Neljapäeval, 8. oktoobril olime taas kutsutud traditsioonilisele Ehatare poolt korraldatavale vabatahtlike tänupüha lõunasöögile.
Ehatare juhtkond ja elanikud olid teinud oma parima meie vastuvõtuks. Selleks oli pidulikult dekoreeritud alumine kirikusaal, fotostendid Ehatare elust ja sõbralikud tervitused saabujaile. Torkas silma, et mitmed senised vabatahtlikud on nüüd Ehatare elanikud.
Südamlike eestikeelsete tervitus- ja tänusõnade järel jätkas tegevusdirektor Rosemarie Lindau inglise keeles, et haarata kaasa ka üha suurenevat ainult inglise keelt mõistvat abistajate hulka. Ta rääkis viimastel aastatel üha keerukamaks muutuvast Ehatare haldussüsteemist. Selgi päeval oli administraator Ruth McFarlane täienduskursustel.
Ehatare ürituste organiseerimisel on kujunemaks üha suuremaks probleemiks abi vajavate elanike arvu suurenemine ja vabatahtlike abistajate arvu paralleelne vähenemine. Rosemarie tõstis eriti suure tänulikkusega esile nelja ustavat vabatahtlikku, kes on pühendunud regulaarselt meie vanade eestlaste generatsiooni abistamisele – Maiu Betlem, Rita Kalda, Margaret Meister ja Siiri Lepp. Nad töötavad kindla graafiku alusel, ülejäänute osas on aga raske midagi regulaarset ette planeerida. Õhku jäi kõlama küsimus: kuhu on kadunud järgmise generatsiooni vabatahtlikud?
Olles olnud seotud Ehatare eluga viimase 20 aasta jooksul, jääb üle nõustuda Rosemarie poolt tõstatatud murega. Eriti märgatav on vabatahtlike vähesus ürituste ajal. Muljetavaldav on paari vapra naise ennastsalgav tegutsemine kümnete ratastoolis olevate inimeste transportimisel. „Liiklus“ on mõnikord nii tihe, et keegi peab seda lausa reguleerima. On tänuväärne, et alati optimistlik Roosi (nagu teda Ehatares tuntakse) jagas meiega oma probleeme.
Ehatare hoolekandedirektor Tina Kumpunen andis ülevaate praegusest gripiepideemiast ja kaitsesüstidest. Seoses keerulise ja segase olukorraga selles valdkonnas jäid traditsioonilised kaitsesüstid seekord tegemata.
Pastor Jüri Puusaagi tänupalve järel nauditi maitsvat lõunasööki, mille valmistas Ehatare kokkade naiskond.
Kunstilise meelelahutuse eest hoolitses Ehatare naisansambel „Ehatähed“ Rosemarie Lindau juhatusel. Lauldi kaks väga romantilist laulu – „Rukkililled“ ja „Valged akaatsiad“. Lauljate lauluind ja vitaalsus nakatasid kuulajaskonda.
Lisaks huvitavale lauavestlusele ütlesid veel oma häid soove pastor Jüri Puusaag ja Eesti Abistamiskomitee aseesimees Tarvo Toomes. Esimene tänas vabatahtlike nimel kõiki Ehatare teenistujaid sageli märkamatu, kuid ülihinnalise töö eest. Praegused Ehatare elanikud on nn eestluse maaletoojate põlvkond, kelle esimeseks keeleks oli, on ja jääb eesti keel. Sellega seoses on meie kogukonnal eriline aukohus pakkuda neile ka eestikeelset teenindust kuni siit lahkumiseni. Sellele põlvkonnale on eesti keel „töökeeleks“; järgmiste generatsioonide jaoks on see olude sunnil kujunenud „suveniirkeeleks“. Kõneleja julgustas neid sellest hoolimata kasutama ja praktiseerima oma „suveniirkeelt“ meie vanema, auväärse generatsiooni teenimisel.
Tarvo Toomes tänas Eesti Abistamiskomitee nimel Ehatare teenistujaid ja vabatahtlikke tehtu eest möödunud aastal. Ta tuletas meelde kuuldud ettekannet teemal „Aeg“. Elame kiiretempolises ühiskonnas, kus ajaohvrit püütakse asendada rahaohvriga. Raha on hea vahend oma kohustuste täitmiseks, kuid ta ei asenda kunagi isiklikult pühendatud aega kogukonna teenimisel. Praegu Ehatares viibiv põlvkond kulutas palju aega ühisürituste korraldamisel. Meie käest oodatakse sama.
Koosviibimise lõpus kingiti kõigile vabatahtlikele tänutäheks trikoloorivärvides ja Ehatare sildiga korduvkasutusega poekotid, millised olid kingituseks pakkinud Ehatare elanikud. Tuletagu need meile meelde, kes me oleme ja innustagu uutele tegudele kaasmaalaste teenimisel.
Suur tänu ning jätkuvat optimismi ja jõudu Ehatare töötajatele, aga ka temaga seotud praegustele ja tulevastele vabatahtlikele!
