Sugupuude uurijad jõuavad parimal juhul arhiivides tuhnides välja II aastatuhande algusesse. Sellele eelnenu jääb tavaliselt ulmeliseks müsteeriumiks, mida võime oma suva ja fantaasia kohaselt tegelikkuseks kujundada.

Millised me olime, kust ja millal tulime Läänemere paesele kaldale ja miks jäime just sinna pidama — nendele küsimustele on teadlased püüdnud aastakümneid või isegi -sadu vastuseid leida.

Meie teekond

Võrguajakiri Teadus.ee kirjutab, et eesti geneetikud on koos teiste teadlastega pikka aega uurinud kõigi maailma rahvaste väljarändamist Aafrikast. Viimaste andmete kohaselt liiguti esmalt mööda ookeani kallast India kanti ja alles sealt tuldi ringiga Euroopasse.

Ajaleht National Post teatas hiljuti, et IBM on käivitanud tasulise programmi, mille raames huvilised võivad saata teadlastele oma DNA kandja; selle põhjal olevat võimalik üles ehitada sugupuu ja teha kindlaks, kust antud isiku esivanemad pärit on. Keegi daam, kes seda võimalust kasutas, sai teada, et tema kauged vaarisad-emad lahkusid praeguse Iraani territooriumilt ja jäid lõpuks elama kusagile Venemaa ja Soome vahele (Eestisse?).

Kus meie kauged eellased oma rännakutel peatusid; millised olid nende kombed, keel või eluviis, see tekitab siiani vaidlusi.

Ajalehes Vaba Eestlane ilmusid 1990-ndate lõpus Hilda Orni Siberi-mälestused. Pr. Orn vilistas kõigile karmidele reeglitele ja keeldudele ning pidas aastatel 1941—1953 salaja päevikut. Mh oli seal juttu ühest kaugest Siberi külast, mille ükski elanik ei olnud kunagi kokku puutunud välisilmaga. Aga imede-ime — nad lugesid numbreid 1-st kuni 10-ni nagu meie, eestlasedki! Pr. Orn, terase otsijavaimuga, intelligentne naine sai järeldada vaid üht — meie esivanemad tulid Maarjamaale Siberist. Seal võis siis olla nende vahepealne elukoht.

Teadlased kinnitavad, et soomeugrilastel on kõigest 200 samatüvelist sõna. Ajakiri The Economist mainis hiljutises intrigeeriva pealkirjaga artiklis „The Dying Fish Swims in Water“ (20. dets.2005), et eesti, soome ja ungari keeles on vaid üks lause, mis kõlab enam-vähem samamoodi: Elav kala ujub vee all (eesti k.). Elävä kala ui veden alla (soome k). Eleven hal úszkál a víz alatt (ungari k.). (Edaspidi toome teieni selle huvitava artikli refereeritud tõlkena).

Soomeugri ja balti hõimud

Balti aladele jõudsid esimesed asukad teadlaste hinnangul umbes 10. ning Eestisse 8. aastatuhandel.

Järgnevate sajandite vältel kujunesid välja kaks kohalikku kultuuri — Kunda (Eesti ja Läti alad, Lääne-Leedu) ning Nemunase (Kagu-Läti ja enamus Leedust). 4. aastatuhande lõpul e. Kr. ilmus ida poolt kammkeraamika kultuur (soome-ugri hõimud). 3. aastatuhande lõpul e. Kr. venekirve (!) kultuur, kes olid esimesed maaharijad ja karjakasvatajad (balti hõimud).

Baltimaade asukad hakkasid suhtlema teiste rahvastega; soomeugrilastel oli kokkupuuteid roomlastega tänu Merevaiguteele, mis kulges mööda Vislat Roomani. Pole siis ime, et kuulus rooma ajaloolane ja kirjamees Tacitus mainib juba 98. a. germaanlaste naabritena tunnustavalt balti ja Fenne (laplased või soomeugrilased) hõime.

4. saj. lõpus algas aga Euroopas suur rahvasteränne, balti hõimud pidid liikuma põhja, soomeugrilased olid sunnitud taanduma balti surve eest.

Järgnevad sajandid tõid kaasa pidevaid rünnakuid ja verevalamist.
Balti aladel elasid (ja elavad) soomeugrilased (eestlased, liivlased ja vadjalased) ning balti hõimud (kurelased ehk kuramaalased, semgalid, seelid, latgalid jt).

25 miljonit soomeugrilast on praegu laiali pillatud tohutul territooriumil; enamus neist elab Venemaal, aga muidugi ka Eestis, Soomes, Ungaris ja Venemaal.

Kuidas jääda püsima globaliseeruvas maailmas

Paljud kahtlevad selles, kas tänapäeval üldse tasubki veel säilitada rahvust. Folklooriteadlane dr. Ingrid Rüütel märgib oma essees „Olla või mitte olla“, et tänapäeva eestlane ja eesti rahvas pole need, mis nad olid sada aastat tagasi, ning sada aastat tagasi polnud nad kaugeltki enam need, mis 1000 aastat tagasi — ei etniliselt, keelelt ega kultuurilt.

Kaasaegse maailma tunnusjooneks on globaliseerumise ehk üleilmastumise protsess. Kahjuks toob see majandusliku edu ja arengu kõrval kaasa ka negatiivset — väikerahvaste kultuuride ja keelte kadumise ning identiteedi hävimise, seda suuremas ulatuses ja kiiremini kui iial varem. Huvitav aga, et seesama üleilmastumine tiivustab ilmsele hääbumisele määratud rahvakilde agaralt oma olemasolu ja õiguste eest seisma. Meenutagem näiteks meie hõimurahva maride viimasel ajal ilmsiks tulnud söakust! Teame, et Venemaal on vaikselt ja kindlalt käimas shovinismi ja diktatuuri kehtestamine. Ometi püüavad sealsed survatud soomeugrilased jt väikerahvad teha kõik oma püsimajäämise nimel.

Saksa filosoof, kirjanik ja folklorist Johann Gottfried von Herder (1744—1803) väitis kunagi, et ungarlased sulanduvad paratamatult neid ümbritsevate romaani, slaavi ja germaani rahvaste sekka. Tema ettekuulutus pole siiani täitunud, küll aga puhus ohutunde teadvustamine lõkkele ungarlaste energia ja süvendas nende rahvuslikke pürgimusi. Seda võib võrrelda organismi immuunsüsteemi valmisolekuga astuda võitlusse haigusega.

Seesama ohutunne aktiviseeris ka 50-aastase okupatsiooni vältel eestlasi säilitama oma keelt ja kultuuri. Milliseid võimalusi selleks küll ei leitud! Kui juba nendes süngetes oludes suutsime iseendaks jääda, on põhjust väita, et oleme tulevikurahvas. Kui maailm ikka püsib, siis murravad meie kauged järeltulijad aastatuhandete pärast omakorda pead selle üle, kuidas meie elasime, mida tegime ja tähtsaks pidasime. Jõudu ja avastamisrõõmu neile selleks!







 

Märkmed: