Oma esimese kokkupuutena kunstiga mäletab Silvi, kuidas isa viis teda Kuressaarde ühe kohaliku kunstniku ateljeesse, et tellida temalt kaks maali. Silvi jaoks, kes oli tollal 5-6aastane, jättis see unustamatu mälestuse: suur ruum oli põrandast laeni täis maale, kõikjal värvipotid… See käik avas väikese tüdruku jaoks otsekui ukse kunstimaailma.
Tänaseks on Silvi Evert maalinud looduspilte arvatavasti 800 ringis. Täpset numbrit ta ei tea, kuna pole kunagi arvestust pidanud. Tema maalid annavad edasi loodust ja selle ilu erinevatel aastaaegadel. Kunstniku südames on tähtis koht Saaremaa mälestustel; paljudel piltidel on kaunid valgetüvelised kased, lilled, mets… Muide, nagu Silvi Evert ütleb, peab ta end täiesti iseõppijaks ja on isegi peljanud enda kohta kunstnik öelda.
Torontos elav Silvi Evert pole paljudele siinsetele eestlastele tuttav, kuna elas oma abikaasa Felixi töö tõttu 30 aastat mujal. Nüüd on ta küll juba paarkümmend aastat jälle Torontos elanud, kuid enamus sõpru jäid Ottawasse ja Deep River’isse. Aga siin on tema jaoks kõige tähtsamad – lapsed ja lapselapsed.
Silvi Evert on sündinud Saaremaal Kärla vallas Kogula külas. Isatalu asus looduslikult väga kaunis kohas kasemetsas. Silvi oli tihti üksi — ema töötas ja isal oli värvimisfirma mandril, 8 aastat vanemal õel olid oma sõbrannad — , nii käis ta tihti metsas, tõi lilli koju ja hakkas neid maalima. Isakodust kaasa saadud loodusearmastus saadab Silvit tänaseni ja on leidnud jäädvustamist tema rohketel maalidel.
8aastaselt läks Silvi Kuressaare algkooli, ent 3. klassi alguses haigestus ta difteeriasse ja pidi mitmeid kuud koolist eemal olema. Seda aega kasutas ta joonistamiseks. Siis saabus 1944.a. sügis, isal oli plaan perega Rootsi põgeneda ning Silvi enam kodumaal kooli ei saanud.
Rootsis elati esimese talve põgenikelaagris, järgmisel kevadel saadeti isa ühte mõisa tööle ja ema viis Silvi külakooli, kus õppis ühes ruumis seitsme klassi jagu lapsi. Silvi oli 11aastane, olude tõttu vaid mõned aastad koolis käinud, rootsi keelt ei osanud ja nii juhtus, et ta terve talve ainult joonistas. Edaspidi kolis pere linna, Silvi läks uude kooli, rootsi keel sai selgeks ja koolis läks kenasti.
7. klassis käies kohtus ta ühe kunstnikuga, kes nägi, et tüdrukul on annet, ning andis talle ilma rahata kunstitunde. Silvi lõpetas Rootsis 9 klassi, 1951.a. kolis pere Kanadasse ning Silvi asus Torontos tööle vabrikusse, kus töötas viis aastat. Inglise keele omandas ta kohe, kiiremini veel kui rootsi keele.
1955.a. kohtus Silvi samuti Saaremaa päritolu Felix Evertiga, kes õppis Toronto Ülikoolis metsateadust. Järgmisel aastal nad abiellusid. Perre sündis kolm last — pojad Toomas ja Mark ning tütar Krista. Kõik kolm last on saanud hea hariduse ja töötavad edukalt oma valitud erialadel. Toomase ala on arvutid, Markil meditsiinitehnoloogia ja Krista töötab Toronto Eesti Ühispangas.
Pere kolis Felixi töö tõttu palju. Kui Felix sai magistrikraadi ning töökoha Ottawas valitsuse juures, koliti sinna. Ottawast siirduti Aurorasse, kus elades võttis Silvi osa seal korraldatud kunstialastest workshop’idest. Hiljem koliti taas Ottawasse.
Felix Everti uuringud metsateaduse alal on suure praktilise tähtsusega. Tema sulest on ilmunud mitmeid ülevaateid, tema teaduslikke töid on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Felix oli see, kes innustas oma abikaasat kunstiga tegelema ja oli talle alati toeks. Algul maalis Silvi lihtsalt oma lõbuks, kinkides maale sõpradele-tuttavatele, aga kuna materjal oli kallis, leidis Felix, et kaunite piltide eest võiks ikka natuke ka raha küsida.
1979.a. asus Felix tööle Ottawast põhja pool asuvasse Petawawa uurimisinstituuti. Nad elasid Deep River’is metsa sees, ilusa järve kaldal. Seal elades hakkas Silvi tõsiselt maalima. Elukutselisi kunstnikke elas seal kokku seitse, mitmed neist õppinud Itaalias, Prantsusmaal jm. Aastas tehti koos 2—3 näitust; samal ajal võttis Silvi osa õhtukursustest. Igal aastal müüs ta 35—45 maali; tihti tehti ost juba enne kui maal valmis sai. Felix, kes toetas Silvit tema kunstitöös igati, raamis kõik maalid ja kui keegi soovis näha pildi ümber spetsiaalset raami, valmistas heameelega ka selle. Silvist ja tema töödest kirjutati mitmel korral kohalikes lehtedes.
Deep River’is elati seitse aastat ja sealne elu oli neile nii südamelähedane, et lahkudes otsustas Silvi kinkida mõned oma maalid kohalikule ühiskonnale. Felix võttis varajase pensioni ja nad kolisid Torontosse, kuhu lapsed olid õppima asunud. Silvi sõnul ei meeldinud talle suurlinna elu eriti ja praegugi ei tunne ta linnas end väga koduselt. 1986.a. suri Felix südamerabandusse ja see oli nii Silvi kui laste jaoks kohutavalt raske aeg. Silvi maalis veel, tegi ka mõned näitused, kuid tundis, et huvi on kadunud. 1980-ndate lõpus korraldas ta Eesti Majas oma personaalnäituse, mis läks väga hästi: seal esitatud 30-st maalist osteti 24. Silvi polnud kunagi ise näitusi korraldanud, seda oli alati teinud Felix: ajanud asju galeriidega jne. Praegu aitavad teda kunsti praktilise poole osas lapsed, eriti poeg Toomas, kes müüb ka interneti kaudu tema printe.
Üsna pea aga läks elu taas rõõmsamaks — sündisid lapselapsed ja Silvi hakkas neid hoidma, tehes seda pidevalt 13 aastat. Lapselapsi on kolm: Marki tütar Chloe (14), Krista poeg Peter (15) ja tütar Triina (13). Nüüd on lapsed juba piisavalt suured, et vanaema neid enam igapäevaselt ei hoia, aga kohtub nendega väga tihti, jagades vanaema armastust.
Praegu Silvi palju ei maali, kuid teeb seda vahetevahel, näiteks kingiks oma lastele või kui keegi tuttavatest midagi tellib. Meediumiks on peamiselt akvarell, algul oli ka õli. Enamasti maalib ta kodus mälu või siis fotode järgi. Tema stuudio on lihtne tuba, kus pütitäis pintsleid, värvid ja suur laud. Näitusi pole ta enam ammu korraldanud.
2005.a. detsembris osales Silvi Florence’i (Firenze) kunstibiennaalil, mis kandis nime „Dialoog rahvaste vahel“. Sellest võttis osa üle 800 kunstniku üle maailma ja Silvi sõnul pole tal aimugi, miks oli tema üks nendest, kes sinna kutse sai. Silvi esitas seal kolm maali, millest näituse kataloogi pandi „Kasetüved ja vahtralehed“. Kataloogis on pühendatud üks lehekülg igale biennaalil osalevale kunstnikule ja esitatud üks maal. Silvit on sinna ka tagasi kutsutud, samuti San Franciscosse, aga ta pole läinud — tegemist on ikkagi väga suure ettevõtmisega.
Silvi maale on kogudes üle terve maailma. Südame teevad soojaks tänukirjad — näiteks kirjutas üks Barbadosele kolinud proua, et kui tal tekib igatsus lume järele, vaatab ta Silvi maali. Ja üks teine proua, kes ostis Silvi võilillemaali, kirjutas, et alati on ta oma aias võililli hävitanud — aga nüüd on see maal tema kodus aukohal.
Möödunud aasta aprillis kirjutas Saaremaa ajaleht Meie Maa Silvist ja tema kunstist terve lehekülje pikkuse artikli. Tema maale on olnud väljas ka Saaremaa päevade raames Kuressaares. Soojad sidemed kodusaarega südames, plaanib ta järgmisel suvel koos tütre perega taas Eestit külastada — kindlasti saab ta sealt uusi impulsse oma loominguks.
