Kui Inglise peaminister Arthur N. Chamberlain naasis 1938. a. kohtumiselt Hitleriga, lehvitas ta paberilehte, millel oli leping Hitleriga ja millele toetudes ta väitis, et rahu on nüüd pikaks ajaks tagatud. Lepingus oli iseseisev Tshehhoslovakkia loovutatud Saksamaale ja Hitler oli kinnitanud, et temal muid taotlusi ei olnud.
Chamberlaini parteikaaslane, konservatiiv Winston Churchill aga ei ühinenud selle optimistliku prognoosiga. Ta väitis, et Hitleri-taolisi diktaatoreid on naiivne uskuda ja hoiatas sõja peatse puhkemise eest. Selle eest sattus ta paljude põlu alla ja teda mõnitati ning süüdistati sõja õhutamises, nagu seda praegu tehakse USA presidendi George W. Bushiga.
Kui Hitler aasta hiljem Poolat ründas ja sellega nii Inglismaa kui Prantsusmaaga sõtta sattus, astus Chamberlain tagasi peaministri kohalt ja tema asemele valiti Winston Churchill, kes Inglise rahvale verd, higi ja pisaraid lubas, kuid kes II maailmasõja Euroopas Ameerika ja Nõukogude Liidu (NL) abiga võidukalt lõpule viis. Pool Euroopat loovutati NL-ile ja varsti algas Külm sõda demokraatliku Lääne ning kommunistliku NL-i ja tema satelliitide vahel. Ameerika välispoliitika eesmärgiks sai kommunismi leviku piiramine.
Sellest tulenes sõda Koreas, kus kommunistliku Põhja-Korea rünnakule Lõuna-Korea vastu mitmed maad Ameerikaga eesotsas vastu astusid. NL-i toetusel alustas kommunistlik Põhja Vietnam ekspansiooni Lõuna-Vietnamis ja naaberriikides Kambodzhas ja Laoses. Ameeriklased abistasid Lõuna-Vietnami, kuid suurel määral tänu inimkaotustele ja meediale, mis oli oluliselt vasakpoolne ja sõjavastane, keeras Ameerika Kongress rahakraanid kinni ja Ameerika kaotas selle sõja. Kommunistlikud võitjad tapsid miljoneid lõunavietnamlasi ja kambodzhalasi.
Ameerika president Jimmy Carter tegi NL-ile tuumarelvastuse osas järeleandmisi, sest nii arvas ta saavutavat rahu maailmas. Ta ei uskunud, et kommunistide lõppeesmärgiks oli muuta terve maailm kommunistlikuks. Ta oli sügavalt pettunud, kui N. Liit ründas Afganistani.
Aastal 1978, Jimmy Carteri presidendiksoleku ajal, kutsuti kõige kuulsam N. Liidu teisitimõtleja Aleksander Solzhenitsõn, keda kommunistlikud võimumehed ei julenud (uuesti) Gulagi saata või tappa ja kes oli 1970ndate algul Ameerikasse asunud, Harvardi Ülikooli akadeemilise aasta lõputseremooniale kõnelema. Oma kõnes mainis ta mh järgmist: „Kõige silmapaistvamaks jooneks tänapäeva Läänes, mida väljastpoolt tulnud vaatleja tähele paneb, on julguse vähenemine. Läänemaailm on tervikuna kaotanud oma kodanliku julguse nii igas riigis, igas valitsuses, igas poliitilises parteis ja muidugi ÜRO-s. Säärane julguse vähenemine on eriti tähelepandav valitseva intellektuaalse eliidi juures, mis jätab mulje, nagu kogu ühiskond oleks julguse kaotanud.“
Jimmy Carteri järeltulija Ronald Reagan oli hoopis teisest puust. Temal oli palju julgust. Trotsides oma kolme vastase — intellektuaalse eliidi, üldiselt vasakpoolse meedia ja Demokraatliku partei — vastuseisu, nimetas ta nende ehmatuseks NL-i „kurjuse impeeriumiks“, tühistas Ameerikale ebasoodsad tuumarelvastuse piiramise lepingud, millest NL tihti kinni ei pidanud ning asus ehitama rakettide strateegilist kaitsesüsteemi SDI-d. Ta tegi seda oma vastaste mõnituste ja mahategemiste kiuste. NL ei suutnud omapoolset kaitsesüsteemi ehitada, sest juba ilma selleta oli ta relvastusele eraldanud riigi sisekoguproduktist ligi 40%. Selle piiri ületamine oleks toonud juba niigi vaese elanikkonna veelgi suurema vaesumise ja põhjustanud ühiskondlikke pingeid. Maailm võlgneb president Reaganile suurel määral NL-i kokkuvarisemise ja sadade miljonite inimeste pääsemise kommunistlikust türanniast.
Kaasaegne kurjus on leidnud kehastuse virildunud islamiusus, kus teokraatliku terrori all ägavad ühiskonnad ei saa majanduslikult areneda, mistõttu nad elavad viletsuses. Nende valitsejad suunavad rahva viha vabade ühiskondade vastu, et endalt vastutust tekitatud olukorra eest teistele veeretada.
Ususisuliste võltsloosungitega manitsetakse allasurutuid vaba maailma terroriseerima, tapma kaitsetuid ja süütuid naisi, lapsi, mehi ja vanureid — inimesi, kel ei ole mingit viha moslemite vastu. Võiks öelda, et siin on tegemist ülima kurjuse ja kõige madalama moraalsusega. Terroristid ei ole sõdurid, nad on islami vaimulike poolt äraostetud argpüksid, kuna neile on teises ilmas lubatud ülimat naudingut ja varandust teiste ja enese mõrva eest.
Postmodernistlik moraalne relatiivsus on tuimendanud tsiviliseeritud ühiskonna tunnetust hea ja kurja vahel. Selle alusel on ühe terrorist teise vabadusvõitleja. Kui kõik on relatiivne, siis head ja kurja ei saagi olla.
Uudistele terroriaktidest reageeritakse tihti õlakehitusega ja paljud on ka vabas maailmas veendunud, et terroriaktid on vabandatavad, sest viimaseid on nende arvates põhjustanud Läänemaailm, eriti Ameerika ja president Bush. ÜRO on keeldunud terrorisimi hukka mõistmast, kuna sellel on mitu tahku.
President Bush ning Suurbritannia peaminister Tony Blair on vasakpoolse meedia ja intellektuaalide kallaletungidele vaatamata näidanud julgust ja meelekindlust terrorivastases võitluses. Vabad ühiskonnad on neile suured tänuvõlglased. Ajalugu on näidanud, et kurjusele tuleb vastu astuda. Küll oleks tore, kui vasakpoolne meedia ja intellektuaalid võtaksid vaevaks ajaloost õppida!