End asjatundjaks valetanud isikud kardavad, et see vale, mille harjal nad on karjääri teinud, tuleb välja... Põhjendamatult mingisse rolli pääsenud isikud üritavad tavaliselt varjata oma küündimatust kõrkuse, hoolimatuse ja salatsemisega. Võimuvõitlus hüvede ahmimiseks on põhjustanud ühiskonna kõlbeliste aluste varisemise.
Ees seisab kas hääbumine tühiseks või ränkraske ellujäämisvõitlus. Nn „üleminek“ läks liiga lihtsalt. Nii lihtsalt, et paljudele tundus, nagu võiks pealispinna muutmisest piisata. Sisemus, aastatega kogunenud kompleksid, ahnus, valetamine, hoolimatus, umbusk, omakasupüüdlikkus, soov elada ühiskonna, looduse, kultuuri ja tulevaste põlvkondade arvel jms, mis eelmise režiimi ajal sisse kasvas, jäigi sisse.
Eheda, tõese olemise asemel üritatakse ikka edasi mängida otsustamist-juhtimist-valitsemist, lootes salamisi, et keegi ei märka ja kui märkabki, siis ei söanda avalikult osundada. Riik, mille kõrgem seadusandlik kogu ja ametnikkond ei ole usaldusväärne, ei saa olla stabiilne ning ei saa ladusalt funktsioneerida, muutuda ja areneda.
Veel pole võimatu, et olukord hakkab paranema, aga pole teadmist, ammugi mitte üksmeelt, et „hangumiseks“ nimetatud võõrdumise ja võõrandumise põhjused avastada, sõnastada ja avalikustada ning seejärel ka rahvas kaasata sellise süsteemi loomiseks, mille abil oleks võimalik hangumise põhjustest jagu saada.
Mis peaks juhtuma, et Eesti jõuaks taas kord hoogsa arengu teele?
Perekonna, kogukonna ja üksikute koolide toel sirgub Eestis pidevalt ka silmapaistvalt haritud inimesi, aga võrreldes potentsiaaliga on see tilk merre. Kui aga uus põlvkond kasvab kiiva, siis ei saa riiki jätkusuutlikuks pidada.
Edu saavutamine eelseisvas iseseisvusvõitluses sõltub palju sellest, kas need inimesed, kes on kõrgetel kohtadel, võtavad aru pähe ja tahavad käituda riigimehelikult. Ja kas haritlaskond, eeskätt ülikoolidesse ja muudesse koolidesse settinud inimesed, leiavad endas jõudu teha lõpparve selle minevikuga, kus nad üritasid päev-päeva kõrval kaaskonda ja ühiskonda petta.
Esiteks tuleks teadvustada, et Eesti kirstunaelaks on kujunenud harimatus, millega kaasneb hoolimatus ja vastutamatus. Haridust, nagu ka kultuuri, ei saa (ei ole võimalik!) kuskilt sisse osta.
Valikut ei ole: need saadikud ja ametnikud, kes on adekvaatsed ja aduvad oma häbiväärse olukorra põhjusi, peaksid saama võimaluse suunduda õppesse, mis lõpeb avaliku eksamiga. Need aga, kes ei taha või ei ole võimelised oma vastutust teadvustama ja suhtumist muutma, oleks vaja suunata tegema midagi sellist, milles riigi ja rahva kahjustamise võimalus oleks minimaalne."
Avaldatud portaalis Terve Mõistuse Sündikaat.
