Küünlapäev laulupidude rütmis
Eestlased Kanadas | 12 Feb 2004 | Kaire Tensuda, Ellen LeivatEWR
...ning kuulutati välja Hiigelbasaar — 8. mai!
Akadeemiliste naisorganisatsioonide küünlapäevapidu on alati olnud oodatud sündmuseks. Tegemist pole ainuüksi peoga pidutsemise mõttes, vaid ka hariva üritusega: küünlapäevadel on alati mingi kindel teema, mida organisatsioonid esitavad ja nii saab näitlikus vormis oma teadmisi täiendada. Ja muidugi lõbus koosviibimine sinna juurde.
Tänavune küünlapäev, mida peeti Tartu College'is 1. veebruaril, kandis pealkirja „Laulupeod läbi aegade“ ja viis kuulajad laulu ja isamaaliste mõtete saatel läbi pika perioodi alates ärkamisajast kuni tänapäevani välja. Oleme ju laulurahvas ning laulutraditsioone pole suutnud meis miski murda.
Küünlapäeva korraldajaks oli seekord korp! Filiae Patriae, kes oli teinud tubli ja kiitustvääriva töö. Kõik laabus sujuvalt, kaunite dekoratsioonidega lauad ootasid pidulisi ja üsna varsti algaski kava. Korp! Filiae Patriae esinaine Anne Pedel ütles avasõna ning oligi aeg esimeseks ettekandeks, mis oli nende korporatsiooni poolt ja mille oli koostanud Alliki Arro, kes esitas seda koos Anu Jõega, teemaks „Ärkamisaegsed laulupeod 1869-1917“.
Kõneleja viis kuulajad vaimusilmas aastasse 1869, andes ülevaate tolleaegsetest oludest, kui polnud veel Eesti riiki, eesti keelt kõnelev maarahvas elas kahes vene riigile kuuluvale osas — Eestimaa kubermangus ja Liivimaa kubermangus.
Esimene üldlaulupidu peeti Tartus 18.-20. juunil 1869. Lauljad olid ainult meessoost. Kõneleja andis meeleoluka ülevaate neist päevist, järgnevalt puudutades ta ka teisi enne vabariigi aega toimunud laulupidusid, mida oli kokku 7. Eesti rahva arv oli 19. saj. vältel kahakordistunud, jõudes sajandi lõpuks miljoni lähedale; eesti rahva vaimne, kultuuriline ja poliitiline areng käis laulupidudega käsikäes.
*
Järgmiseks esinejaks oli Irene Loosberg korp! Fidentiast ja vaadeldavaks ajajärguks Eesti Vabariigi periood.
Riiklik iseseisvus edutas Eestis suurel määral laulukooride ja mänguansamblite tekkimist. 1921.a. asutati Eesti Lauljate Liit, mille hooleks jäi ka laulupidude korraldamine. Need kordusid iga viie aasta järel.
VIII Üldlaulupidu toimus 1923.a. Tallinnas Kadriorus. Esmakordselt koosnes kava ainult eesti lauludest. IX Üldlaulupidu peeti uues asukohas Pirita teel, kuhu püstitati uus laululava arh. Paul Burmani kavandite järgi.
Põhjalik ettekanne käsitles nii laulupidude temaatikat, põimides sisse ka tagapõhja, andes seega ülevaatliku pildi nii muusikaelust kui ajajärgust tervikuna.
*
Peale vaheaega järgnes korp! Amicitia humoorikas etteaste, mille koostas Ellen Leivat ja kus osales 24 liiget. Teemaks „Okupatsiooniaegsed laulupeod Eestis“, jutustaja Maaja Uukkivi, kes andis ülevaatliku pildi ajajärgust, mis algas 1940.a. NL okupatsiooniga, mil ka kogu kultuurielu, sh. kooriliikumine läks kommunistliku partei ja valitsuse kontrolli alla. Laulupeo kavasse lülitati kommunistliku ideoloogiaga laule; ja eesti rahval tuli selle kõigega kaasa minna, et laulupeod saaksid üldse edasi kesta.
1950.a. laulupidu sisaldas mitmeid Stalinile pühendatud laule. Hiljem hakati idealiseerima Leninit, ka lapsi pandi laulma teda kiitvaid laule. Seda sai küünlapäevale kogunenud rahvas ka kuulda, kui lavale astus pioneeride koor.
Laulupidude kavades peegeldus ka lihttööliste ülistamine. Selle näitena astus lavale traktoristide, lüpsjate ja kaevurite ühendkoor, lauldes kõlavalt: „Julgesti, vennad, nüüd tööle...“ Jutustaja tutvustas ka külaliskoore teistest liiduvabariikidest, mille näitena astus rahva ette babushkade koor.
Siiski oli ka nõukogude ajal toimunud laulupidudel tugev rahvuslik värving, sest rahvas pidas oma kultuuripärandit ja laulupeo traditsiooni endiselt kalliks. Sel ajal kujunes G. Ernesaksa laul „Mu isamaa on minu arm“, mida ka Amicitia ühendkoor esitas, otsekui teiseks Eesti hümniks, sest tõelist hümni ju tollal laulda ei saanud.
Järgnevalt rääkis kõneleja 1990.a. laulupeost, mis oli hoopis teistsugune: läinud oli sundrepertuaar ning punased lipud; laulupeol lehvis uuesti ja lehvib igavesti sini-must-valge trikoloor!
Öeldakse, et eestlased laulsid ennast vabaks, jätkas kõneleja, ja selle näitena kõlaski uue ärkamisaja laul „Eestlane olen ja eestlaseks jään“, mida paluti kõigil kaasa laulda.
*
Järgnes korp! Indla ettekanne, teemaks „Laulupeod vabas maailmas 1945-1991“, mille esitas esinaine Liisa Soots.
Eestlastele, kes olid põgenenud Saksamaale ja Rootsi, oli kindel tahe hoida oma keelt ja kultuuri. Igas laagris tekkisid laulukoorid, 1946 suvel toimusid laulupäevad Altenstadtis ja Geislingenis. Otsustati korraldada Eesti Pagulaste Laulupidu Saksamaal, mis toimus Augsburgis 10. augustil 1947.
Esimene laulupidu Rootsis toimus 1948 Stockholmi külje all Skansenis, millele järgnes mitmeid teisi, kokku 7.
1969, eesti üldlaulupidude 100. juubeli aastal korraldati Torontos suur laulupidu; sama toimus ka Rootsis. Kõneleja peatus teistelgi vabas maailmas peetud laulupidudel, samuti suurüritustel nagu Estod jt., kus on alati olnud tähtsal kohal laul.
*
Järgmiseks oli ENÜS-i ettekanne teemal „Laulupeod peale Eesti taasiseseisvumist 1991-2004“, mille esitas Aino Müllerbeck koos Helge Kurmiga. See aeg tõi kaasa palju muudatusi. Kõneleja rääkis emotsionaalselt eriliselt mällu sööbinud 1990.a. laulupeost, kus osales ka Estonia koor. Juttu oli ka 1994.a. laulupeost, kavast ja lauludest, samuti väljaspool kodumaad toimunud laulusündmustest. Kõneleja märkis, et Kodu-Eesti laulupidudel on toimunud nihe kvaliteedi suunas. Ta lõpetas ilusa mõttega, et laulupeod on meie hingele head.
*
Laulupidude ettekanded lõpetati nagu laulupeodki pärgade kaelapanekuga ettekannete koostajatele: Alliki Arro (Filiae Patriae), Irene Loosberg (Fidentia), Ellen Leivat (Amicitia), Liisa Soots (Indla) ja Aino Müllerbeck (ENÜS).
Seejärel astus kuulajate ette Ellen Leivat, kes kuulutas välja tänavuse Hiigelbasaari, mis toimub laupäeval, 8. mail Vana-Andrese kirikus. Kogumine algab aprilli alguses, milleks tuleb jälgida teateid ajalehes.
Eestlased Kanadas
TRENDING
