lastega mängida. Olin tihtipeale ilma sõpradeta. Paberist nukkudega sain endale sõpru muretseda. Need nukud olid eest ja tagant riietatud.
Hakkasin tõsiselt maalima, kui olin umbes 13-aastane.
Millal saabusite Kanadasse ja kuidas kulges siinne elu? Kanadasse saabusime 8. detsembril 1950. Esialgu elasime ühe aasta Winnipegis, seejärel oli valida mitme linna vahel, millest vanemad valisid Vancouveri, kuna armastasid mere lähedust.
Tahtsin siin ruttu integreeruda — Rootsis ei võetud mind omaks ja tundsin end justkui väljaspool. Ega algus kerge ei olnud: tuli hakata õppima kolmandat keelt. Tahtsin teha kõiki asju hästi, mis ette võtsin. Ja olingi tubli: hea õpilane koolis, lisaks tegelesin mitmete muude asjadega. Väga meeldis ujumine, mida armastan siiamaani.
Abiellusin noorelt, sündisid lapsed. Ülikoolis ma ei käinud, aga sain mitmetelt kursustelt sertifikaate ja töötasin mitmetel erialadel.
Millega olete tegelenud ja mis on olnud kõige südamelähedasem? Töötasin pangas, samuti olin Vancouveri filmitööstuses garderoobi disainer. Hiljem asutasin oma äri Enda B. Fashion Limited, kus müüsin loomulikust materjalist — linasest ja puuvillasest riideid. Pidasin seda äri aastatel 1978—84, läks väga hästi, aga nõudis palju aega. Nii otsustasin lõpetada ja läksin kinnisvaratööle, kus töötasin aastatel 1984—99.
Olin alati väga reisida tahtnud. Kinnisvaratööl olles oli rohkem aega, ka lapsed olid suured ja sain oma unistuse teoks teha. Olen 36 riiki läbi reisinud.
Kõige südamelähedasem tegevus on mulle olnud maalimine. Lõpetasin kinnisvaratöö ära, kui nägin ilusaid maale majades ja tahtsin jälle maalima hakata. Pühendusingi sellele täielikult.
Kus te õppisite kunsti? Olen võtnud mõned kursused Vancouveris —Vancouver School of Art ja Emily Carr Institute for Arts. Aga kõige rohkem Federation of Canadian Artists’i asutatud kunstnike klasside kaudu, mille aktiivne liige ma olen. See organisatsioon asutati Group of Seven’i liikme Lawren Harris’e poolt.
Üks minu suuremaid loomingulisi mõjutajaid on olnud kuulus Kanada kunstnik Toni Onley — ta on olnud mulle mentoriks ja õpetajaks, kelle moodi olen maalida igatsenud.
Nagu on kirjas teie website’il, on teil olnud igal aastal rohkesti näitusi. Kas maalite iga päev? Jah, maalin enamasti iga päev umbes 2—4 tundi, mõni päev vähem, mõni päev rohkem. Siis on ka teisi maalimistöid, mis võtavad umbes 2—3 tundi päevas, nii et maalimist tuleb kõik kokku umbes 35—40 tundi nädalas.
Palun rääkige natuke oma perekonnast. Mul on üks poeg ja üks tütar, neli lapselast. Kõik elavad meie lähedal. Abikaasal on kaks lapselast, nii et kokku on meil kuus lapselast. Kõik on üksteisega sõbrad ja kõik lapsed kutsuvad mind eesti keeles vanaema.
Üks meie pere traditsioone on kokkusaamine detsembrikuu alguses, kus teeme kõik koos jõuluehteid ja mina valmistan eesti toitusid, mida terve pere väga naudib.
Vanemad on surnud, isa 1989 ja ema 1993.a. Minu jaoks on väga tähtis, et ema pani enne surma kirja oma eluloo. Samuti laulis ta 98 eesti laulu, mis tal peas olid, kassettide peale. Ükskord ema küsis, mida ma jõulukingiks soovin, ning nii ta need laulud lindistaski. See on väga oluline mälestus.
Mis on teie järgmise aasta plaanid? Järgmisel aastal on praeguste plaanide järgi neli soolonäitust, kaks nelja kunstniku näitust, üks kahe kunstniku näitus ja üks grupinäitus. Need on kõik
juried shows, kus kunstnikud valivad, mis sobib või ei kuskil galeriis näitamiseks. Siis on veel Federation of Canadian Artists zhüriinäitused. Neid tuleb umbes 6—8.
Veel üks suurem plaan on aga järgmise aasta 22. septembril, minu kodumaalt lahkumise 65. aastapäeval istuda Läänemere rannas, kust meie lahkusime ja meenutada, mis mõtted tulevad veel meelde sellest lühikesest elust, viiest aastast Eestis. Tahan ka isa sugulaste elulugu kuulda ja kirja panna, mis on võimalik veel kuulda nendelt, kes on elus. Isa oli 3-aastane, kui tema isa suri. Kõik tema vennad ja õed olid vanemad, nii et minu isapoolsed sugulased on vanemad ja surnud. Ema poole sugupuu on kirjutatud üles aastast 1711.
See reis oleks minu 70. sünnipäeva kingitus endale.
Kes on huvitatud tutvuma kunstnik Enda Bardelli loominguga lähemalt, võivad külastada tema website’i: www.endabardell.com Enda Bardelli maal Tallinna vanalinnast: Standing Proud/Uhkelt seisab.
Enda Bardelli maal Pärnust: Pärnu City House/Pärnu linna maja.
Enda Bardelli maal Vancouveri maastikust: Exposed.
