“ DEELO” –ga. “DELO.” (v.k.) ----- Dokumentide ja ettekannete kogumik kodaniku kohta, mille sisust ei olnud Suurriigi alamal aimugi. Ülimalt salajane ja pidevalt täienev iseloomustus.
rahapaber ……….Paber, mille eest võis teinekord omastada mõningaid toiduaineid, vedelikke ja tarbeesemeid kui neid oli parajasti kuskil müügil.Suurriigi siseseaduste järgi maksis tema avalikult suletud territooriumil ainult oma panga noteering. Kõik muud maailma rahad olid rangelt keelatud või ülimalt salastatud kui peod matuste ajal.
Valge Maja. ------ Rahvamõistes Punane Maja. Vt. Keskkomitee.
Esimese kuu jooksul olid võlad makstud. Ühel järjekordsel bürooistungil loeti ette: “Vaadake! Väike aga tubli.”
Alustas segakoor, kes juba keset külma kevadet lendas esimese linnukesena, karge põhjala repertuaariga sooja Vahemere äärde. Kohaliku provintsi külakooride festivalil võideti ülekaalukalt esikoht. Päikeselised naeratused saatsid esinejaid kui uudiste ekraanil nähti kangelasi lehmasarve sarnaste moodustistega kaelas lennukitrepil koju naasmas. Asjad edenesid kui muinasjutus. Bürooesimees naeratas ainult Otti nähes ja Pearaamat oli alati kokkulepitud ajal oma töölaua taga ja mõnuga klõbistas arvelaua puunuppe. Pooleks suveks said kõik Büroo lihtliikmed käinuks korraks suurkollektiividega Euroopa unistuste riikides loomas sõprussidemeid kohalikke kaubandusettevõtetega. Pikaripsmelistemaks, aromaatselõhnaliseks ja võluvaiks muutunud naiskultuurnikud ajasid üliagaralt igasuguseid viisade ja passide asju, milliseid mõni kuu tagasi võis ainult unes näha. Kõik muud siseriigilised toimetamised jäid ainult Oti ja tema alles kujuneva uue kooperatiivi ajada. Üldarvestusel eelnevate uuringute põhjal kohalike kolhoosiesimeeste ja metsavahtidega võis lubada ülelahe äripartneritele kusagil paarsada tuhat jõulukuuske, mis tegi ärimehe meele üleolevaks. Ühel kuumal kesksuvisel päeval kutsuti Ott järjekordsele bürooistungile, millest võttis osa ainult Boss.
“Nii, siin on sulle kutse, mille alusel saad sa viisa ja välispassi kui täidad selle ankeedi.”
Ankeet oli vähemalt kolme masinakirjalehekülje ulatusega täis tihedaid küsimusi alates vanaisa sünnikohast ja laste lasteaia aadressist. Iga lehekülje algusesse pidi liimima erimõõdulise näopildi ja kinnitama oma isikliku ja Bossi signatuuriga.
“Täidad selle paberi. Seda kontrollib ja kinnitab “Büroo” ja kolme nädala pärast saad Passilauast välispassi. Sellega lähed Ametiühingusse, Siseministeeriumi ja sealt otse Välisministeeriumi.Siis võtad minu kaaskirjaga Passilauast väljasõiduloa ja registreerid selle uuesti Välisministeeriumis ja siis lähed konsulaati, kust saad sissesõiduviisa sinna riiki, kust kutse saadud. Ja siis näitad selle mulle kõik ette ja veel Büroole ka. Muide, sõidate koos noorsootööinstruktor Killiga. Tema aitab sul kohapeal asju ajada ja annab nõu, kuidas välismaal käituda.” Ülepärida oleks olnud vägagi ebaviisakas ning Ott otsustas lahendada sisse- ja väljaajamise asjad iseseisvalt. Selleks kulus tal mitmekordselt rohkem energiat kui teenida värske kooperatiiviga mõnedsajad tuhanded, et kindlustada äripartneritele antud lubadusi kauba hankimisel ja garanteerida majanduslikult “Büroo” suurkunstikollektiivide Maailmagastrolle. Midagi polnud parata - asi tuli ajada.
Ainukeseks ametiasutuseks, kust ei esitatud mingit lisasoovi huulepulkade, kalalantide, mänguasjade ja kõigi muu pudipadi tellimustes, osutus naaberriigi konsulaat. Sinna jutulepääsemiseks pidi ta tänavapoolsetele kohalikele valvuritele loovutama mitu kaunist assortiikarpi. Suuresilmaline saatkonnanäitsik ulatas viisakalt punase Impeeriumi välispassi, soovides head reisi, kuid solvus sügavalt Oti suuremeelsuse üle ja keeras vihaselt selja parimatest parimale shokolaadile.
Kogu seda janti kuulates manitses Kill usaldusalust hoiatava näpuviipega. Nähes värskelt lõhnavas passis, et kõik on nii nagu peab, küsis ta muiates.
“Kas nõutud lubadusi täidad? Ma lihsalt soovitan seda teha. Iga järgmine kord käib sama uus tants ja hoidku sind kurat teab kes, kui sa unustad kellegi oma pisimuredega - nädal tuleb kohe otsa. Siis ma võtan asjaajamised isiklikult üle. Sinu õnneks on mul sel aastal ees palju välissõite. Sul lihtsalt vedas.”
Gastrollid.-------- Pidevalt rändavate kodutute kunstnike eluaegsed programmid. Keskmiselt paari päheõpitud luuletusega või mõne muu teosega võis terve elu esineda poolemirjaldilise kinnise publiku ees kartmata loomingulisi kordusi. Paratamatult tuli järgida teisi artiste, et mitte sattuda piinlikku olukorda ühe ja sama repertuaari valikul, mida juhtus pärsi tihti.
Naiskultuurnikud. ------- Kultuuritöö eesrindlased.
Noorsootööintstruktor. ------- Partei noorliikme ja personaalpensionäri süntees.
Sügaval südamesopis tundus Otile see kõik käkerdamisega millegi ülitähtsa nimel. Kuid mille - seda ta ei olnud suuteline enesele selgeks tegema. Mõeldes tegelikkusele ja minevikule, siis ei tahtnud ta näha enam olevikku. Pidev õnnelikule tulevikule elamine hävitas tasapisi optimismi ja hetkelised päikesekiired tuhmusid uduste ilmade ja meeleolude vahele. Siis nüüd, kui suure Maailmariigi ideoloogiakriis ja sõjavõitjate kaotused olid muutumas agooniaks, kestis ikka tuima järjepidevusega kisamine sõprusest ja vendlusest. Igapäevaselt teadsid kõik, et see sisaldab reeglipärast üldist lõpppunktita bluffi. Esimesteks kumminärijateks, milline olevat lääneimperialistide suurimaid meelelahutusi, osutusid just selle tegevuse põlised idavaenlased. Jõulukuused! Need samad, milliseid ei tohtinud näidata enne Vana-Aasta viimast päeva - millised olid nädalase vahega varem kodudes ainult rahvavaenlastel, on nüüd elu ja surma küsimuseks, päästmaks õiglaste tulevikku ja personaalseid pensione. Aateid, mida oli studeeritud kõikvõimalikes ülikoolides, instituutides, õhtu- või päevakursustel, kinnistes ja avalikes majades - Aateid - milliseid oli pähe taotud koos emapiimaga või isegi varem, sülitati nende levitajate poolt hirmuga prügikasti, et kohe visata kõhuli uue käsuandja ette. Kõik see, mis oli eile vaenulikult põlastusväärne, on täna au sees. Oh imet! Selle nimel oligi kogu elu mängitud kameelione, et nüüd rusikaga lauale põrutada ja ropendades huilata õnnetust lapsepõlvest. Kirikukontserditele trügiti esiridadesse, tõestamaks oma lojaalsust Kõige Vägevama ees lootes, et altari salajastesse silmadessse peidetud piilumise kaamerad näitavad ka nüüd otseülekandes nende alandlikke ja pühalikke füsionoomiaid.
Nende raskete mõtetega sammus Ott oma isisliku, otseselt eikellegile kuuluva ja vaat et kuristiku kohal rippuva kooperatiivi kontoriuksest sisse.
Juba hommikust saati oli kollektiiv oodanud intstruktsioone, kuid nähes Oti tujutut ja haput nägu, ei teinud keegi väljagi esimehe saabumisest. Rein röökis telefoni, selgitades kaelamääritava kontserdi erakordsest headusest. Samas ootasid daamid kannatlikult järjekorras, et valida ühe ainsa aparaadi kaudu kümneid tähtsaid kõnesid oma sõbrannadele, uurimaks viimaseid linnauudiseid kus ja miks kuskil välisreisil juhtunud oli.
“ Anni! Ole nii hea ja hangi palun kuskilt Tollieeskirjad. Imekiiresti on vaja selgitada kahe inimese maksuvus koos muude kulutustega ja tellida piletid “Valgele Laevale”. Ja mida veel? Bossi kabinetist tuleb helistada. Mitu päeva on kõne ettetellimine naabritele - kaks vist?,” arutas Ott kõigile kuuldavalt. Naised olid juba uksel tormamas täitma rahvusvahelist ülesannet kui toimetaja Rein lõpetas kõne ja püsti kargas.
“Asi on juttis. Kõne saan kohe. Ott! Too neile palun paar huulepulka?”
“Juttis siis juttis,” istus Ott murelikult seinaäärsele vineertoolile.
“Mis sa tukud,” kõlas rõõmsameelne tervitus ja käsi pikalt ees, tormas noorsootööorganisaator Kill nukrutseja poole. “Püksid jalga ja marss! Hotellis tead, neljateistkümnendal saab täna tead -? Ja üldse on vaja arutada seda purjetamist.”
Personaalpensionär. -------- Püramiidi tippu pääsenud indiviid.
Kumminärijad. ----- Inimesed, kes ainult Läänelikes Imperialistlikes riikides närisid närimiskummi. Idas kumminärimine oli aastakümneid kui ebamoraalne tegevus keelatud.
Jõulukuusk. ------ Valitsevate religioonisümbolite vihatuim konkurent.
Aated. ------ Pidulikult ettekirjutatud sundideed.
Kõne ettetellimine. ------- Informatsiooni leviku kontroll.
Hotelli neljateistkümnes. ------ Üks vähestest kohtadest, kus said tavakodanikud alkoholi vastuvõitlemise kulminatsiooni ajal vabalt tarbida meelelahutuslikke vedelikke Suurriigi paber(puu)raha eest.
Julmalt oli sisenetud Oti intiimmaailma. Vastu igasugust tahtmist puudutas ärimees salakesi sõrmeotstega töötegemises õhukeseks kokkukuivanud rahakotti. Sõnatult järgnes ta ülemvõimule. Ja nagu ikka ja alati sellistel juhtudel, jäid tummad tunnistajad istuma raidkujudena kahe üksiku töölaua taha. Ja nagu tavaliselt, vaikis ka alati lärmav telefon.
* * *
“Oh seda õnnetut pessimismi. Mis sa kurat tönnid,” sosistas vaikselt Orkestridirektor Otile kõrva. “Tee mida see noor tatikas pakub, ja sa näed, et ka meie ellu saabub rataste aeg,” lisas ta elutargalt. Samas tõusis ta rõõmsalt lõhnavat lõunamaist täis pokaaliga ja üliviisakalt kõigile tähelepandavalt noogutades, esitas oma igivana, kuid alati lööva toosti. Väikese täistossatud lärmaka baari tagumisse nurka oli sissemurdunud värske tuulepuhang. Oti uduloori portreede ritta lisandus veel ka Bossi siluett, kes kiitis üliinteligentse orkestridirektori viimaseid sõnu. Ta ühines hoogsalt imetillukese lauapinnaga ja haarates esimese kättejuhtuva pokaali, põrutas rõõmsalt: “Homse reisi terviseks!”
Seltskond jagunes seksioonidesse, kust pooled portreedest olid Otile võõrad. Vastasistuv Kill jälgis teravapilguliselt sündmuste kulgu ja õrna käeviipega märkuandes, suunas väikeettevõtja järjekordsele buhvetiringile. Õnneks oli veel kulunud rahapaberit. Neid siludes, maksis Ott tungleval letiesisel baarimehele, kui äkitselt märkas enda kõrval Killi pikka kuju, kes haaras oma kätte pokaale täis kandiku.
“Boss tõi piletid hommeõhtusele laevale. Said aru? Sellega on kõik öeldud.”
Nagu suur heategija jagas kandikukandja rõõmsalt oma saaki ja kõigi heameele tipuks ulatas Boss talle üle laua kaks värsket laevapiletit.
“Ühes neist on ka sinu nimi,” teadustas Boss silmanurgast Oti poole põrnitsedes. “Reisiarve kuulub tasumisele enne kümmet hommikul ja otse pangaülekandes.”
“Muidugi - muidugi? Hommikul - ja kohe! Nagu ta kurat ei teaks, et see on täiesti võimatu. Madaam pearaamat ei jõua ise enne kümmetki ja pangas kulub veel nädal. Kurat ! Kogu see jant tuleks saata kuupeale ja juua oma rahanatukesed ise siin maha ja sülitada esmajoones intelligendile rinnatasku. Punkt!” raevutses Ott sisimas.
”Kohtumiseni hommikul” lahkus ärimees ootamatult tugevalt hooguvõtvast seltskonnast.
Noorsootöölise vihane pilk kuklas ei ennustanud midagi rõõmustavat lähitulevikku. Ott teadis, et järgnev, mis ka kõik veel õhtu jooksul ei juhtuks, tuleb mahakanda kooperatiivi hoogsalt kahanevast büdzhetist.
* * *
Ebamugavalt tülikas oli trügida raske spordikotiga täiskiilutud luksus reisilaeva koridorides ja treppidel. Kõik iste ja lamamiskohad olid ammugi hõivatud. Ettevaatlikult, et mitte reisijate kätele astuda, püüdis Ott täiesti uudses maailmas leida kasvõi toetamiseks paika, et siis külmi higipiiske kuivatada. Eestpoolt tundus tulevat jahedamat õhku. Selle järgi kurssivõttes, oli ta peagi läbipressinud paksust suitsetajate barjäärist, kes puntras kõrgeima laevateki lahtisel uksel vastumeelselt trügija teelt taganesid. Uduvihmasegune tuul justkui ootaski teda, et rahustada ja võtta maha pingeid. Ta tundis ennast ratsahobusena, kes pidevalt teravat piitsa saades, on kogu oma elu koperdanud tõketel. Alles täielikult täiskasvanuna ja järeltulijaid omavana, oli ta sooritanud puhtalt oma esimesed barjäärid. Üksinda ja ilma ratsanikuta tajus ta siiski esimest imelikku vabanemistunnet, olgugi et veel alateadvuses.
Rataste aeg. ----- Lootus tulevikku.
Toost.----- Näiliku truuduse vandumine ülemusele.
Kooperatiivi büdzhet. ------- Väljaspool Partei kontrolli liikuv rahamass.
Kätele astuda. ---- Vältida kehavigastuste tekitamist lojaalsetele välisturistidele, kes aitasid kaasa lõunakaldal toimuvale kuivseaduse protsessile lõpetamaks ladude tühjendamist nende isikliku valuuta arvelt.
Silmates kaunilt kaugenevat linnasiluetti koos tuttava hiigelakendega kaarealust, tahtis ta ennast justkui terava asjaga torkida ja teadvustada, et kõik siiski, mis juhtus alles hetk tagasi, oli ikkagi ilmsi.
* * *
Täpselt kokkulepitud ajal oli Ott reisisadamas täies valmisolekus asuma täitma kõiki kohustusi, millised riigist väljujale ettekirjutatud. Rahvamöllu kujundasid ja püüdsid vaos hoida ühe ja ainukese turismifirma giidid, kuid see oli lootusetu tegevus. Ott võrdles imestusega, kui viisakalt käituvad Suurriigi kodanikud igasugustel organiseeritud sündmustel - olgu töölisrahva demonstratsioonidel või sügiskülmas marssides kõige võrdsemate ees tribüünil või organiseeritult osaleda igasugustel massisündmustel. Eriti ei mahtunud talle pähe, kuidas riigipiirile võis minna täis kaosega. Kellelgi ei näinud olevat kartust ei tolliametniku või piirikontrolli ees. Suuri virnu turismigruppide passe laiali jagades lobisesid giidid isekeski hoopis millesti muust ja vaatamata isegi fotot, leidsid nad dokumendi omaniku. Mõnele vennikesele suruti kaaned lihtsalt rinnatasku ja näidati suund Oti meelest otse lõvikoopa ustevahele.
Selles möllus kadus ka elementaarne ajataju. Pidev pöörlemine ainult ühes suunas pakkide, kohvrite ja igasuguste kastide vahel oli ülimalt koomiline. Näis, et kohe - kohe saabuvad valgetes kitlites kanderaamidega sanitarid esimestele õnnetuse ohvritele abi jagama. Kuid vaatamata tegelikkusele, midagi taolist ei juhtunud. Muidugi varem oli see viisakam, kuid viimase aja vabamad võimalused on tekitanud ka uuemad olukorrad ja olukordi tuleb ka kohe kasutada. Tegelikul tegijal on risk alati väiksem. Olukorra peremees näib alati targem. Ott muidugi sinna kategooriasse ei kuulunud ja püha lihtsameelsena allus ta situatsioonile, milline ka kohe end ilmutas.
Üldise massi foonil kaks ülikonnas vestlejat paistsid kindlasti kellegile silma, kuid Killile avaldas see vast vastupidist mõju, mille ta ka kohe ära märkis.
“Su ülikond on küll väheke tead nii vanamoodne ja särk ja lips ka nirakad, kuid pole midagi. Saame hakkama,” sõnus KiIl tervituse asemel.
Esmakordselt nägi Kill hea välja. Helepunane särk, lai kuldne lips, milline ulatus fosforroheliste pükste hargnemiskohani, valge pintsak laialt lohakalt rippu, käed küünarnukini taskus tegi noorsookasvataja vastsele ärimehele kiiruga selgeks, kuidas ta peab käituma ja tegutsema, et ilma suuremate kahjumiteta sattuda õnnelaevale. Sellise kirju vaimuna ei oleks Ott iial osanud ettekujutada tõelist ideoloogiarindetöötajat.
“Said aru?” rõhutas instruktor.
Vastuseks noogutas Ott ainult märkamatult peaga ja nii oli ta üksi oma barjääri ees, kuid ratsanik oli kusagil siinsamas silmaringi raadiuses.
Koopauksest läbitrüginuna pidi leidma veel koha, kus täita järjekordne paber riigist väljujale, millist oli lausa vaja lunida mõne uut tüüpi mundris näitsiku käest. Enne, kui astuda kohtulaua ette, tuli hoolega kontrollida kaasavõetud kotisisu, taskute ja dokumentide korrasolekut. Lisaks veel Killi õpetussõnad:
---------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ainukene turismifirma.------ Turismi ja turistide kontrolliga tegelev eelpool mainitud Komitee mitteametlik filiaal.
“Jälgi ainult situatsiooni. Vasakult esimese tollimehe juurde pead sattuma juhuslikult.
Kotti lükka jalaga mööda põrandat. Naerata viisakalt ja punast passi lehvita juba
eemalt.”
Rabedalt täidetud dokumentidega, rasket kotti järele vedades, suundus Ott libedalt sujuvasse siniste passide ritta oma punase ja kuldse vapiga dokumenti kõrgel nähtaval hoides. Just leti ette jõudes, lähenes Otile kurjema ilmega vormis näitsik. Ta käskis vahetada järjekordi ja lohiseda kõrvalasuva tolliametniku tähelepanutsooni. Passi ja ankeeti uuriti nii suure huviga, nagu metsainimesed nägid kunagi esimest peeglikildu. Edasi-tagasi lehitseti oma riigis trükitud raamatukest. Võrreldi kirjutatuga paberilipakal ja alles siis läks lahti põhjalik sorteering pesu sokkide, särkide, pudelite ja suitsupakkide seas. Hetk ja kogu koti sisu oli ametimehe lauale kõigile nähtavaks toodud.
“Mis siin sees on?” küsis vormimütsis, tärnidega päevasärgis, musta lipsuga tähelepanelik tollur. Ta osutas nimetissõrmega sinivalgevärvilisele sigaretiplokile, millele oli kaunilt mustalt trükitud pealinna siluett.
“Nähtavasti sigaretid?” vastas kahtlustatav.
“Meie sellest mahhorkat juba ammu ei tõmba,” algas noriv vestlus.
Niigi palavas hallis tundis Ott ennast täiesti lollina ja küsis isegi enesele ootamatult sulaselges suurriigi keeles.
“Missugust siis?”
“Astuge palun kõrvale! Meil läheb veidikene aega,” lisas kõrvalseisev karmiilmeline näitsik. Ja kahtlusalune suunati tagasi seinaäärde üksikute ankeeditäitjate ritta. Pass, ankeet ja sigaretiplokk lahkusid iluduse kätel kiirelt kuhugi kabiinide uste taha.
Hirmunud pilguga ja sõnagi vahetamata, astus järgmine punapassiline viimsepäeva kohtu ette, kus toimus sama stseremoonia. Nüüd juba seltsilise leides, võis mõne sõnagi vahetada.
“Mis saab edasi?” küsis Ott seinanaabrilt.
“Mind on juba kord tagasi saadetud. Alles eile õhtul. Kuid ülemus käskis täna uuesti tulla! Ma ise olevat rumalalt käitunud.”
“Ah või nii !!!” imestas Ott ja aimas sisimas kõige halvemat. “Ujun või üle. Kurat! Kuid Bossiga ma homme ei kohtu?”
Järjekorrad saalis olid hõredamaks jäänud. Kuni hilinejateni välja koheldi sinisepassilisi naeratavalt. Ainult mõnel üksikul lasti kotisuukest avada või tuletati kanges ülelahe puukeeles meelde, et olge ettevaatlikud, sest nende sadama toll võib käituda oi - oi kui pahasti. Meie oleme alati teie poolt ja nemad on alati…..?
Viimaks paluti kannatlik ootaja oma kraami juurde ja silmagi pilgutamata löödi imepisike pitsat kuhugi punapassi lehenurgale. Lahtikougitud sigaretipakk keset kotisuud tuletas meelde, et sellist suitsu nad ei tõmba. Kui veel kord kinnise plokiga tuled, siis sõitu lihsalt ei toimu.
-----------------------------------------------------------------------------------------------
Suurriigi keel.----- Suurriigi põhikeel ja tema mittekirjanduslik abikeel.
Ülelahe puukeel. ----- Soome keel. Näited sõnapaaridest: “ Anna purukummi.”- “Anna Marka.” – “ Osta viina.” Jne.
Seistes peeglitega kuklas ja näoga rinnuli leti ees, sulges edasipääsu terasest värav, milline suure plaksuga lendas oma kulunud pessa.
“Pasport!” kõlas käsk.
Läbilõikavapilguline lõunamaalasest noorsõdur jätkas Suurriigi raamatukese põhjalikku uurimist. Aegajalt silmapuurides, siis kukla lõiget mõõtes ja jälle raamatukese kallale. Järsku viskus ta püsti ja koos heleda metallikõlksuga lahkus oma kongi tagauksest. Ott seisis kahe terasvärava vahel ja nüüd tundus, et hapnikku hakati tasakesi sellest suurest hallist väljapumpama. Pilku tagasi heites, nägi ta oma vestluskaaslase lahkumist kodulinna suunas. Silme ees kangastusid matused koos lillepärgadega, sõpradest puhkpillibändi ja omastega, kus peaosaline selili taevasse jõllab ja austuse saatel pimedusse rullub.
“Bossi viha ja kogu rikutud tulevik. Rahu, ainult rahu,” meenus talle ühest elumuinasjutust peakangelase deviis ja siis tuli ka lahendus.
“Seltsimees Veel,” kõlas otse kuklast.
Hästireageeriv uusärimees keeras rahulikult ringi ja otse hingeõhu kauguselt samakõrgelt silme ees leti tagant vaatas vastu Suurriigi piiriohvitseri punalilla ümarik nägu tumerohelise ratas vormimütsi alt.
“Kuhu sõidame?”
“Järgmisse sadamasse,” vastas seltsimees Veel.
“Passport ei ole korras!” jätkati riigikeeles.
“Mina ei ole seda trükkinud,” jätkas kodanik Veel.
“Pravilnõi vastus. Mahhorkat tõmbad. Horosho! Järgmine kord peab õige pilt passis olema. Näed, selle võib kohe ära rebida ja teine pilt siia asetada. Paha sekretär teil seal ministeeriumis.”
“Palun sügavalt vabandust.”
“Meie graniitsad alati vabad saavad olema headele inimestele.”
Nende sõnade saatel tõmbus eest terasvärav ja tee tundmatusse oli avatud. Mõned korrad veel enne luksusalusele jõudmist käis pass püssimeeste käes ja koos laeva trapi lahkumisega, suleti viimase saabuja järel reelingu raudluuk.!
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pasport! (v.k.) (k-k- viisis) -------- Pass!.
Lõunamaalasest noorsõdur.------ Piirikontrollis võisid teenida ainult kaugete kõrbe- osariikide segarahvuste ustavad sõdurid.
elumuinasjutt.------ Siin mõeldud A. Lindgreni laste ulmejutu peakangelast “Karlsson Katuselt.” Salajaste unistustega piinelnud lõunakalda rahva ideaal. Karlssoni fenomeeni olemasolul ei oleks kasutatud meresõidukeid, vaid ligikaudselt miljon lõunakalda elanikku oleks lubamatult ja otsekohe ületanud merelahe.
Pravilnõi vastus…….. ------ Väga õige vastus…… Hästi. Selgitus – mahhorka on kodusel teel kasvatatud tubakas. Suurriigi tarkade teadlaste poolt oli ülima täpsusega kindlaks tehtud, et pakk sellist suitsetamiseainet tappis hobuse.
Graniitsad.(v.k.) ------ Riigipiirid.
* * *
Sooja suvisesse uttu vajuvat kodulinna vaadates viskas Ott niiske sigareti üle parda ja astus otsustavalt uusi kogemusi pakkuvasse keskkonda laevasisemuses. Leidnud koha, kuhu oma väärtuslik kandam maha poetada, siirdus ta ringkäigule lõpututesse baaridesse ja restoranidesse. Ülikuulsa laulja portreesid täistopitud seinad ja tema hardad austajad moodustasid ühtse selstkonna helilindilt tuhandeid kordi kuuldud lemmiklaulu saatel. Kuskil on saar ja mitte ühelgi üliõnnelikul põhjakalda vennal ei ole olnud seni võimalust võrrelda laulu sisu ja tegelikkust. Kaarti vaadates asus see imekaunis maalapike Läänerannikul militarisliku maailmapiiri läheduses. Kuna saladusi täistopitud saarelt osutusid aga äraujumise võimalused liigagi suureks, siis kindluse mõttes suleti kogu ala hermeetiliselt kaitset pakkunud peremeeste poolt. Isegi Otil polnud õnnestunud selle laulukese sisu selgituseks sattuda Imedesaarele. Ja nagu üks killukene sellest maalapist, on see mereriist suur luksusbaaride, restoranide ja kaupluste rägastik, millest Imedesaarel nähti veel ainult und.
“Kill peaks siiski asuma kusagil siin möllus,” arutas ärimees. Trüginud purjekatrümmi meenutavasse joogikohta, oligi näha noosootöötajat uues rollis. Uhketes dziinides teenindas ta lõbusat reisijateseltskonda, viies neile sõrmedevahele osavalt pakitud kümmetkonda õllekannu. Ta ei teinud Otti nägevatki. Jootraha sissekasseerinud, hüples ta juba järgneva seltskonna piirkonda, kes täiehäälselt laulis kaasa lemmiklaulu. Otile jättis see situatsioon tohmaka mulje. Ja et mitte sattuda tõe sügavustesse, käitus ta nagu midagi ei oleks näinud ega kuulnud. Pelgalt juhuslik teadmine võib osutuda saatuslikuks ja laevapardal nähtu põhjal võib sattuda tahtmatult situatsiooni, et varbad kodusadamas juba maapinda ei puutu.
“Siin sa siis logeled,” tonksis Kill jalaga maaslamavat ja tukkuvat, kahe käega kotti kallistavat reisikaaslast. “Laev on viie minuti pärast sadamas. Nüüd peab kohe tegutsema. Tule! Lähme!” kamandas ta. Vähe uimasena suurest palavusest trügis Ott teejuhi järel mööda laevatreppe kuhugi põhjatusse sügavusse vastu näguderivi, kes olid nagu kalad akvaariumis ahmimas värsket vett.
“Need kotid tuleb täna maale toimetada,” sõnus Kill kajuti ust sulgedes.“Siin on kingitused mitmele tegelasele, kellest on suur abi olnud meie Büroole ja hulganisti noote kooridele ja pasunaorkestritele. Davai võta otsast kinni ja koos rahvaga peame kohe minema.”
Militaristlik Maailmapiir. ----- Oletatav joon, kus kohtusid Ida ja Lääne Imperialistide maailmavaated.
Saladusi täistopitud Saar. -------- Põldude ja metsade alla peidetud raketid, tankid, suurtükid, lennukid, allveeriistad, madrused, sõdurid jne.
Davai! (v.k.) ------ Anna! Siin : Anna minna. Põhisõna ametlikust segakeelest.
Vähemalt paar korda ründles Ott tihedas maaletrügivas rahvamassis lohistades tinaraskeid spordikotte tollipunkti ja kajuti vahel, kuni jõuti kogu selle kandamiga passe kontrolliva ametimehe palge ette.
“Kuhu minek?,” silmitses nooremavõitu tõsisehäälne vormikandja.
“Muusikafestivalile!” vastas külmalt noorsootöötaja.
“Ah et muusikainimesed. Tore - tore. Meile meeldib väga teie muusika. Eriti koorilaul. Isegi meie hümnid on ühe ja sama viisiga. Nendes kottides on teil…..?,” jättes küsimuse pooleli ja Otile otsa vaadates, vastust ootama.
Alustades taldade alt oma teekonda randusid külmad ja kuumad lained Otile otse kuklasse,
“Noodid ja pillid ja muusika ja …..” kogeles ta.
“Selge - selge. Ega meie lauljad teie noote nii lihsalt kätte ei ole saanud, aga nüüd see Perestroika aitab meil õppida selgeks teie laulud. Lõpuks ometi saavad ka üksikreisijad tulla külla meie maale. Siin on meie riigi tolli ja liiklusseadused. Neid tuleb siin maal täita,” manitses muusikaarmastajast ametimees ja templid passi löönud, hüüdis klaasputkast: “Seurava!”
Külma rahuga tõukas Kill jalaga maaslebavaid kotte ja ühte käeotsas lohistades, seisvate tollimeeste nina alt läbi. Samaga püüdis hakkama saada Ott kui ootamatult üks tollitöötajatest asus teda aitama. Õrn klirin reetis justkui midagi, kuid see oli käsikotist ja abistav tollur palus tal selle avada. Kergelt uurinud koti sisu, sõnus ametnik teisele, et kui nende riigi kodanikud oleksid nii korralikud kui lõunakalda muusikud, siis nad võiks oma leivast ilma jääda.
Kaunilt kumavas suveöös, läbi higisena ja õrna värinaga, seisis Kuusekaupmees kotivirna keskel põhjakalda pealinna merevärava ees. Heleda taevafooniga kaljuküngastel kõrguvad ehitised mõjusid imposantselt all sagiva värvilise reklaami ja liikluse kooskõlal, nagu keelpillide õrnal taustal puupillide soolo. Läikivad taksod veeresid hääletult klientide juurde ja vormis sohvrid paigutasid pagasiruumidesse hoolikalt tollimeeste poolt kontrollitud sisuga kandameid. Kõik laabus ilma trügimiseta ja sõnatult. Ees ootas kodumaale saabujaid kindel tulevik ja turvatunne. Tasapisi tühjenes taksopeatus. Tuledesäras sadamahoones liikus üksikuid inimesi ja paar tuigerdavat laevalt saabujat palusid viisakalt kaaslast ootajalt suitsule süüdet.
“Nähtavasti! Kas peab võtma takso või vastutulijatega on midagi juhtunud?” rahustas Ott ennast.
“Ja see meeletu virn? Huvitav? Miks Kill mulle sellest ei öelnud? Bossilt ka sõnakestki kingitustest ja muu justkui sai kooperatiivis ja büroos kõik selgeks räägitud ,” arutles ärimees kerge imestusega.
Ja siis saabus noorsootöökorraldaja.
“Ära närvelda midagi. Kõik on okei! Täna öösel magad laevas. Kajut on samas, kus olid meie asjad. Hommikul kell kuus antakse sööklas kohvi ja kell kaheksa läheb rong. Siin on sulle sajane ja kolme päeva pärast, hommikul kell kümme, saame siinsamas kokku. Soovitan meelde jätta, et kottidest Bossile sõnakestki ja läbirääkimistel olime koos. Igaks juhuks annan sulle telefoni, kuhu ainult hädakorral võid helistada.”
Varsti vuraski laoplatsi ette väiksemat sorti kaubaauto ja helisevad kotid tõsteti suurima õrnusega vooderdatud kaarikusse.
Seuravaa (s.k.) -------- Järgmine.
* * *
Sahinal kihutas rong keset looduse sümfoonilist poeemi. Ikka uuesti ja uuesti avanesid vaguniaknal pikad järved ja järsud kaljuseinad. Helevõimsalt rippusid tohutu suured suvised pilvemäed tumeviiruliste metsaribade kohal ühinemaks silmapiiril veepinna peegelsileda vaikusega. Dirigendi märguandeks valmisolev, uueks liikumiseks tormavaks kujuteldavaks helidevooks iga järgnev pilt tõi Otile seesmiselt kuuldavaks Põhjarahva võimsa helilooja maalitud emotsionaalsuse tema looduse ja inimese tegelikust olemusest, mida senini võis läbi tunnetuse ainult ettekujutustes tajuda.
Osadest jaamadest tormas rong täis vardiga läbi. Enne peatusi hõikas kõrgehäälne vagunisaatja koha nime ja aja kui pikalt on seisak ja lisas, et eelmises vagunis on kuum kohv ja värsked saiad ootamas ostjaid. Mõnus, kuid karm tõde tõi Oti tagasi maapeale kui ta kolistas taskus mõnd suuremõõdulist, kuid vähemväärtuslikku metallmünti. Suurem osa sajasest oli kulunud rongipiletile ja hommikueinele laeva sööklas. Narr kui seisad leti ees ja vesitad suud või mis hullem - viisaka pakkumise korral vastata: “Tänan, ma ainult vähekene vaatan.”
Tume tulevik ja enneolematu olukord pani proovireisija märkamatult sigaretti pahvima.
“Oooo! See on kõva tubakas. Lõhn on selline, et vaheta või sokid,” kostus seljataguselt istmelt.
“Tahad, pakun sulle ka?” sõnas Ott ringi pöörates.
“Anna tulla.”
Labidasuurune kämmal ulatus sigaretipakini ja samas põles juba paar haisutekitajat puhtas kiirrongi vagunis.
“Hea kaup. Sa ei ole mitte siitkandist?,” arutles suitsumees.
“Ei mitte küll,” vastas suitsupakkuja esimest korda elus kohalikus keeles, mida oli õpitud kogemuse põhjal pildimasinat vaadates, mille udust kujutist sai püütud igatsorti raudjuhtmete abil üle mere pikkade aastakümnete kaupa.
“Virulane?;” püüdis ennustada reisikaaslane.
“Eestist. Tallinast. Täna tulin.”
“Kas esimest korda?;”
“Esimest.”
“No kuidas meeldib.”
“Väga ilus loodus,”
“… ja elu ka, ainult et tubakas on hirmus kallis,” jätkus keskustelu.
Ott sirutas linnasiluetiga sigaretipaki tagaistujale ja lisas, et tõmba terviseks.
“Kuule noormees, ega ma muidu taha. On sul paar pakki lisada? See on tõesti hea tubakas. Meil siin kõik nende lõhnadega rikutud. Ma mäletan kui pärast sõda sai tõmmatud seda mahhorkat. Vat see oli hea!”
Ott kohmitses natukene kottis ja ulatas veel paar pakki suitsumehele lisa.
“Ma tean et Viru pojad on head mehed. Ega seda muud sul kaasas ei ole?;” uuriti nüüd tagantpingilt, “ …seda torni ise, mis siin suitsupaki pildil?”
Vastaja mõtles vähe ja noogutas seljataha vaatamata peaga. Tasahiljukesi libises sajane talle sülle ja samas rändas mähtiud torn tagapingile.
Kohv oli kuum ja tugeva koorega. Värsked saiad meenutasid lapsepõlve kui vanaema need pühadehommikuil korvi sees villase rätiku alla peidetuna söögilauale tõstis. Veel paar jaamavahet ja nüüd võis juba kindlama tundega vastu minna tulevikule, sest tagasimineku sõiduraha sadamasse olemas. Tagumine pink oli tühi ja vagunis õhk suitsust puhas. Paar naist jälgisid hirmuga võõramaalast, kas tal suitsutung on sama või siis teha vehkat kuhugi teise vagunisse. Tasahilju sättis Ott oma asjad ühtekokku ja rongi peatudes lahkus ta mõnusa laulujoru saatel ekspressist, et sirutada käsi juba tuttavatele jaamaperroonil.
* * *
Kuusekaubani jõuti alles teise päeva õhtupoolikul kui oli juhtunud kõike, mida Ott ei oleks iialgi osanud ettekujutada ka kõige paremates unenägudes. Risti ja rästi sai läbi sõidetud kogu väikelinna kaunis maastik. Kaljusaarte vahelt väljapüütud paarist haugipurakast valmistatud õhturoog koos kuldse õllega põhjala suvises saunakümbluses mõnusa muusika saatel kujutas idülli, millist nähtud ainult kinolinal. Vastuvõtjad Yritäjä ja Urkuri justkui võistlesid, kumb saaks rokem auväärse külalisega tegeleda. Päev oli jaotatud tundide ja minutite kaupa ja küsimuste sees sai neile selgeks kogu külalise suguvõsa ja vastloodud kooperatiivi olemus. Näidati kõike, kuni magamistubadeni välja. Yritäjä nõelasilmast tulnud uhkes villas antud pidulikul lõunal tundis Ott ennast väga ebamugavalt, mida ka kohe märgati. Suurem osa tema garderoobist rändas lihtsalt prügikasti ja härda heameelega märkis Urkuri ämm, et need lõunanaabrid võivad välja näha samasugustena kui omadki mehed ja vaata et paremadki. Just enne järjekordset saunaõhtut tutvustati külalist riistaga, milline lähtulevikus osutus äritehingu läbiviimisel suurt kaasabi.
Roostese tolmukorraga kaetud tumesinine sõiduk oli alles hiljuti manalasse varisenud Yritäjä äiapapaga käinud kalal ja turul. Süütevõtmed veel rooliküljes rippu, palus võõrustaja panna masin tööle. Veel hetk ja vilkuvad tulukesed teatasid, et vähekene vananenud sõiduriist on ideaalses korras ja täisvalmiduses teenendama uut peremeest. Ott kahtles, et tema arvel tehakse rumalat nalja, kuid hommikul registreeritud ostudokumentides oli selgelt kirjas uus omanik. Kauplemist ei võetud kuuldagi ja kui vastne autoomanik tahab mingit moodi tasuda, siis tulevane koostöö ongi see tasu.
* * *
Läbirääkimised toimusid väikelinna uue ametihoone moodsas büroos. Mugavas eesruumis palus lõhnav ja tagasihoidlikult värvitud sekretär hetke oodata ja siis avanesid lükatavad klaasuksed. Viisakalt kätelduna, palus Johtaja ringikujulise nõupidamislaua äärde istet võtta, millel auravad kohvikannud ja värsked värvikullased lillekaunistused.
“Seda äriideed oleme põhjalikult arutanud koos Maakonna ja Linnavalitsusega. Meile sobivad teie poolt pakutud tingimused. Kõigile on see mõte väga meeldinud. Praegusest hetkest on veel pool aastat ja ettevalmistusaega peaks jätkuma piisavalt,” alustas spiiker peremehelikult.
“Meie riigi territooriumil kehtivate seaduste alusel ajame asjad korda ise valitsuse tasemel. Selle võtan mina oma peale. Hinnad ja kaubalepingud koos müügikohtadega korraldab Yritäjä. Reklaami ja abiprogrammid valmistab ette Urkuri, kel tihe side ühisliikumistega.”
Kõik noogutasid tähtsalt peadega ja nüüd paluti esitleda kust ja kuidas tulevad puud ja missugustena nad kohale jõuavad.
Seniajani oli Ott tegelenud ainult kuuskede hulgaga. Midagi taolist, kunas neid metsast lõigatakse ja missugused nad väljanäevad, ei ole kellelgi tulnud isegi mõttesse. Tavaliselt käis jutt, et teeme kontserdi ja Nääriks on vaja tuhandeid kuuski. Ka kõige kehvema matemaatiku arvutustes peaks tasuma vähemalt poole kolhoosi metsaga ühe kuulsa bändi kontserdi eest. Kuuse hind turul ei ületa isegi ühe õllepudeli naturaalhinda. Nüüd veel, kunas neid lõigatakse, kuidas pakitakse, missuguste autodega tuuakse? Kui pikad, kui tugevate okstega ja kõige lõpuks - kas käbid on ka küljes? Kõik kolm vaatasid Otile ootavalt otsa. Kramp alustas teekonda vasaku jala suurest varbast ja et mitte häbistada kaasmaalastest metsamehi, avas ärimees otsustavalt suu enne täielikku halvatust.
“Kas teil siin kusagil on Eesti kaart?;” alustas ta esimese pähetulnud küsimusega.
Vaikselt avanenud uksel ootas sekretär töökäsku.
“Palun leida Eesti kaart! Seniks joome kohvi ja palun võtke kukisid. See on esimene kontakt meie veljesrahvaga ja ka teie seadused on meile veel arusaamatud. Boss lubas juba varietees, et ei tehta mingeid takistusi. Tal pidid igal pool olema omad mehed ja Viiburi kaudu saab kõik täpselt kohale toimetatud. Jaaaaaa!? Jõulukuused ongi see sümboolne märk vabaduse tulekul. Meie kohus on igati aidata vennasrahvast jaluletõusmisel. Kui palju oli Eesti mehi ennastohverdavalt meie vabaduse kaitsel! Meie ei unusta seda iialgi,” jätkas paatosega eestvedaja, julgustades Otti eesmärgi reaalsuses.
Sekretär sisenes paksu Maailma Atlasega ja kummardununa targa raamtu ette, sai lõpuks leitud ka väike, mõne ruutmillimeetri suurune kujutis lahe lõunakaldal asuva Suurriigi ühe väiksema Osariigiga. Kujutisele oli üldjoontes märgitud kahe suurema linna asukoht, paar järve, lääneranniku kuulus Laulusaar ja mõned kõverad jooned, millede kaudu pidid kulgema hõimurahva liikumisvõimalused. Sellega oli ka kõik, mis oli leida Atlasest väikerahva osalemisel maailmakirjaduses.
Nüüd startis kuusekaupmehe fantaasia. Astunud kirjutusplansheti ette, haaras ta jämedajoonelise mustpliiatsimasteri. Ta tõmbas kriitvalgele paberile suurelt kujuteldava kaardi oma kodurahva asukohaga ja pidas värviderikka loengu Jõulukuuse populatsioonist ja tema puhtatõulisest levikualast. Põhjanaabrid hooplesid oma Jõulumaaga, miks siis mitte tuua lagedale legend Jõulukuuse sünnilinnast Tallinnast, mis salajaselt ja kangekaelselt liikus lõunakalda rahvasuus. Ettekanne lõppes tugeva aplausiga, mida täiendas veel sekretäri ja kellegi kauni daami märkamatu juuresolek.
Juurdetulijaks osutus linnapea proua, kes oli kohaliku heategevuse juht ja kelle sidemed ulatusid kuni presidendiomani välja.
“Väga meeldib teie julgus ja siirus. Rõõm tuttavaks saada. Teie olete juba siin istunud päris hulk aega. Me jõudsime sekretäriga selle aja sees arutada juba palju - palju. Terve tund on üle läinud härra Spiiker. Kas nüüd oleks aeg tulla meie Heategevusseltsi lõunale, kus meie saaks ka vestelda tulevastest abiprogrammidest ” peenutses kõrgelesündinud esidaam.
“Ja nüüd siis see kõige tähtsam. Kirjutame alla alustamislepingule ja abiprogrammidele ning määrame tegevuse ajastamise,” sõnas tähtsalt Johtaja.
Sekretär tõi kaks lepingut, kus äramääratud, et Jõulukuu algul, teisel nädalal saabuvad kuused. Kogused tehakse kindalks kaubahanke alusel. Muud tingimused lepitakse kokku juba Tallinnas hiljemalt sügisekuu jooksul.
Signatuurid alla, sügavad käepigistused ja edasi heategevuskohtumisele kuskil mitte kaugel asuvas lasteaias.
* * *
Jatkub..
