E-valimiste soosikud. Huvitav fakt selle aasta Riigikogu valimistest on see, et Reformierakondlased said 40% kõigist e-häältest ja 7 Reformierakonna kandidaati said rohkem e-hääli kui ükski teine kandidaat.
Pole tõendit, et oli tegemist pettusega, eriti kui arvesse võtta seda, et e-hääletuses osalejad on nooremad inimesed kes tunnevad end kodusemalt arvuti klaviatuuri näppides ja seetõttu usaldavad e-hääletust. See demograafiline grupp võib tõesti kuuluda suurelt osalt reformierakonna valijate hulka. Pettuse korraldamine oleks ka väga keeruline. Kahjuks pole see aga võimatu.
Kurjad kahtlused tõestatud. Käesoleva aasta juuni Scientific American ajakiri avaldab Põhja Karoliina Ülikooli aseprofessor Zeinep Tufeksi artikli mille pealkiri väidab, et interneti tehnoloogia eksperdid ei saa e-hääletamise turvalisust garanteerida.
Autor kirjeldab Šveitsi kogemusi. Kuigi Šveitsis teeb seadusi peamiselt parlament, on rahval õigus seadusi kehtestada ka rahva hääletustel. Ainuüksi aastal 2018 pandi 10 eelnõud rahva hääletusele. Kaks kolmandikku valijates sooritasid e-hääletuse. Šveitsi valitsus arvestab oma rahva soovidega ja seetõttu võeti vastu otsus e-hääletamist veelgi laiendada. Et aga valimiste turvalisuses kindel olla korraldas valitsus igaks juhuks enne otsuse rakendamist laiaulatusliku testi. Testimiseks pakkus valitsus $150 000 nn valgetele häkkeritele, sellistele kes pettusi ei soorita, kui nad suudavad e-hääletuse süsteemis turvaauke leida ja valimise tulemusi muuta.
Raha oli vaja kiiresti välja maksta. Mitte ainult üks, vaid kolm eri häkkerite meeskonda demonstreerisid, et nad olid võimelised tulemusi muutma – ilma kõige vähemagi jäljeta.
Autor mainib ka Eesti e-valimisi ja fakti, et aastal 2017 avastati turvaauk Eesti digitaalses ID kaartide süsteemis.
Isegi raha pangas pole kindel. Paljud pangad kel on kõikvõimalikud ressursid oma kontode turvalisuse kindlustamiseks langevad tihti häkkerite ohvriks. Prestiižikale Massachusets Technology Instituudile kuuluv MIT Technology Review avaldas oma 2018 aasta 23 jaanuari numbris interneti turvafirma Nortoni rapordi, mis väidab, et häkkerid varastasid eelmisel aastal 987 miljonilt inimeselt 20 riigis 172 miljardit dollarit.
Kui Eesti e-hääletuse tulemusi on mõni seadusandjaks pürgiv seaduste rikkuja enda või oma partei kasuks suutnud võltsida, pole seda paar päeva hiljem enam kunagi võimalik tuvastada. Karistamatu kuritegu oleks sel juhul sooritatud.
Šveitsi valimiste korraldajad suutsid häkkerite poolt avastatud turvaaugud kinni lappida. Aga samuti nagu toimub looduses kiskjate ja saakloomade üksteise üle trumpamine mis kestab kuni üks liik jääb alla ja hävib ning analoogne riikide vaheline võidurelvastamine, suudavad häkkerid kinni lapitud turvaaukude asemel jälle uusi leida või tekitada.
Õppetund Eestile. Eestlased kes tahavad kindlad olla, et meie valimistulemusi keegi enese või oma partei huvides võltsida ei saa – loodetavasti rõhuv enamus eesti rahvast – peaks nõudma, et Eestis viiakse läbi samasugune e-hääletamise testimine nagu toimus Šveitsis.
Peaks muutma ka praegust valimisseadust, et pärast valimisi oleks igal asjast huvitatul võimalik e-hääletamise käiku ja tulemusi kontrollida, vähemalt kuni järgmiste valimisteni. Kasulik oleks kehtestada ka karmid karistused neile kes üritavad või on suutnud valimistulemusi võltsida.
Arvata võib, et e-hääletamise turvalisust pole võimalik 100 protsendiliselt kunagi garanteerida, aga kui see osutub vähem turvaliseks kui varasemad hääletussedelitega valimised, siis tasub kindlasti tagasi pöörduda süsteemile mis jätab igast antud häälest ja valimistulemustest paberile salvestatud kontrollitava koopia. Sel juhul peab muidugi parandama järjekindlalt ka paberil põhinevat valimissüsteemi.
Vabaduse ja demokraatia hind. Vabad, ausad valimised on demokraatia alustala. Isegi kui demokraatia tähendus pole muud kui see, et võid hääletada kandidaadi või partei poolt kes on sinu arvates kõige vähem halb paljudest halbadest on see ikka parem kui üksi teine valitsemissüsteem.
Kõikjal kus kodanikele on antud tõeline valiku võimalus eelistavad nad demokraatiat diktaatoritele ja vabadust türanniale. Diktaatorid aga saavad kahjuks tihti võimule valimiste võltsimisega. Võimule tõusnutena kehtestavad nad esmajärjekorras pettusele ja võltsimisele rajatud valimissüsteemi ja organiseerivad neile ustavad repressiivsed võimuorganid. Tänapäeva sotsialistlik Venezuela on kurb näide.
Ka meil tasub meenutada tihti tsiteeritud kunagise Ameerikas kehtinud orjuse vastu võitleja Wendell Phillipsi aastal 1852 öeldud sõnu: “Eternal vigilance is the price of liberty” – pidev valvsus on vabaduse hind.
Oleme valvsad!
