Ja olidki nad kõik jälle koos, need meie vahvad pensionärid. Tulid 15. veebruari varasel pärastlõunal Eesti Maja suurde saali lund ja külma ilma trotsima nagu mullu ja muistegi. Pisut hõredamalt oli neid ehk kui tavaliselt, kuid üldpilt oli siiski rõõmustav. Küllap osa oli ka seetõttu eemale jäänud, et pensionäril pole ju aega, nagu me omast käest teame.
Esimees Heikki Paara avas kokkutuleku patriootilise noodiga, tuletades kõigile meelde, et ka meie vabariik sündis poeedi sõnade kohaselt "karmil külmal talvel". Aastapäev ja pidulik aktus on taas ukse ees ning kodumaalt on külalisi oodata mitte ainult kõnesid pidama, vaid ka ühiselt laulu lööma Reet Linna uljal eestvedamisel. Ühtlasi tutvustas ta külalisi, kes seekordset kokkutulekut sisustama olid tulnud. Neist esimesel palus ta kohe ametisse asuda, sest ühislaul vajas tiivustajat.
Klaveripingile istus mees, kelle puhul kohe kerkis pähe ulakavõitu mõte, et ei tea, mitu püksipõhja ta seal oma seniste elupäevade vältel on hõredaks kulutanud. Nüüd teab igaüks, et jutt on maestro Charles Kipperist. Ühislauluks oli "Minge üles mägedele", nagu meenutamaks, et iseseisvusele eelnes ärkamisaeg. Seejärel esitas Charlie meeleoluka popurrii rahvalikest viisidest, mida tema vanemad talle lapsepõlves olid laulnud. Ühtlasi meenutas heldinult päeva, mil tal õnnestus koos oma kadunud isaga viimase sünnipaika vaatamas käia.
Võileivad ja magusad kuklid ootasid. Õpetaja Andres Taul luges söögipalve ja kohvikannud hakkasid ringlema. Charlie pidi söömisega kiirustama, sest kohustused ootasid – koolmeister ei tohi ju koolist poppi teha, see on õpilaste spordiharu. Teised võisid asja veidi rahulikumalt võtta, kuid kui rahulikult sa ikka võtta saad, kui su maitsmismeelt selliste hõrgutistega ärritatakse.
Pärast einet asus õpetaja Andres Taul uuesti kõnepulti. Ka temal oli põhjust oma üsna eaka isa sõnu meenutada. Ta näpus oli paguluse algpäevade üliõpilaskonna ajakiri Estonia, kus avaldasid oma mõtteid mitmed isikud, kelle nimed juba unustuse hõlma vajuma kipuvad. Õpetaja Jaak Taul manitseb seal noorust, et ärgu raisaku oma päevi, vaid aina õppigu. Aastanumber oli ju 1946 – see oli aeg, mil me kõik istusime oma kohvrite otsas, kuhu kogu me varandus lahedalt sisse mahtus, ja ootasime kojusõitu, kus aega õppida küll. Omnia mea mecum porto! Jah, kogu me varandus oli tollal ilusasti näpu otsas või istme all, nii kuidas olukord parajasti tingis.
Ka Heikki Paara meenutas vanu aegu küll värssides, küll värssideta. Oma üürikesel sõjateekonnal lõi ta laulu torontolastele hästi tuntud allohvitseri juhtimisel – kes meist ei mäletaks laulu- ja pillimeest Meinhard Niinveed!
Ain Söödor oli oma jututeemaks valinud äsjamöödunud Valentinipäeva ja kurtis, et tema on elus ainult üht Valentini tundnud, nimelt näitlejat Valentin Lindu, kes Saksamaal põgenikupäevil laagris Aadu Pirnsaluga (jälle tuttav kunagine torontolane) vahvalt piibutantsu tantsis. Kuid kahtlustas, kas seesinane päev just sama Valentini tõttu kuulsaks sai ja otsustas enne oma ettekannet natuke uurimistööd teha. Avastas, et sellenimeline itaalia preester oli juba 3. sajandil pühakuks kuulutatud, arvatavasti selle eest, et ei tohtinud teha midagi, mida kõik tänased Valentinipäeva pühitsejad kangesti teha ihkavad. Rääkis veel selle päeva traditsioonidest mitmel maal, mida minu pensionäripea kinni pidada ei suutnud. Ja siis tutvustas Heikki Paara üht kohalikku Valentinust, kes oli osanud oma sünnipäeva just sellele päevale seada. Ka seda nime ei suutnud ma meeles pidada ja küllap sellest veel paksu pahandust tuleb.
Veel tegi Heikki propagandat tervisevõimlejate rühmale ja nende tragile juhendajale Erika Kessale. Siis istus ta ise klaveri taha – Charliel olid koolitunnid taas käigus – ja lõpetuseks kõlas ühislaul "Eesti on me isamaa". Ikka selleks, et õige meeleolu eelseisva iseseisvuspäevani püsiks.
Küünlakuised pensionärid
Eestlased Kanadas | 23 Feb 2007 | Eerik PurjeEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
