Raamat on ka Torontosse jõudnud.
Sõnum paneb kirjutama. See koguteos on rahva raamat, mitte ilukirjanduslik sõnade mäng. Jutt on peamiselt totalitarismidest pääsnud inimestest, kus isad-emad ja lapsed oma tundekeeles traumaatiliselt olustikku näevad. Raamat viib lugejaid kodukohtade juurde, kus hellus ja hirm võimu ees otsivad midagi, millest hallis reaalsuses kinni võtta.
Üks autor teise järel kirjutavad lootustest, kuid elu tuleb elada ettenähtud käsuraamistikus kõigil, vaatamata sellele, et iga elu leiab oma tee üksteisest erinevatelt võitlusväljadelt.
Kui esimeses köites oli palju ja detailselt juttu Siberi ja vangilaagrite katsumustest, on nüüd need vihjed rohkem kokkuvõtlikeks, kaugenevateks muutunud. Lihtne eksisteerimise tahe on siiski igal pool. Kõige väiksemadki positiivsed asjad aitavad tõsta päevi ja tunnikesi suuremateks, mida valvavad moraalitud omakasupüüdjad ja püssimehed. Aga vastuhakke näeme ka. Võitlusi oma kodumaa eest relvade ja vaimuga. Ja ka punaarmeesse mobiliseeritud meeste sundvõitlust Eesti vabastamiseks nn. fashismist.
KGB arhiivmaterjalid jutustavad iseenese eest. Nii ei näe me raamatus naeratavaid nägusid nagu Läänes. Saaremaa kogukondade läbilõigete kõrvalt leiame siiski ka artikli Uus-Meremaalt ja kaks Kanadast. Minu arvates ongi see kogu projekti tuum, mis aitab luua kogupilti ühest kännust sündinud inimestest. Raamatutel on kindlasti tuhandeid potentsiaalseid lugejaid — seepärast ulatame raamatu tegijaile ja kirjutajaile tänukäe.
Mainida tuleks veel Saarlaste Ühing Torontos kaht mahukat teost saarlastest võõrsil, kus on kirja pandud juba manalasse jõudnute eluteed. Ja neid on olnud palju.
Saaremaa Ühisgümnaasium Kuressaares tähistas a. 1996 oma kooli loomist haridustemplina 1865.a. SÜG endised kasvandikud välismaadel panid siis suure raha kokku, et puhas, ajalooliselt õiglane suurteos võiks ilmuda taastatud Eesti Vabariigi mõtte kohaselt. See ilmus 351-leheküljelisena, milles palju nimesid ja elulugusid. Eeloleval 25. juunil kogunetakse taas Kuressaarde 140. juubeliks, et paartuhat vilistlast aastakäikude alusel võiksid marssida läbi linna lossiplatsile oma sisemise ühenduse demonstreerimiseks. Ka nüüd ilmub esimesele põhiteosele jätkuraamat, kuhu on veel võimalik lisada uusi kirjutisi. Professorid õppetoolidest, rahva valgustajad, kultuurilised pürgijad, poliitikud ja eriti rõõmsameelne noorus võivad rutata samuti sinna meie oma mesipuu poole uue Eesti ja eestluse arendamiseks teadmiste, tahte ja ühtluse deviisil. Tee meie jalge all on õige!