Pühapäeva, 13. juuni jumalateenistusel mälestati Peetri kirikus küüditatuid.
Teenisid õpetajad dr. Andres Taul ja Jaan Tammsalu; sündmusekohase haarava jutluse pidas õp. J. Tammsalu, analüüsides olukorda ajal, mil kaks vägivallariiki jagasid maailma omavahel ja eestlasi hakati vägisi nõukogude kodanikeks vormima.
14. juuni küüditamine oli võimas avalöök sellele muutmisprotsessile, kus kümne käsu asemele toodi nõukogude moraalikoodeks, Kolmainu Jumala asemele kolm hullumeelset: Marx, Lenin ja Stalin ning sini-must-valge asendati punase verevärvi plaguga.
Õpetaja jutustas loo Olustvere põllutöökooli juhataja V. Männiku küüditamisest, kelle äraviimist püssimeeste vahel said õpilased vaid läbi akende vaadata. Kui direktor märkas poisse, pani ta oma pambu maha, võttis kübara peast ja tegi oma õpilaste poole sügava kummarduse. Siis võttis pambu, pani kübara pähe ja läks veoautoni, mille kasti sõdurid ta jõhkralt lükkasid.
Üks naine kirjeldas oma perekonna küüditamiseloos hetke, kui keegi vagunis inimesi täistuubitud loomavagunis alustas laulu „Jumal, Sul ligemal“ ja kuidas varsti kostis laul kõigist vaguneist: „Kasvab mu ahastus, ainult üks laul mu suul: Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!“ Ahastuses pöörduti Jumala poole.
Õpetaja soovis, et meie kodumaa inimesed mõistaksid ka täna kogu südamest Jumala poole pöörduda. 1957.a. tulid küüditatud tagasi, kirikud täitusid inimestest.
Leeris oli tuhandeid inimesi. Oldi tänulikud, et Jumala armu tõttu võidi koju jõuda. Nüüd on vaated muutunud ja paljud Siberist tagasijõudnud küsivad 47 aastat hiljem, et kes veel 21. sajandil peaks kirikusse minema?
Kirjakohaga pimedast mehest, keda teised Jeesuse juurde talutasid ja kes nägijaks sai, pöördus õpetaja väliseestlaste poole, öeldes, et olete need, kes 60 aasta jooksul olete läbi palvete oma maa ja rahva pärast püüdnud ka koju jäänuid ja valudes vaevlevaid juhtida Jumala õnnistuse ja lohutuse lähedale. Aidaku Jumal, et mõistaksime paluda, et ta laotaks oma õnnistavad käed nende üle, kes kannatasid Siberis. Kui oskame lohutada, siis oleks väär, kui me seda ei teeks, kui saame aidata, oleks vale see tegemata jätta. Kui armastad oma ligemist, siis armastad ka Jumalat, sest Jumal on armastus.
Pensionärid on siin ja kodumaal sarnased, neil on alati väga kiire. Siin on olnud võimalik kirikus käia, lapsi pühapäevakooli saata. Eestis on see karistust kartmata võimalik olnud vaid viimased 15 aastat. Eesti on vaba, aga see rahvas vajab teie palveid. Ärge jääge loiuks ja väitke — „olen luterlane, ega pole usklik“, ärge jätke palvetamist.
Jutlusele järgnes armulaud ja all saalis õpetaja Jaan Tammsalu lahkumise koosviibimine kohvilauas, mille korraldajaks oli kogudse naisring.
Umbes 150 kirikulist täitis alumise saali, mis näitas kuivõrd populaarseks olid õpetaja ja ta abikaasa Toronto eestlaste seas saanud. Õpetaja juhatas sisse lauldava söögipalve „Kas on linnukesel muret“. Samal ajal pani Tiiu Roiser käima slaidiprogrammi õpetaja abikaasa poolt Torontos viibimise ajal tehtud fotodest. Õpetaja kasutas seda oma siinoleku aja kommenteerimiseks ja isikupärasemaks tegemiseks.
Ta tänas nimepidi kõiki neid, kes nende siinoleku aja on lõpmata ilusaks ja huvitavaks muutnud.
Töökokkuvõtet tehes ta märkis, et 43 nädala jooksul on pidanud 70 jutlust 14 koguduses, neist 49 Torontos, aga töö on olnud õnnistuseks. Sellele lisaks paljud piiblitunnid, kiriklikud talitused, kodu- ja haiglakülastused ja palju muud.
Tööd on olnud tal aga siin palju vähem kui Eestis ja aega on jäänud ka paljuks muuks. Kuigi täna on hüvastijätmine, toimub ärasõit alles 13. juulil. „Olete hirmus sügavasse südamesse tunginud,“ ütles õp. Tammsalu.
Koguduse esimees Jaan Kruus meenutas, et inglise koguduses küsiti peale Jaan Tammsalu esimest teenimist, et kas ei võiks teha nii, et see mees siia jääkski. See on õpetaja, kes teeb oma jutlused elavaks väga eluliste näidete abil. Raske on jääda pärast jutlust leigeks.
Otto Rannamäe, olles ta jutlustest haaratud, kinkis õpetajale imeilusa alabastrist „Palvetava tütarlapse“ kuju. Edgar Marten tõi esile ta jutlustes vaimuliku poole ja isamaa armastuse ilusa ühendamise ning soovis edu rahva heaks käekäiguks töötamiseks. Aino Müllerbeck tänas koguduse arhiivitoimkonna poolt, olles tänulik nendega palvetamise ja mõtete vahetamise eest.
Lõpusõnavõtust selgus, et õpetaja kandideerib just nüüd ühe Eestimaa suurema koguduse — Tallinna Jaani kiriku peaõpetajaks ja võib juhtuda, et tagasiminek Viljandisse on vaid ajutine.
J. Kruus andis edasi edusoovid uuel töökohal ja lõpetas siis keldi palvega, milliseid J. Tammsalu siinsetele kogudustele on tutvustanud kodumaal trükitud raamatuga.
Lõpuks ütles praost J. Tammsalu humoorika alatooniga, et tal tuleb tulevikus veel vähemalt neli korda Torontosse tulla, kuna neli inimest on lubanud teda oma matust läbi viima kutsuda.
Uus vikaarõpetaja peaks jõudma siia septembri keskel.
Küüditatute mälestamine ja lahkumiskoosviibimine Peetri koguduses
Eestlased Kanadas | 17 Jun 2004 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
