Tallinna kontserdi kohta on kriitika olnud väga positiivne. Kuidas jäid rahule tänase Berliini ettekandega?
Ettekanne oli tugev. Kammersaali haruldaselt hea akustika toetas väga kiiduväärsel moel kõlatasakaalu.
Oma visioonist teost kirjutades oled öelnud: „Ärkamine on kui virgumine unest, uuele elule ärkamine, tuhmistunud meelte ärkamine selgesse olekusse, religioosne ärkamine, kevadine looduse ärkamine... See sõna omab ääretult sügavat ja ulatuslikku tähendusvälja. Ma usun, et ärkamine on omamoodi elukestev protsess, uinumise ja ähmastumise vastand.
Stagnatsioon on kerge tulema, sestap tuleb vaim ärkvel hoida. Seekord otsustasin kohe, et kirjutan muusika peamiselt eesti luulele tuginedes: Juhan Liiv, Ernst Enno, Jaan Kaplinski ja Doris Kareva. Olulise lisadimensiooni toovad sisse ladinakeelsed ülestõusmispühadega seotud liturgilised tekstid“.
Miks sedakorda teose pealkiri eesti keeles? On sellel mingi eriline taotlus, sest tavaliselt kannavad sinu „lapsed“ võõrkeelseid nimesid?
Pealkiri osundab selle teose keeleruumilisele tähendusväljale. Kus on rõhk? Rõhk on eestikeelsel poeesial. Seetõttu ka eestikeelne pealkiri. Seda sõna on võimalik ju kõikidesse keeltesse tõlkida ning need tõlked võivad olla mitmesugused. Näiteks saksa keeles Erwachen, Erweckung, Auferstehung. Nii nagu ka eesti keeles on ärkamisel mitmeid tähendusi: unest virgumine, rahva ärkamine st. ärkamisaeg, vaimulik ärkamine, looduse ärkamine kevadel. Viimati nimetatu, looduse igaaastane müsteerium – vaimustus uue elu imest, on iseloomulik just Põhjamaa rahvastele, Lõunamaade rahvad ei adu seda.
Muusikaliselt küljest vaadatuna on tegemist eelkõige ikkagi vaimu ärkamisega ning seda toetavad ka kasutatud tekstid.
Tegemist on üle mitme aja esimese sinu teosega, mille esiettekanne leidis aset Eestis.
On see juhuste kokkusattumine?
Suurvormi tellisid Eesti Filharmoonia ja SA Tallinn 2011 koostöös. Seega oli üsna loogiline, et esiettekanne toimub just Tallinnas.
Oled väga produktiivne helilooja: 8 sümfooniat, ooper „Wallenberg“ instrumentaalteosed ja väga palju muud. Sinu teoseid mängitakse ülemaailmselt palju ning on palju ka plaadistatud. Nt. toimus 24. veebruaril Washingtonis sinu autorikontsert sarjast “Euroopa juhtivad heliloojad“ ning sinu teosd olid ka mujal USA kontserdikavades: New Yorgi Filharmooniaorkester kandis 24. veebruarist 1. märtsini Paavo Järvi dirigeerimisel ette orkestriteose „Aditus“. Minu andmetel oled Saksamaa klassika raadios Arvo Pärdi järel enim mängitud eesti helilooja.
Millega seletad oma ülemaailmset edu?
Ei oskagi seletada. Ei tegele igasugu statistikate jälgimisega. Kui aga jälgin, tunnen ise ka rõõmsat hämmingut. Ma usun, et muusika kõnetab inimesi emotsionaalsel tasandil. Huvitav muusika ei jää hoomamata, tähelepanuta. Ta kõnetab avatud inimesi ja suudab kaasa viia.
Õppisid aastatel 1980-1984 kompositsiooni Jaan Räätsa juures Tallina Teatri- ja Muusikaakadeemias ning privaatselt Lepo Sumera juures. Paralleelselt sellega tegutsesid kuulsas rockbandis „In Spe“ kui helilooja, flötist, keyborder ja laulja.
Oli periood 80ndate alguses aeg sinu kui helilooja väljakujunemiseks?
Sel perioodil omandasin ma komponeerimise ABC. Tegelik õppimine ja kujunemine sai alguse alles siis kui hakkasin iseseisvalt tööle. Stiililine arenemine on teinud läbi mitmeid muutusi. Arvan, et õppimine ja arenemine kestab igavesti, ei lõpe iialgi.
Aastatel 1989-1992 olid Tallina Teatri- ja Muusikaakadeemias tegev kompositsiooni õppejõuna. Sel perioodil täiendasid end 1991. a. sügisel Karlsruhe ZKM-is (Zentrum für Kunst und Medientechnologie).
Mida andsid õpingud Karlsruhes? Millised on mälestused sellest ajast?
Karlsruhes tutvusin multimediaalsete vahendite kasutamise võimalustega oma töös. Ajast Karlsruhes on väga soojad mälestused jäänud. Oluline minu jaoks oli tookord ka see, et tegemist oli minu esimese pikemaajalise viibimisega välismaal töö asjus. Ja selline ettevõtmine jääb alatiseks meelde. Huvitav on ka see, et nüüd saab ring justkui täis. Just hiljuti sain teate, et Karlsruhe Badisches Staatstheater tulevasel hooajal minu ooperi „Wallenberg“ programmi võtab. Sealne esietendus toimub 7. juulil 2012.
Olid valitud 2009. aastal aasta kodanikuks. Kas sa ei leia, et loominguline intelligents tänases Eestis ei ole enam nii aktiivne kui nt. 80ndate lõpul? Või pole selleks enam vajadust? Erandiks on ehk hetkel Urmas Sisask.
Tingimused praegu on teistsugused kui toona, mil oli tegemist revolutsioonilise situatsiooniga. Olen kindel, et vajaduse korral aktiveerub meie loominguline intelligents. Juba praegu on märke, et vahepeal killustunud inimesed konsolideeruvad. Parim näide selleks oleks ehk veebruaris loodud Kultuuri Koda, mis ühendab erinevate valdkondade, heliloojad, kunstnikud, arhitektid jne, loomingulist intelligentsi. Kultuuri Koja loomise initsiatiiv tuli altpoolt, et liitude üleselt ühiselt tegutseda. Ärkamine? Kultuuri Koja eesmärgiks on seadusandlikule ja täidesaatvale võimule välja pakkuda probleemilahendusi kultuuripoliitilises vallas ning olla Eesti kultuuuripoliitika sõnastamisel võimule avalikuks partneriks. (Errki-Sven Tüür on selle mõttekoja üks asutajaliikmetest – autori märkus)
.
Oled sündinud 1959. a. Hiiumaal ja saar on sulle ka praegu põhiline elupaik, eelkõige aga sinu kui vabakutselise helilooja töötuba ja inspiratsiooni allikas.
Kas ja mida võtaksid ette kui leviksid kuuldused, et Hiiumaa on mingile välismaa rikkurile maha müüdud?
No sellist asja küll ei saa juhtuda! Kui aga siiski midagi taolist sünniks, püüaksin esmalt välja selgitada kes on see rikkur, temaga ühendust võtta ning välja selgitada tema kavatsusi ja plaane. Äärmusliku sammuna tuleks ehk ka barrikaadidele minna. Ka omamoodi ärkamine, sest olen idealist.
