Ansambel Vanilla Ninja esinemas.
Foto: Siebert
Foto: Siebert
Nagu üritust külastanud Pille Zieplis Eesti Aukonsulaadist jutustas, oli sini-must-valge lipuga ehitud saal täis mitte ainult teismelisi, vaid kohal oli isegi vanamemmesid, kes temperamentselt retro-pop-sound’ ide saatel kaasa tantsisid. Sama oli olukord Stuttgardi lennujaama lähedases Filderstadti linnakeses. Juba mitu tundi enne ürituse algust seisis rahvamurd kohaliku filharmoonia piletikassade ees.
Uued tuuled VN-i ümber
Aasta alguses leidsid VN-is aset mõned muudatused. Piigade „avastaja“, Baselis sündinud ja Saksamaal elav David Brandes ei ole enam vastutav VN-i esinemiste eest, neliku karjääriga tegeleb nüüd Kölnist pärit professionaalne firma Artist Division. Mänedzher Sebastian Lang vastutab koos oma meeskonnaga selle eest, et noored muusikud saaksid rahus esinemisteks valmistuda. Tüütuid häirijaid leidub aga eriti nüüd, kui just enne turnee algust selgus, et Brandes on lasknud ise edetabelite manipuleerimiseks kuu aega tagasi ilmunud CD-d „Blue Tattoo“ kokku osta. Soovitakse muidugi teada, kas eestlannad ise olid pettusest teadlikud. Ninja-neiud ei lase skandaalist end kõigutada, kuid loomulikult ei valmista neile Brandese moraalitu tegu ka mingit rõõmu. Nad on veendunud, et suudavad ka omal jõul edetabelite esimeste hulgas särada. VN-i viimasel plaadil on mh. rokiballaad „Cool Vibes“, millega tüdrukud stardivad 19. mail Kiievis Eurovisiooni lauluvõistluse eelvoorus Shveitsi lipu all. Plaadil leiduvad laulud on sügavalt romantilised, ehk veidi melanhoolsedki, kuid nende hulka on poetatud ka kiiretempolist temperamentset rokki.
Loo autor Aino Siebert koos VN-i mänedzheri Sebastian Langiga.
Foto: Siebert
Foto: Siebert
VN on muusikagrupp, kes jätkuvalt kasvab ja areneb ning publikule ei pakuta mitte ainult värskust ja nooruslikku ilu, vaid eelkõige professionaalset ja mitmekülgset muusikaelamust. Pole kahtlust, et kontserti külastanud rohkearvuline kuulajaskond leidis, mida oli tulnud otsima. Atraktiivne nelik on stiililiselt mitmekülgne ning just seetõttu on nende muusika austajate vanus vahelduv.
Uus mänedzher otsustas neidude kõrvale tuua lavale veel viis meesmuusikut — löökpille mängivad Lui Ludwig ja Stefan Breuer, kitarre Martin Achtelyk ja Andreas Bayless ning klahvpille Simon Nicholls. Tulemus on suurepärane ja täiendab tüdrukute esinemist.
Taaskohtumine „pühamus“
Eestlannade lavaletulekut kannatlikult oodanud kuulajad said kontserdi avaloona kuulda pala „Tough Enough“, mis võeti tormilise reaktsiooniga vastu. Järgnesid „Cool Vibes“, „Stay“, „Hellracer“ — kokku 18 lugu ja 3 lisapala.
Lenna ei olnud mitte ainult väljapaistev laulja, vaid oskas kuulajaid panna ka kaasa elama. Koos veidi tagasihoidlikuma Piretiga saadi rahvas täielikult oma mõju alla. Grupi „pesamuna“ Triinu on arenenud samuti suure sammu edasi, tema soolopartiid olid nautimisväärsed. Katrin oma klahvpillide taga jäi optiliselt küll veidi tahaplaanile, kuid tema panus tervikuna polnud sugugi mitte vähem tähtis.
Minu viimasest kohtumisest tüdrukutega oli möödunud neli kuud. Nii tundsin huvi, mis on uut. Sebastian Lang viis mind kohe neidude hästi valvatud „pühamusse“. Südamlik „tere“ Lennalt, Piretilt, Katrinilt ja Triinult tõestas, et olin endiselt teretulnud külaline.
Juttu oli VN-i kontsertturneest. Stuttgardile olid eelnenud Foetz (Luksemburg) ja Shveitsi linnad Zürich ning Basel. Ees olid esinemised Dresdeni ja Berliini lavadel. Kõikjal oli kvartetti saatnud soe vastuvõtt ja täissaalid, mis annab kinnitust, et eestlannade tähelend pole aeglustunud. Peale Kesk-Euroopa kontserte jõutakse veel enne Eurovisiooni lauluvõistlust ka Eestisse, kus ka kodumaised austajad saavad nende uuele show’le kaasa elada.
Rääkisime ka Eurovisiooni lauluvõistlusest. Tüdrukud ei soovinud spekuleerida oma võimaluse üle tulla maikuus Kiievis võitjateks. Tagasihoidlikult ütlesid nad, et püüavad anda oma parima. Ukraina pealinna sõidavad nad 10 päeva varem, et end kohapeal võistlusvormi viia.
Omal ajal VN-le aluse pannud Sven Lõhmuse loodud Eestit esindava Suntribe’i muusikat peab kvartett heaks, kuid grupi võimalikku rahvusvahelist karjääri ei osanud nad prognoosida.
Pidurdamatu nelik
Albumiga „Traces Of Sadness“ võitis VN Saksamaal plaatinaplaadi staatuse ning kuldplaat anti neile üle Austrias ja Shveitsis. Edetabelisse on VN jõudnud 14-s riigis, isegi Brasiilias ja Jaapanis. Kõik kontserdid on pea et välja müüdud ning menukad eestlannad on esinenud sellistes populaarsetes telesaadetes nagu „Top Of The Pops“, „Bravo Supershow“ jt. Ka ootavad meediaesindajad neilt alati vastuseid oma küsimustele ning VN-i laule võib laadida mobiiltelefonide helinaks. Tundub, et eestlannade neliku edu on pidurdamatu. Selle üheks komponendiks on kahtlemata nende professionaalsus. Kuulsusele vaatamata on nad jäänud iseendaks. See võlub eriti keskeurooplasi, kes on harjunud staaride ninakuse ja arrogantsusega. Sebastian Lang kiitis eestlannade distsipliini ja head koostöövõimet, eriti aga nende armastust muusika vastu. Lisaks on neiud oma tugeva rahvuslikkusega nakatanud kogu grupi ja Langile endale on nelik juba täpselt dikteerinud, mida kõike peab ta nüüd Maarjamaale sõites nägema, kogema ja sööma...
Eesti, mis see siis on?
Enne kontserti ja vaheajal vestlesin mitmete külastajatega, selgitamaks, miks nad tulid VN-i kuulama. Oli üllatav kuulda, et vaid vähesed teadsid, et nelik on Eestist, veelgi vähem teati, kus Eesti üldse asub. Ometi rõhutavad tüdrukud tugevalt alati oma rahvuslikku päritolu.
Küsitlesin teiste seas ühte vanemat peenemat sorti härrasmeest. Ta vaatas mulle jahmunult otsa ja küsis: „Eesti, mis see siis on?“ Püüdsin siis uurida, miks ta on kontserdile tulnud. Vastuseks kuulsin, et tüdrukud olla nii ilusad....
Ninja-tüdrukute austajate hulgas oli selgelt rohkem tütarlapsi, kes imetlesid lisaks muusikale ka eestlannade stiili. Meenete laua ees olid pikad järjekorrad — osteti särgikesi, dzhempreid, plakateid, plaate, võtmehoidjaid. Hinnad olid soolased, mis ei paistnud siiski olevat eriliseks probleemiks. Oma lemmikute jaoks avasid rahakotid nii teismelised kui nende vanemad hea meelega.
Filderstadtist keskööl lahkudes soovisid need õnnelikud, kes lava taha pääsesid VN-le edu Eurovisioonil ning vähem õnnelikud jäid vilusse kevadöösse filharmoonia ette ootama, lootes näha staaridest kasvõi väikest varjukestki.
