Foto: E. Purje
Juunis külastas Torontot korp! Rotalia meeskoor. Juubelipidustuste ja muude seltskondlike ürituste vahelt õnnestus usutleda muusikapedagoogist koorijuhti Lauri Breedet.
Panime tähele, et koori koosseis on jagatud Tallinna ja Tartu vahel ning sina tegeled peamiselt Tartu-poolse otsaga. Kas oledki põline Tartu poiss?
Olen sünnilt tartlane ja minu muusikaline tööpõld paikneb põhiliselt Tartus, kuigi õpingute ajal veetsin mitu aastat Tallinnas, millele järgnes lühike täiendkoolitus Peterburis. Alates 1985. aastast, kui mind kutsuti juhatama meeskoori Gaudeamus, on mu pesapaigaks taas olnud sünnilinn. Samal ajal asusin ka Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis õpetama dirigeerimist ja hääleseadet, mida olen teinud tänaseni. Olen asutanud terve rea koore ja juhatanud paljusid. Hetkel juhatan viit mitmeilmelist koori, kaasa arvatud Tartu Jazzkoor. Tööd on palju, sest Tartus napib koorijuhte. Liiga palju koondub neid Tallinna poole.
Kust said esimese muusikalise äratuse ja kas laulupisik pureb vaid sind või on nakatanud ka su perekonda?
Ei ole see pisik kedagi puudutamata jätnud. Mu ema Aino Seep-Breede oli Vanemuises ooperilaulja. Mind pandi aegsasti laste muusikakooli klaverit õppima. Varakult hakkasin ka koorides laulma. Tallinnas Eesti Raadio Segakooris tutvusin oma abikaasa Mairega, laulsime end paari. Tema läks hiljem küll pedagoogilisele tööle, on nüüd Tartu Rahvaülikooli direktriss. Vanem poeg Tanel koolitas end maastikuarhitektiks, kuid harrastab selle kõrvalt koorilaulu. Noorem poeg Simo on Vanemuises ooperisolist. Laul on meie peres tähtsuselt leivaga võrdne. (Pikemalt Eesti Elu 12. augusti paberlehes)
