Tänavuse küüditatute mälestusaktuse Vancouveris avas dr. Juta Kõvamees Kitching, süüdates leinaküünla Meie Kodus vaikselt kostuvate klaverihelide saatel, mis leegi kasvades muutus Tarmo Viitre klaverisaatel ühislauluks ,,Hoia, Jumal, Eestit”.
10. juunil toimunud aktuse korraldajaks oli Vancouveris asuv Eesti Kultuuri Ühing Kanadas. Eesti, Läti ja Leedu riigilipud laval, valge lina ja leinalindiga dekoreeritud laud siniste rukkilillede ja valgete krüsanteemidega jätsid soliidse ning liigutava mulje.
Põhja-Vancouveri haigla kaplan ja Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse endine õp. Andres Rebane pidas palve, mille lõpul ta palus kõigil tõusta leinaseisakuks.
Erli Lepik luges luulekogust ,,Vorkuta värsse” kaks Annus Rävala liigutavat luulet – ,,Kui saaks magada“ ja ,,Silmapiiritult“, mille järel naiskoor ,,Leelo” esitas Terry Johansoni juhatusel neli laulu.
Mälestuskõne pidas Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse pastor Jaan Puusaag, kes kõigepealt pöördus kokkutulnute poole isikliku tänuga selle kurva ja kohutava teo ja päeva pikaajalise meelespidamise eest.
Ta nentis, et me kõik oleme küüditatud – Siberisse küüditatud kaotasid kodu, vabaduse, tervise, usu ja paljud ka elu, kodumaale jäänud kaotasid vabaduse ja vaimu, mida neile asendas kohutav hirm ning põgenikud sõjakeerises jätsid küll oma kodud, kuid ei kaotanud mitte lootust ja usku tulevikku. Ta tänas võõrsil mälestusaktuste korraldamiste ja sini-must-valge värvide puhtuse ja aukohal hoidmise eest, mineviku ausalt ja õigesti selgitamise eest nii asukohamaades kui ka kodumaale jäänuile, kus esialgne taasvabanemise tahe ja vaim hakkab paljudel vaibuma ja asenduma hoopis majanduslike huvidega, mida tihti tõestab heisatavate rahvuslippude nappus.
Ta vihjas ka oma vanemate kannatustele, rääkis oma isa haua otsimisest ja selle mitteleidmisest Venemaal, tõi esile ühe korp! Filia Patria raamatus kirjeldatud noore eesti ema loo kannatusteest Võrumaalt Siberisse, kus hingerahuks sai teadmine, et Jumal võttis endale tema kolm väikest last ja ta mehe. Pastor Puusaag palus kohalolijatel jätkata okupatsiooni ja selle tagajärgede meelespidamist ja mälestamist ning alati nimetada järeltulijatele asju õige nimega.
Kõne lõppedes kandis Helle Sepp veel ette ,,Vorkuta värsside” kogust luuletuse ,,Jäälilled“ ja ka kahel korral Siberisse viidud Astrid Puu-Rebase poolt seal kirjutatud luule ,,Meile anna jõudu“.
Järgnes Eesti hümn, mille lõppedes kustutas EKÜK esinaine vaikselt leinaküünla, lõpetadades seega mälestusaktuse.