Helmi Herman sündis Abjas 1916. aastal noorema tütrena peresse, kus oli seitse õde-venda. Eestis alustas ta õpinguid moe alal Tallinna Riiklikus Kunstikoolis, töötades samal ajal Estonia Teatris. Kunstiõpingud lõpetas ta Saksamaal, Düsseldorfi Kunstiakadeemias 1951. aastal ning siirdus aasta lõpus Brasiiliasse oma kahe venna perede juurde. 1955. aastal tuli Herman Torontosse õdede juurde, ja juba järgmisel aastal esines eesti kunstinäitustel suurejooneliste maalide ja akvarellidega. Richard Antik, Meie Elu kunstikriitik, on alati kiitnud Hermani töid ja Endel Kõks pidas tema loomingust väga lugu. Juba õpingute ajal Düsseldorfis pidasid sealsed professorid teda üheks andekamaks õpilaseks 10 aasta jooksul.
Helmi Herman elas Torontos kuus aastat. Vaatamata kehvale tervisele asus ta 1960. aastal elama maailma kunstikeskusesse New Yorki. Toronto algaastad ja New Yorgi periood olid tema viljakamad aastad. New Yorgis alustas ta skulptuuri- ja keraamikaõpinguid Art Student Leage’s ja School of Visual Arts’is. Hiljem, 70. aastate teisel poolel, pühendas ta end rohkem skulptuurile ja keraamikale, kuid ei unustanud ka maalimist. 1978. aastal naases Herman Torontosse, kuid ta oli ka saatnud töid siinsetele EKKT ning Colour and Form’i näitustele. Suurt osa New Yorgis valminud loomingut (mis veel alles on) pole aga Toronto publik näinud ja seetõttu ongi näituse pearõhk just 60. aastate töödel. Näitusel on raamitud paksul, käsitsi valmistatud Jaapani riisipaberil akvarellitehnikas lillekompositsioonid, mida kunstnik armastas maalida pärast jalaoperatsioone, kui ta liikumine oli vaevaline. Need kuuluvad tema meistriteoste hulka. Samas on ka eksponeeritud suuremaid maale, skulptuure ja keraamikat.