Emotsioonide verbaalse väljendamise osas on eestlased stereotüüpselt üks kõige tagasihoidlikumaid rahvaid. Eestlane pidavat üldse vähese jutuga olema, rääkimata siis tunnete väljendamisest. Ene Vainiku uurimusest tuleb välja, et eestlaste emotsioonide põhinimetused on viha, rõõm, armastus ja kurbus. Vaatamata sellele on eestlaste emotsioonisõnavara väga rikkalik, Vainiku uurimuse tulemus andis nimistusse ligi 2000 erinevat sõna.
- Kas räägiksite oma haridusteest ja taustast?
Olen Tartu Ülikooli haridusega filoloog, viimased 3-4 aastat olen lisaks õppinud psühholoogiat Tallinnas Professionaalse Psühholoogia Erikoolis. Seal sain inspiratsiooni ühendada keeleteadus ja huvi psühholoogia vastu. Eestlaste emotsioonisõnavara teema huvitab mind väga, ma tegelen sellega tõesti väga innustunult. Uurimustöö eestlaste emotsioonisõnavarast kaitsesin Tartu Ülikooli juures.
- Kuidas oma uurimustööga alustasite, kuidas kujunes tööprotsess?
Tegelikult käis see kõik väga kiirelt. 2001. aasta aprillis alustasin, mais hakkasin inimesi küsitlema, kokku oli neid sada - 50 naist ja 50 meest. Paralleelselt lugesin kirjandust. Kogutud andmetega tegin analüüsi- ja rehkendustööd. Oktoobris oli magistritöö valmis ja novembris kaitsesin. Sellele järgneval poolel aastal olen tehtud töö põhjal artikleid produtseerinud. Magistritöö on lihtsalt uurimustöö, publitseerimine tutvustab seda ka inimestele.
- Kuigi eestlased ei ole kaugeltki emotsioonivaesed, ei räägi nad meelsasti ja kergelt oma tunnetest. Kas Teie uurimustöö käigus esines küsitletuil raskusi oma tunnetest rääkimisel? Kuidas eestlane oma emotsioone väljendab, kas ta kasutab selleks rohkem sõnu või väljendeid?
Mina püüdsin panna inimest emotsioone loetlema. Loetlemise juures tuli sõnade kõrval välja ka igasuguseid väljendeid, mida peetakse emotsioonideks või mis seostub neile emotsioonidega. Emotsioonisõnavara ulatus tõesti lehmast kosmoseni.
Eesmärk oli teada saada, kuidas olukord praegusel hetkel on ja kaugem eesmärk mõelda, kuidas seda olukorda saaks parandada, et inimesed oskaksid paremini oma emotsioone väljendada, täpsemate sõnadega. Olen veendunud selles, et inimestel oleks psüühilisi probleeme palju vähem, kui nad suudaksid oma emotsioonide ja tunnetega ise kontaktis olla, neid ära tunda ja õige nimega nimetada. Seda nii enda kui teiste jaoks. Minu sooviks oleks, et nn. tundekultuur edeneks. Seda saangi oma edasises elus mõelda ja kavandada. Näiteks, kui inimene ei oska oma emotsioone verbaalselt väljendada, siis kasutatakse mitteverbaalset poolt, mis on tihtilugu ebasobiv, kuna meil on sotsiaalne norm, et ennast tuleb talitseda, kammitseda ja hästi käituda. Kui emotsioone verbaalselt ei osata väljendada, siis jääb see energia välja elamata, pöördub inimese sisse ja kahjustab teda seestpoolt, seda eriti negatiivsete emotsioonide puhul. Kuid ka positiivseid on parem väljendada kui väljendamata jätta.
Ma pean tunnistama veel, et mehed aastates üle 50, eriti veel ilma kõrghariduseta, nendelt oli mul uurimuse käigus väga raske midagi kätte saada. Eneseväljendus valmistas neile tõsiseid probleeme. Nad elavad hoopis asisemas maailmas, räägi nendega autodest või tööst.
- Näiteks?
Üks lihttöölisest patsiga noormees sobib hästi asise mõtlemise näiteks. Räägin talle ülesande lahti, et tuleb nimetada ühe kategooria liikmeid, näiteks tõin puuviljad - õun, ploom, pirn jne. Arvasin ise, et see on piisavalt selge näide loetelust. Küsisin, kas ta sai aru - sai küll. Ütlesin talle teemaks "tunded" ja palusin loetleda. Ainus sõna, mis talle peale väikest mõtlemist pähe tuli, oli "lehm". Kui ta veel mõtles natuke, siis tulid "loom" ja "liha". Kolm sõna ma saingi sellelt noormehelt. Mul oli raske muiet tagasi hoida, kuigi püüdsin asjalikuks jääda. Natuke pani see küll mõtlema oma meetodi pädevuse üle, aga kuivõrd ülejäänud 99 inimest adekvaatselt reageerisid, siis ma enam selles ei kahelnud.
Meil on selles osas Allikuga tõesti diskussioon. Meie uurimismeetodid on erinevad - tema on oma ainestiku läbi lasknud statistilistest programmidest, see on ka teistmoodi kogutud. Allikul moodustuvad faktorid, mille põhjal on ta loonud kaks dimensiooni - positiivsed ja negatiivsed, kuid need ei ole temal vastandlikud, vaid ühe asja kaks eri külge.
Arvan, et me võimegi temaga selles asjas erimeelsusele jääda, kuna minu küsitlus veenis mind küll selles, et eestlased jagavad emotsioonid positiivseteks ja negatiivseteks ning peavad neid vastandlikeks. Tõtt-öelda oli mul endal selline salasoov, et küsimusele: „Kas olete nõus, et emotsioonid jagunevad positiivseteks ja negatiivseteks?“ saaksin vastuse: „Mis te nüüd, niimoodi neid küll jaotada ei saa,“ kuid nii see paraku ei olnud. Inimesed mõtlesid küll püüdlikult neutraalseid emotsioone, kuid neid leiti ikkagi väga vähe. Mõned tulid veel teisel päeval küsima, et mis see õige vastus on, kas neutraalseid emotsioone on või ei ole?
Valdavalt pandi viha negatiivsete emotsioonide hulka, kolm vastanutest pani selle ka positiivseks. Üks inimene sajast pidas ka rõõmu negatiivseks. Aga seda, miks viha on inimese jaoks positiivne või rõõm negatiivne, minu uurimus ei hõlma.
- Millist vastukaja olete saanud oma tööle?
Inimesed elavad kaasa sellele, kuidas olen sellest teemast sisse võetud. Eelmisel aastal käisin siin kaustaga ringi ja intervjueerisin inimesi, siis küll kolleegid küsisid, et kuidas mul ikka läheb ja kuidas inimesed reageerivad.
Tartu Ülikoolis kaitsmisel oli väga soe vastuvõtt. See on ikka teema, mis inimesi erutab, sest kõigil meil on emotsioonid. Tekitab kuulajates mõistmist ja kaasaelamist.
- Mis suunas Te kavatsete teemaga edasi minna?
Järgmisena üritan seda sama andmebaasi statistiliste meetoditega töödelda, et mingid võrreldavamad tulemused saada näiteks Jüri Allikuga. Tahan veel vaadata seda, kas grupiti on emotsioonisõnavaras mingeid erinevusi - mehed-naised, noored-vanad. Siiamaani ma ei ole saanud sellele üldse tähelepanu pöörata.
Õppisin inimestelt hästi palju ja sain teada, kui palju lihtsat tundetarkust eestlaste peades tallel on. Tundsin ka omal nahal, et emotsioone ongi mõnikord sõnadega raske väljendada, kui seda vaja on. Olin saanud uurimustöö valmis ja kaitsesin seda magistritööna Tartu Ülikoolis. Vahetult pärast kaitsmist tuli juhendaja dr. Urmas Sutrop minu juurde ja küsis: „Noh, Ene, kuidas sa ennast tunned?“, ja ma ei osanud öelda mitte midagi muud kui: „Hea tunne on!“. Ise mõtlesin: „Kus on nüüd minu emotsioonisõnavara?!“ Neid emotsioone oli sel hetkel tõesti nii palju, et see ratsionaalne pool minust kuidagi ei töötanud. Natukese aja pärast suutsin öelda, et jah, ma olen väga rahul, valdab võidurõõm ja rahulolu - sellised sõnad tulid alles hiljem.
Ene Vainiku uurimustööga on võimalik täies ulatuses tutvuda internetilehel www.eki.ee/teemad/emotsioon Teemat tutvustav artikkel on ilmunud käesoleva aasta Keele ja Kirjanduse 8. numbris.