Eelmisel nädalal Tallinnas toimunud ohvriabi foorumil "Mis on kuriteo hind?" oli eestvedajaks Riigikogu liige ja "Ohvriabi" ühingu esimees Avo Üprus (laua taga vasakul).
Foto: Üllas Linder
Foto: Üllas Linder
Kui TV3 uudistes küsiti inimestelt arvamust, kas nad tunnevad end õhtusel ajal liikudes turvaliselt, vastas enamik, et ei tunne. Pärast niisuguste uudiste kuulmist on selline reaktsioon täiesti loomulik.
Ilma aruta noorukid
Kahe esimese mõrva uurimisel on jõutud kurjategijate vahistamisteni. Esimese kuriteo sooritas tõenäoliselt 17-aastane Dmitri, keda ajakirjandus on iseloomustanud kui hulgust ja narkomaani. Arvatakse, et ta pidi tapma hoopis Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi juhi Tiit Ottise, kuid oli palgamõrvarina veel kogenematu ja kuul tabas vale inimest.
Muuga aedlinnas osutus tapjaks Nikolai, kes on samuti 17-aastane. Tal olevat tekkinud tahtmine maha lasta mõni ilus tüdruk ja seda ta tegigi. Oma ohvrit ta ei tundnud, tal oli ükskõik, kes tema kuuli ette jääb. Nikolai on pärit probleemsest perest ja ta on seni vahele jäänud mõne pisivargusega.
Kolmanda mõrtsuka kohta ei oska midagi öelda, sest teda ei ole veel leitud. Loodetavasti ei õnnestu ka temal kauaks peitu jääda.
Kuidas karistada?
Hälbinud psüühikaga inimesi on alati olnud. Narkomaanid on Eestis probleemiks muutunud pärast riigi taasiseseisvumist. Eesti ei ole enam suletud maa ja sellega käivad kaasas nii hüved kui ka hädad. Küllap oli narkomaane mingil määral ennegi, aga nõukogude ajal salati halvad asjad maha.
Surmanuhtlus on Eestis väljastpoolt tulnud surve tõttu kaotatud. Tavainimese esimeseks reaktsiooniks on panna kurjategijad hästi kauaks vanglasse. Asjatundjad vaidlevad vastu, et pikad vanglakaristused ei paranda kurjategijaid, vaid koolitavad neid.
Suur osa Eesti vangidest istub nõukogude-aegsetes karistusasutustes. Tartus on päris kaasaegne väikeste kambritega vangla ja riik otsib ehitajat uuele Jõhvi vanglale.
Kui paljude inimeste arvates on korralike vanglate ehitamine maksumaksja raha laristamine, siis tegelikult on Tartu vangla muutunud kurjategijate hirmuks. Vanades suurte kambritega vanglates kehtis kurjategijate enda kehtestatud „ühiskondlik kord”, kus ühed olid ülemad ja teised nende käsualused. Kahekohalistes kambrites on hoopis teistsugused suhted, mis vana korraga harjunud kinnipeetavatele on raskesti talutavad.
Mõeldakse ohvritele
Kui varem peeti Eestis oluliseks eelkõige seda, kuidas kurjategijaid karistada, siis nüüd pööratakse tähelepanu ka nende ohvritele. Üle aasta on Eestis tegutsenud riiklik ohvriabisüsteem 35 ametnikuga, enne seda oli juba olemas vabatahtlikest koosnev kuriteoohvrite toetamise ühing „Ohvriabi”. Ka riiklik ohvriabisüsteem tegeleb vabatahtlike abiliste otsimise ja koolitamisega.
Muidugi ei saa enam aidata surnud ohvreid, aga nende omakseid küll. Kehtestatud on ohvriabi seadus. Välja on töötatud ja kasutusel ohvrite rahalise toetamise süsteem. Kuna riiklik ohvriabi on üsna noor, on see arenev ja muutuv.
Paljud asjad on Eestis veel inimestele harjumatud. Nõukogude aeg võõrutas heategevusest ja annetamisest. Meelde on jäänud üks variserlik põhjendus, et kuna nõukogude võim hoolitseb inimeste kõikide vajaduste eest, siis on igasugune heategevus solvav.
Annetada sai küll nõndanimetatud rahufondi, aga selle eesmärk paistis kahtlane. Tegelikult säilis heategev mõtteviis peaaegu ainult kirikutes.
Kas jätkub optimismi?
Mis saab küll 17-aastastest Dmitrist ja Nikolaist? Kas kellelgi on nende noorte meeste suhtes veel mingit lootust? Kas peame haletsema nende tulevikku või hoopis Veronikat ja Pille-Riini ning teisi ohvreid?
Meelde on jäänud ühe Siberi parlamendisaadiku sõnavõtt nõukogude aja lõpust. Ta palus, et kaabakaid ei saadetaks nende juurde, sest nemad tahavad ka normaalselt elada. Eestil Siberit ei ole. Kõik peavad meie väikesele maale ära mahtuma ning vangid meie oma maksumaksjate rahast toidetud ja valvatud saama.