Nii lakkab meie klassikaline kirjandus toimimast kultuurilise regulaatorina. Sama juhtub ka ajakirjandusega, mis peaks suunama ja tagama inimese ja ühiskonna arenguprotsessi.
See lõhub meie ajaloopärandist arusaamist ja võimalust õppida minevikust. Tulemusena lõhestab see aga ühiskonna kultuuritraditsioone kui kogemuste kogumit ellujäämise eesmärgil.
Selle allakäigu peamine põhjus seisneb selles et kui me räägime Eesti kultuurist ja ühiskondlikust arengust, siis me ei saa enam aru, millest me räägime, mida me tahame ja mida tuleks teha et olukord muutuda või areneda saaks. Seega me ei suuda enam tuvastada, mis meie ümber toimub - puudub arusaamine ümbritsevast! Kui aga arusaamine puudub, puudub ka vastutusvõime ja protsesse iseloomustab paratamatu isekulgemine. On vaid rida mõttekilde, need kõik karjuvad iseenda õigust. Niiviisi ei saa kultuur kui kogemuste kogum ellujäämise nimel enam tekkida.
Kui puudub arusaamine, mida tuleks teha ja kuidas tuleks teha, siis see on kompetentsuse kriis. Kui kompetentsus puudub ei saa inimene ega ühiskond teha enam teadlikke valikuid. Seda kinnitab lapsministrite ajastu jätkumine ja demokraatia asendamine dünastiatega, kus võim muutub juba pärandatavaks. Nii toimus see Lauristinide, Viidingute, Semperite, Rummode ja Allverede ajastus okupatsiooni ajal. See on edasi kasvanud Kallaste ja Tarandite jt dünastiate ajastuks tänapäeval.
Teadliku valikuvõime puudumine programmeerib aga omakorda ühiskonna ja inimeste käitumist. Sellisele ühiskonnaliikmele võid sa ette kühveldada niipalju erinevaid valikuid või väärtusi kui ta jaksab tarbida, kuid teadlikke valikuid nende seast enam teha ei osata, sest mõistmine ja sealt tulenev mõistus ning olukorrast arusaamine seda ei võimalda.
Nii luuaksegi aegamööda tarbimisühiskonda. Ühiskond õpetatakse toimima kui kiirtoidu restoran, kus kesisegi valiku suhtes on pidev järjekord ja see sisestab inimesele tarbitava väärtust. Otsustada osatakse aga selle järgi mis enamusele meeldib, seda peetakse õigeks valikuks. Nii minetabki ühiskond aja jooksul tegemast teadlikke valikuid ja hakkab üha rohkem käituma stereotüüpide alusel.
Milliseks on loodud eestlase maailmapilt? Ilmselt pole selle loomine eesmärgiks olnudki. Meie hariduselust on saanud põllu harimise protsess või liinitöö, mitte kujutluspildi loomine toimivast ühiskonnast. Seega meie gümnaasiumi ja isegi ülikooli lõpetanu ei tea, millist ühiskonda on meil on vaja üles ehitada. Teda on õpetatud käsu täitjaks, palgatööliseks või teenriks, mitte loojaks, omanikuks, arendajaks või tuleviku kujundajaks. Nii on meie igapäevases keelekasutuses peremehed asendatud töömeestega, ehk omanikuks olemine on asendatud töö tegemise sundusega. Sellise haridussüsteemi loomine on hullem kui kuritegu, see on viga. Kuid seda viga ei olda võimelised teadvustama, sest eeltoodud põhjustel puuduvad selleks võimed ja võimetele baseeruv tahe seda teha. Vangi panna ja isoleerida samuti ei saa sest viga pole kuritegu.
Ministeeriumid ning meedia töötavad tänases riigis kui okupatsiooniaegsed gaseeritud vee automaadid. Võimutasand saab peale mündi sisestamist endale vastava mullivee tellida.
Tulemusena oleme saanud ühiskonna kus kohalik kultuuriruum on hääbumas, kuid kus samal ajal rõhutatakse meie võõrkeeleoskuse tähtsust. Seda toetab arusaamise levik et raamatuid teadmiste omandamiseks pole üldse tarvis lugeda. Tuleb vaid meelde jätta õige vastus ja edasine elu kulgekski kui autojuhtimiseksami testil - õigete ja valede vastuste ajendil.
Seega ei oska meie keskkooli lõpetanu iseseisvalt formuleerida mõtteid, neid mõtteid väljendada ehk teisisõnu on tegu piiratud mõttetegevusega. Seda kinnitab madal valimisaktiivsus noorte hulgas ja ülikoolide võimetus meie ühiskonnaarenguid luua ja arendada.
Kõik see meenutab juba olnut, kus hüüdlauseks oli - suur Lenin sa oled nii üllas, nii hoolitsev, tark ja hea... kuni selleni et keegi selles enam ei kahelnudki. Me oleme sisenenud valede ja kõverpeeglite maailma, kus meedia ei suuda kajastada enam reaalselt toimuvat ja kajastab olukorda nii kuidas müüginumbritele kasulikum on. Aegamisi on aga müüdavus ilmestama hakanud kogu ühiskonda. See on nagu tina, mida on raske kaasas tassida, kuid mis on ajude vahele sirbi ja vasara asemel olevasse tühimikku valatud.
Tekib vaid küsimus kellele see kõik kasulik on? Vastusele leiame juhtimisteooriatest, mille kohaselt - ühiskondliku teadvusega manipuleerimine ja selle suunamine on seda lihtsam, mida madalam on arusaamise tase (ehk hariduse tase). Kui aga arusaamist ei ole ei saa ka mõistmist ja sellel baseeruvat mõistust tekkida. Kui mõistmine olukorrast puudub iseloomustab arenguid paratamatus. See võimaldab rahaliste ressursside kokkuhoidu. Tuleb välja et oleme loonud ühiskonnatüübi, kus mõistus ja mõistmine on asendatud rahalise efektiivsusega.
Suvaline elava süsteemi (ja kultuur on elav organism) eesmärgiks on aga ellujäämine loodusega koostoime tagamise kaudu kuna inimene on osa loodusest. Kui seda ei suudeta tagada siis käivitab see automaatselt enesehävitamise protsessi ning seda kinnitavad jätkuvad evakuatsioonimahud ja muud demograafilised allakäigutrendid. Mis veelgi hullem, see toob kaasa hävingu ka nendele, kes selle süsteemiga teadlikult liitunud pole.
Einar Eiland
Lisaks:
http://www.postimees.ee/112417...
http://www.delfi.ee/news/paeva...
http://www.lotman.ee/1/post/20...
