Demokraatlikud õigusriigid kaitsevad ka kurjategijate õigusi. Neil on eeskätt õigus vaikida, aga kuna see süütõendite esitamise järel võib mõjuda nende kinnitamisena, siis on ka õigus valetada, kas kõike eitada või koguni õigustada.
Siin võivad neile osutada tõhusat abi osavad juristid. Nõukogude Liit õigustas omal ajal Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist viidates rahva enamiku vabale tahtele. Tema õigusjärglase, Venemaa, juristid katsuvad seda tõlgendust ainult natuke leevendada. Venemaa Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni rahvusvaheliselt tundmatu asepresident Bathiar Tuzmuhamedov ütleb selle kohta: „Arvan, et tolle aja rahvusvahelise õiguse seisukohalt, Euroopas valitsenud poliitiliste tõsiasjade seisukohalt oli see ühendamine, mis toimus ilmselt nii riigi kui rahva olulise osa tahte vastaselt. Aga ma arvan, et sellele aktile võib leida selle aja rahvusvahelisest õigusest õigustuse“ (Delfi 27.05.)
Ta on loobunud vabatahtliku liitumise väitest, millest mitmed tema kolleegid veel kangekaelselt kinni peavad. Otsib aga toetust rahvusvahelisest õigusest, mis kahjuks tihti sõltub suurriikide suvast. Venemaa seisukohalt vastas Eesti okupeerimine ja annekteerimine Molotov-Ribbentropi paktiga sõlmitud kokkuleppele, järelikult oli õiguspärane ja õiglane, mis sellest, et oli peidetud lisaprotokolli?
Kas poliitilised tõsiasjad on alati ka õigusega kooskõlas? Neid ei tohiks aga segada. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa kuulusid ühtsesse õigusruumi. Tuzmuhamedovi loogika kohaselt oli näiteks ka Austria, Tšehhi või Lääne-Poola ühendamine Kolmanda Reichiga kooskõlas tookord kehtiva rahvusvahelise õigusega.
Kuidas on lugu Soome Talvesõjaga, mida ka Venemaa praeguste kooliõpikute kohaselt alustas Soome? See oli põhjuseks, miks Nõukogude Liit heideti välja Rahvasteliidust. Järelikult katsuti tookord ikka hoida au sees mingit teist rahvusvahelist õigust. Miks ei saa Venemaa siiani välja oma 1939. aasta õigusruumist, mis oli tal ühine Hitleri Saksamaaga? Stalini arust oli Hitleri teguviis ju õige. Leidis kinnitust pärast Poola allutamist nende ühisel võiduparaadil Brestis, seda ei tohiks nüüd maha vaikida. Olid aastatel 1939-1941 suured sõbrad just sama „rahvusvahelist õigust“ jälgides.
14. juunil möödus 70 aastat Balti riikides läbi viidud suurküüditamisest. Seda on vahepeal püütud mitmet moodi põhjendada ja selgitada. Osalt sõja eest evakueerimisega, millele lisandub ebausaldatava elemendi eemaldamine. Selle meenutamine oli väga vastumeelt neile, kes siin Taanis pärast sõja lõppu katsusid veenda põgenikke tagasi pöörduma. Püüti väita, et see olevat olnud vajalik sõja tõttu, aga nüüd tulevat kõik tagasi. Tegelikult saadeti 1949. aastal veel lisa. Eriti kummaline oli vist juba varem Nõukogude Liidu saatkonnast pärinev väide, et polevatki olnud küüditamist, vaid osa inimesi olevat läinud vabatahtlikult otsima paremaid elamistingimusi, sellega ainult tavaline väljarändamine, kindlasti „rahvusvaheliste õiguste kohaselt“?
Eero Medijainen on juhtinud tähelepanu ühele huvitavale üksikasjale (EE 10.12.2010). Nimelt oleks Stalin saanud Balti riikide anastamise viia kooskõlasse rahvusvahelise õigusega, kui ta oleks järginud USA poolt avaldatud soovi rahvahääletuse läbiviimiseks Balti riikides. Talle oleks ju olnud käkitegu, nagu hiljemgi, saavutada soovitud sajaprotsendiline hääletustulemus, aga tema kangekaelne keeldumine oli aluseks USA mittetunnustuspoliitikale ja kergendas pagulaste võitlust ja püüdlusi taasvabanemise suunas.
Ega Venemaa ei taha tunnistada teiste riikide okupeerimist ja koostööd Saksamaaga Teise maailmasõja alguses. Just nagu oleks mingi kolgas, kus on omamoodi ajaarvamine ja asjadest arusaamine. See kehtib ka rahvusvahelise õiguse kohta, mida samuti püütakse suvaliselt tõlgendada. Aga eks ole Eestiski selle tausta ja väljaõppega juriste, kes jätkavad natuke tagasihoidlikumalt sama rada.
Suurtele kurjategijatele omistatakse tihti rohkem respekti ja neil on paremad kaitsjad. Sama kehtib suurvõimudest kurjategijate kohta, eriti kui nende käsutuses on tugevama jõu meetmed. Ohvritele jääb sõnaõigus, mis aga tihti on ainult hüüdjaks hääleks kõrbes. Selle kuulmine oleneb suurvõimude muutuvast vahekorrast.
Kurjategija apelleerib õiguskaitsele (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt.
1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.
6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas
1939. aasta 1. juulil lõppesid Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.
2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.
Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles:
Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.
6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas
1939. aasta 1. juulil lõppesid Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.
2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.
Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles:
Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
Siin ja kommentaaris on kaks tarka meest ühendanud oma teadmised infoks, mille ühisnimetaja on Venemaa poliitika ajalugu. Mul on ettepanek: täielikuma pildi saamiseks oleks siia vaja liita ka üks varasem periood: uuring Venemaa vallutuste strateegiast Siberis. Siis peaks pilt terviklikuks saama selles mõttes, et millel on tuginenud juba läbi sajandite, ammu enne Stalinit ja kommuniste, Vene impeeriumi teke ja kasv ja sealsete imperaatorite võim tänapäevani välja..
_Ega Venemaa ei taha tunnistada teiste riikide okupeerimist ja koostööd Saksamaaga Teise maailmasõja alguses. Just nagu oleks mingi kolgas, kus on omamoodi ajaarvamine ja asjadest arusaamine._
http://kultuur.elu.ee/ke492_sa...
Juba 1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda.
1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid Nliidu koosseisu.
1942. aasta juuni Inglise väljaanne World Review toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.
1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla.
Hiljem, kui Roosevelt konsulteeris enne Teherani konverentsi samas küsimuses Churchilliga, siis viimane toetas kõike NLiiduga seonduvat, keeldus aga Poolale midagi kompensatsiooniks andmast. Poolat, aga ilmselt ka Balti riike, pidasid inglased nn Antanti nurisünnitiseks.
1943. aasta Teherani konverentsil teatas Stalin, et tema ei ole vähem inglane kui lord Curzon 1919. aasta Antanti Pariisi konverentsil. See tähendas, et NL-i piir jääb piki Curzoni liini kehtima ja Baltikum jääb samuti NL-i koosseisu.
http://en.wikipedia.org/wiki/C...
1944. aasta 5. aprilli “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee NLiidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest.
http://kultuur.elu.ee/ke492_sa...
Juba 1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda.
1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid Nliidu koosseisu.
1942. aasta juuni Inglise väljaanne World Review toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.
1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla.
Hiljem, kui Roosevelt konsulteeris enne Teherani konverentsi samas küsimuses Churchilliga, siis viimane toetas kõike NLiiduga seonduvat, keeldus aga Poolale midagi kompensatsiooniks andmast. Poolat, aga ilmselt ka Balti riike, pidasid inglased nn Antanti nurisünnitiseks.
1943. aasta Teherani konverentsil teatas Stalin, et tema ei ole vähem inglane kui lord Curzon 1919. aasta Antanti Pariisi konverentsil. See tähendas, et NL-i piir jääb piki Curzoni liini kehtima ja Baltikum jääb samuti NL-i koosseisu.
http://en.wikipedia.org/wiki/C...
1944. aasta 5. aprilli “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee NLiidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest.
Arvamus
TRENDING
