rahvahaal.delfi.ee

Vanemad viisid oma pisikese mudilase esimest korda hambaarsti juurde, et see nende poja hambaid kontrolliks. Kaheksa minutit sõidutati last tooliga üles ja alla ja siis kolm minutit vaadati lapsele suhu, samal ajal sõrmega hambaid katsudes. Lahkudes esitati perele arve 211 dollarit ehk ligikaudu 2445 krooni. Selline on tavaline hambaarsti lugu Ameerikast.

Minu enda lugu sai alguse sellest, kui leidsin omale lapsehoidja koha Ameerikas. Olnud viibinud Ameerikas vaid mõned kuud, tundsin hommikusööki süües suus mingit kõvat tükki. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu on pisikese hambast eemaldunud plommitükiga.

Mõtlesin hamba kohe ära parandada lasta, kuid jahmatusega kuulsin arstilt, et see läheks vähemalt 1000 dollarit maksma. Taipasin, et mul pole sellist raha kusagilt võtta. Midagi polnud teha. Lootsin tasahilju raha koguda ja siis kui raha koos, tagasi hambaarstile suunduda.

Umbes pooleteise kuu pärast ärkasin öösel hambavalu peale. Väsimusest jäin uuesti magama ja hommikuks oli valu kadunud. Kuna mul polnud selleks ajaks pooltki vajaminevat raha kogutud, jäin lootma, et hambavalu ei naase.

Möödus paar nädalat, kui mind tabas taaskord meeletu hambavalu. Pärast tundidepikkust meeletut valu, külastasin supermarketit, et valuvaigisteid osta. Olgu siinkohal öeldud, et Ameerikas on toidupoodides saadaval ka kõiksugu ravimeid. Valisin "strong" märkega valuvaigistid ja nii ma siis elasin päev päeva järel. Kui valuhoog taaskord kimbutama hakkas, tarbisin lihtsalt valuvaigisteid ja seda nii kaua, kuni valu taaskord päevadeks või nädalateks kadus.

Ameerikas hambaarsti külastades tehakse alati esimese asjana hambaröntgen. Seda isegi siis, kui patsient ei kurda ja kõik hambad on terved. Tavalises hambakliinikus võib ainuüksi hambaröntgeni tegemine maksta 100 dollari ringis, sõltuvalt siis kliiniku asukohast - kus rohkem ja kus vähem.

Aeg möödus ja oleksin lõpuks olnud võimeline oma hammast parandama, kuid tuli välja, et minu valutavasse hambasse on tekkinud juurepõletik ja ainuüksi selle ravi läheks minimaalset maksma 2000 dollarit. Väljatõmbamine seevastu umbes 500 dollarit.

Mõtlesin vaikides, et mul pole hambaraviks vajalikku 2000 dollarit kuskilt võtta. Pidin veel ootama.

Möödusid kuud. Olin poest ostnud meeletul hulgal erinevate nimedega valuvaigisteid. Osad mõeldud päevaseks ja osad öiseks kasutamiseks. Lisaks erinevaid valu vagistavaid geele. Olin leidnud müügilt ka ajutise plommitäidise, kuid sellest ei olnud eriti kasu, kuna täidis ei püsinud üle paari päeva.

Aeg möödus, kuid mul polnud siiski hambaraviks tarvilikku raha. Selle asemel, et raha kokku lugeda, hakkasin ma lugema kokku päevi, mil saan tagasi Eestisse sõita. Seda enam, et pidin koguma ka kodumaale tagasisõidu raha.

Ühel ööl sõbranna pool ööbides tabas mind meeletu valuhoog. Valuvaigistid ei mõjunud ja ma lihtsalt nutsin end magama. Hommikul otsustas mu sõbranna mind viia nii-öelda mustade rajoonis asuvasse vaeste hambakliinikusse. Meeletu valu tõttu olin sel hetkel nõus isegi oma esihambast loobuma.

Peale pikka sõitu lõpuks kohale jõudes kadus ka hambavalu. Ootasin ootesaalis umbes paar tundi, olles sel hetkel ainuke valge patsient mustade keskel. Nägin palju inimesi ootamas. Märkasin, et paljudel olid hambad kehvas seisus. Sain teada, et vaestel puudub rahaline võimalus hambaid ravida ja seetõttu lastakse lihtsalt valutavad hambad välja tõmmata, sest nii on lihtsalt odavam.

Samuti nägin esimest korda, et kliinikus peavad valvet relvastatud turvamehed.

Järjekord jõudis minuni. Kabinet ei sarnanenud sugugi varem nähtud hambakabinettidele. Ruumi sisenes nii-öelda hambaravi õde, kes soovis teada, milline hammas mul valutab. Näitasin siis sellele näpuga. Ta tegi pildi ja küsis, mis me teeme - tõmbame välja või ravime? Vastasin, et see sõltub hinnast. Selgus, et hamba väljatõmbamine läheks maksma minimaalselt 200 dollarit ja hambaravi minimaalset 500-600 dollarit.

Kalkuleerisin ravikulu Eesti kroonidesse ja tegin otsuse jätta asi sinna paika. Seda enam, et pidin peatselt tagasi Eestisse pöörduma. Maksin vaid tehtud röntgenpildi eest ja lahkusin.

Pelgasin tagasisõitu lennukiga, kuna olin kuulnud hirmujutte sellest, kuidas õhurõhu muutus võib tekitada hirmsamaist hirmsamat hambavalu ja tekitada põletiku korral kõiksugu muid tüsistusi. Õnneks möödus sõit ilma ainsagi valuhoota.

Jõudes Eestisse, pöördusin siinse hambaarsti poole, kus kinnitati varem kuuldud juttu hambapõletikust ja alustati ravi. Käisin oma hambaga arsti juures neli korda ja ravi läks kokku maksma natuke üle 2000 krooni. Viimaks ometi olid minu kuus kuud hambavalu talumist läbi saanud. Selle raha eest, mis mul kulus Eestis hamba parandamisele, oleksin aga Ameerika "odavas" kliinikus hambast ilma jäänud.

Sellest kogemusest õppisin palju. Sain teada, et minu ostetud aastasest reisikindlustusest, mis sisaldas ka hambaravi, pole sugugi kasu. Õppisin, et koheselt hädaga hambaarsti poole pöördudes, on ravi poole odavam.

Nägin, et paljudel ameeriklastel pole sugugi filmidest nähtud lumivalged säravad hambad, vaid ka nende hambad on halvas seisukorras ning avastasin, et peale Eesti leidub veel riike, kus soovitakse, et hambaravi oleks odavam.

Märkmed: