Teenistus algas lippude sissetoomise ja protsessiooniga, järgnes hümn „All People That On Earth Do Dwell“. E.E.L.K. peapiiskop dr. Andres Taul tervitas kõiki, kes tulid kokku mälestama neid, kes 1941.a. viidi kodumaalt. Teenistus toimus inglise keeles.
Seejärel esines Peetri koguduse naisansambel „Helin“ Margit-Viia Maiste juhatusel: kõlas J.S. Bach’i „If the Lord Buildeth Not Thy House“.
Järgnevalt lugesid Pühakirja kõigi kolme Balti riigi keskorganisatsioonide juhid: Joana Kuras (Leedu), Avo Kittask (Eesti) ja Andris Kesteris (Läti). Vahepeal esitas solist Heli Tenno M. Sinki laulu „Kusagil palvetab…“ Charles Kipperi klaverisaatel.
Oma jutluse aluseks oli õp. Taul võtnud II Kor. 4:16. Ta rääkis füüsilisest ja vaimsest väsimusest, mis tabab nii noori kui vanu. Inimesed taluvad elus suuri raskusi — ja kui väline inimene jääb nõrgaks ja sureb, siis sisemine inimene kasvab ja saab tugevamaks, kui ta on seotud Jumalaga. Jumal annab selleks jõudu. Küllap aitasid palved ka neid, kes küüditati oma kodumaalt.
Jällegi esines ansambel „Helin“.
Siis ütlesid palve kolme rahvuse õpetajad: Kalle Kadakas (eesti), dr. Anita Gaide (läti) ja Augustinas Simanavicius (leedu).
Süüdati kolm mälestusküünalt — seda tegid eesti, läti ja leedu rahvariietes naised.
Trompetisoolo kõlas Miikael Tenno esituses.
Kirikupalve ütles õp. Ilze Kuplena-Ewart, lõpupalve õp. dr. Vilis Mileiko.
Taas esines „Helin“, orelil Charles Kipper, viiulil Markus Medri.
Õp. Taul õnnistas kõiki, misjärel lauldi, Eesti, Läti, Leedu ja Kanada hümnid.
Lipud viidi kirikust välja ning see kaunis ja südamlik teenistus oli lõppenud. Järgnes kohvilaud allsaalis, kus osales paarsada inimest.