Kuused lõunast
Suurim sõdadest, milline iialgi ajalugu vapustanud oli, raputas ka merelahte ja tema kauneid kaldaid, kus juba iidsest minevikust elasid kaks vennalikku rahvast. Läbi aastatuhandete, hea purjetuulega, võis päevaga isegi kosjas käia. Sugulussuhted ühendasid inimesi nii, et hümniviiski sama. Ainult siis kui pikad pakased ja kõvad tormid, ei leidunud merelt hingelistki. Ümber lahenurga reis võis kalliks maksma minna, sest alati ennast sõbraks pakkunud ühiste naaberhordide käes olid kurvelised ja ohtlikud metsateed. Nendel suurustajatel oli kujunenud tavaks kiidelda mõlemal pool merd oma mehelike võimetega, kuni ükskord põhjakaldalt nii armetult tappa saanud, otsustasid kättemaksuks jääda igaveseks lõunakalda peremeesteks. Võitjate tahtel suleti umbselt lahepiir ja isegi silguparved olid arvel, kes lubamatult viisavabalt rändasid oma soovide järgi.
Aeg ruttas oma imedega appi. Mööda hanede lennuteed, üle võimsa kaitsevalli, läbi pimeduse tsensuuri said pildimasina abil põhjaveljed minna vähekene toeks ja ergutada üha kangestunumaid lõunamaalasi. Ja nagu otsides lepitust, pakkusid Suurhõimlaste liidrid iseseisvunud põhjalastele võimalust astuda laeva. Hea kalli raha eest toodi külakostiks Vaba Maailma salauudiseid, milliseid siis tuliveega lahustati. Veljede lohutuseks räägiti tasahiljukesi, et küll saabub kord aeg ka valgetele toonekurgedele lennuks üle lainete.
Aastakümnete kaupa oli lõunakaldal lootusetult tormatud mööda päevaringe, jättes igasse läbikäidud punkti oma märgid. Ikka ja jälle jõuti samasse kohta tagasi. Kuhjunud rumaluste raskuste all hakkas painduma ka raudkindlana näiv pind. Ega “Suure Lõpu “ alguseks rohkemat vaja ei olnuks ja et segadus täielik välja näeks, siis järsu allasõidu kurve liiklusmärgiks saabuski lõunapoole merelahte enneolematu meeltelahutus, mida ülemaailmselt kutsuti “PERESTROIKAKS.”
Mis siin ikka naiivitseda. See, kes vähegi minevikku mäletab, oluliselt vastu vaielda ei saakski ja midagi muud tõestada oleks ju suurim enesepett. Tõe leidmiseks peaks ühinema teotahtelise olevikuga või astuma sammu hetkeks tagasi, et meenutada kõige meelepärasemat, mis siiski väärtuslik või väär.
* * *
Valgete toonekurgede lend üle lainete --------- Siiani ei ole veel need zooloogilised olendid (Cioconia Cioconia lad.k.) suutnud ületada Soome Lahte ja kaunistada põhjakalda soiset pinnast oma valge rüü ja pikkade punaste plagisevate nokkadega. Läbi aastatuhandete on see linnukene hoolitsenud lõunakalda järelkasvu eest. Põhjakalda asukatel selline lisavõimalus senini lihtsalt puudub.
“Suur Lõpp” ------- Juba teine “ Lõpp “ aastatuhande viimasel sajandil Euroopa kontinendil õitselepuhkenud “Tuhandeaastastele Impeeriumitele”.
PERESTROIKA -------- Sajandialguse revolutsiooni taassünd, kuid ilma originaal juhtideta. Kõik endised suurjuhid vastutahtmist surnud. Järeltulijad lihtsalt nõrga närvisüsteemiga.
Uduvines tume rannajoon lõikas pooleks helevalge taeva ja mere kokkusulanud ilmaruumi. Hommikupäikeses valendavad jääväljad ja nende sees mustavad sügavikusinised vabavee lahvandused, koos äsja lahkunud laevade kiiluvee lahtiste ribadega, moodustasid harvanähtavalt kauni loodusemaalingu. Seda imelist pilti nautisid laevadekilt üksikute reisijate uudishimulikud silmapaarid. Mida lähemale suur reisilaev horisondil kasvavale maamüürile jääpankade raginal trügis, seda rohkem kogunes inimesi merehiiglase kõrguse vööriakende klaasseina turvalisse varju. Pidevalt voogas baariruumi hommikusi reisijaid, kes asustasid tühje, pehmelt mugavaid ja kiikuvaid pöörtoolide ridasid. Lettide ees trügivale rahvahulgale ei jõutud nii kiiresti kui vaja valada pokaalidesse uimastavaid taxfree segusid, koos kõlisevate jäätükkidega ja kollaste sidruniviiludega kristallsuhkrusel klaasiserval. Kuid siiski oli see tühisem hulk reisijatest. Suuremad seltskonnad olid vallutanud merehiiglase sisemuse hulgalised joogikohad ja kauplused. Alumiste korruste väikestest illuminaatoritest oli näha fosforroheliste servadega jäälahmakaid, millised mürinal purunesid valgeks pudruks vastu laeva metallkere, rahustades kiiluvees tekkinuid ahtrilaineid. Koos kutsutud ja kutsumata külalistega ragises ja kõmises lumivalge punasetriibuline merehiiglane, musta suitsujutti tuuletusse taevasse jättes, otse lõunakursil maamüüri sisse jäetud ahta värava suunas, kuldkollaste käsitööriistadega punalipul ahtrivardas.
Kolm härrasmeest tiirlesid aeglaselt pöörtoolides ja jälgisid vaikiva huviga valju muusika taustal suures salongis siblivaid inimesi. Sõnatult vaatasid nad üksteisele otsa kui mõni tavareisija komistas vaibaserva taha ja ta odavahinnaline klaasisisu valgus kas baari põrandale või reisikaaslaste nailonriietusele. Sellele erilist tähelepanu pööramata, mindi siis uue karastava joogi järjekorda. Kõikjal vedeles igatsorti lötsivajunud matkakotte, millised lisasid ohtu anumatega ringiitiirlejate liikumissuundades.
Taamal selgines linnasiluett. Merest väljakasvavate kirikute ja muistse kindlusevalli tornidega maastikukuplit piiras sadamate kraanaderida. Laugjalt langevast hoonetemassist eraldusid paar kõrgemat ehitist, meenutades püstiupitatud tikutopse. Lahepõhja silmafrondil helendas müürina city moodne karprägastik, piirdudes all merekalda liiklustrassil putukalikult kiirustavate sõidukitega. Oma kodusadamasse saabuva merekaunitari otsekursi kaldasihil helkis metallkaar, mille taga mäerinnatisel vilkus veel tervituseks majaka märgutuli. Rannale lähemal, laevade poolt lahtiküntud jääsulbis, tumendasid laialipaisatult sõjalaevade hambulised figuurid, jälgides tummalt ainukest liikuvat eset siin merepinnal. Järsu kurvega käändus alus otse sihvaka kirikutorni suunas ja möödunud paarist valvsast musthallist sõjakaatrist, läbis kitsa sadamamuulipilu ja randus otse ühekordse klaaskarbi kõrvale betoonikail.
“Esmajärjekorras lahkuvad laevalt turismigrupid ja selle järgi üksikreisijad,” kostus raadioteade.
Kuulekalt asus liikvele mereriista liikumisvõimeline elavtäide, otsides piletitele märgitud ruumi ja kohta, kus ühineda oma turismigrupiga. Kiiresti paisusid inimkogumid ja kui reelingupääsud avati, lahkuti eelkäija kandadele tallates korratutes puntides läbi kujuteldava vabadusemüüri raudkindlalt valvatavasse maailma. Sadamahallist läbivoolav turistidekogum paigutati ainult neid ootavatesse autobussidesse. Rattarummud sügavalt lumesulavees, ujus rongi meenutav kolonn mööda kitsast tänavapaela vanalinna tornide suunas, uputades ahta kõnnitee farfaatri lainetemöllu.
Viimaste hulgas väljusid laevalt ka kolm korrektset härrasmeest. Läbinud püssimeeste spaleerid ja täitnud kõik nõutavad formaalsused, seiskusid nad üksiku ajalehekioski vahetusläheduses.
Näis, et selles umbses hallis ei tundnud kutsutud külaliste vastu mitte keegi mingisugust huvi. Uudistanud vähe ringi, otsustasid nad tegutseda omapäi. Vahetusraha vastu saadi peotäis kahekopikalisi vaskmünte, millised ainukestena pidid sobima telefonimasinatesse. Kusagil nurgatagant leitigi need riistad. Katsetuseks toppisid nad ühe mündi aparaadi kitsasse avasse, kust kadus see kolinal kuhugile sidevahendi plekisesse sisikonda. Vaikus valitses kuuldetorus. Nad vahetasid seinal rippuvaid masinaid, kuid ikka ja jälle kordus sama lugu kuni viimase riistani välja, milline asus pärani ukse kõrval, kus ilutsesid suurelt tähed “MT”. Nõutult vaatasid härrased pikka aparaatide rida, tunnistades oma rumalust tehnikaga ringikäimisel. Nagu kiuste ei liikunud ühtki teadjamat kodanikku kellelt vähemalt nõugi küsida. Äkitselt marssis avatud ukse suunas ühtlases rivis kümmekond sõdurimundrit, mürkroheliste ratas-vormimütsidega, automaadid seljal, kirsadega kraapides kivipõrandat. Raidkujudena liibusid ärimehed vastu koridori seina, hoides kaitseks niuetekõrgusel diplomaadi käsikohvreid. Vänge kusihappe lõhn täitis kitsast koridori.. Pärast möödamarssi püüdis ärev seltskond veelkord katsetada sidevahendeid. Alles numbrit valides ilmus kui maa alt nahkjopes mustavuntsiline kohalik kodanik. Hoopealt põrutas ta rusikaga kõva matsu otse keset numbriketast, samas käredalt sõnudes: “ Govori!” ja kadus lahtise uksega üldkasutatavasse ruumi.
“ Büroo kuuleb!” kostus senini tummast torust.
“ Kas esimeest tohib…….?”
“ Ei. Praegu on istung. Tulge kahe tunni pärast,” kõlas sekretäri konkreetne teade. Ja siis jäi elutu riist uuesti vait.
Umbmääraselt said külalised ajalehekioskist teada Büroo asukoha ja selgitatud, et takso tellimisel peab pandiks andma koduse aadressi, rühkisid nad lahkunud bussikolonnile järele. Salajased valvsad silmapaarid saatsid võõraid ja kui nende figuurid hakkasid nähtavuspiirkonnas hajuma, suunduti tasahilju samale marshruudile.
Esimese takistusriba lõpus avastasid härrased, et alates põlvede kõrguselt olid nad veel läbiligunemata. Maapinnas mustendava augu serval töötas närviliselt mootorpump milline pidevalt lisas lõhnavat vedelikku lainetes teepinnale. Ahastusega jälgisid jalakäijad iga liikuri roolis istuvat tegelast. Veekihi õhenemisega kaasnes ka sõidukite kiiruse kasv ja lootuse kahanemine maanduda korrektse välimusega Büroo esimehe isiklikule vastuvõtule. Tasapisi hakkasid püksisääred jäätuma.
Raudtee rööbastel ukerdasid mehed vast esimest korda oma teadliku elu jooksul. Eemalt paistiski mootorveduri siluett ja kostus pikki huilgavaid vilesid, et arusaamatud võõrliiklejad vabastaksid ainult temale kuuluva roopapaari. Samas asus ka teise raudse sõiduriista vahepeatuse platvorm, millel tungles rahvahulk. Mõistes, et kolmele reisijale enam trammivaguneis ruumi ei jätku, suundusid märjajalgsed tulnukad taamal vanalinnamüüri kaunite väravate suunas. Joostes ja hüpates ja oodates ületati ka jalakäijatele märgistatud liiklustihe tänavariba.
“ P-e-r-k-e-l-e !” sõnus viimane tänavaületaja.
“MT” ----- Mushkoi tualet (vene keeles) Meeste Tualet. Siin peldik.
Govori ! ( vene keeles ja käskivas kõneviisis) --------- Räägi! (e.k.)
P-e-r-k-e-l-e! (soome keel.) ---------- Kurat! Siin lõpetav hüüatus.
Korraks vaatasid maailmaavastajad tuldud teesuunas tagasi. Kuni mereni välja kihises ja kees trammidest, veduritest, inimestest, hiigelveokitest ja mõnest üksikust sõiduautost kogu see kaldapealne. Tehaste tossavad korstnad, sadamakraanade spaleerid, taamal laevade mastid ergavas jaanuari päikeses olid nagu peopeal siit rinnatiselt nähtavad. Paksude pildiraamidena piirasid liiklusteid tahmased jäävallide kuhilad. Hallikail lumelagendikel sirgusid üksikud pargipuud ja sakilised põõsashekid vaevlesid kuhjatud jääkooriku külmas embuses. Sekka veel kraanade kääksumised ja vedurite huilged täiendasid tööstusliku turismilinna imelist maastikut.
“Pozaaaaalusta!” väänas esimene diplomaadikotikesega tänavaületaja härrasmees võõrkeelt. Nagu tsirkuse konferansjee palus ta artiste jätkata maneezhil oma etteastet.. Uhke käeshestiga, ise üliviisakalt kummardusi tehes, suunas ta kaaslasi higihalli paekivimüüri valvetornide vahele, kus ees sirgus pikalt jääkünklik – ajalootolmust hullunud päikesevarjuline vanalinnatänav.
“ M-E-R-E-M-U-U-S-E-U-M ” luges konferansjee vaskselt sildilt madala ukse kõrval. Rõõmsalt edasirühkides vedas ta nagu nähtamatu nööriga oma vastupunnivaid kaaslasi pikki tänavat järgmise sildini, kust ta veeris: “S-U-U-R-E-O-K-T-O-O-B-R-I-R-E-V-O-L-U-T-S-I-O-O-N-I-T-R-Ü-K-I-K-O-D-A.”
Samas vaateaknal valendasid kaks ümarapäiset kuldtähelist naeratavat trükiportreed. Äsja möödunud aastavahetuse tähistamiseks oli nende piltide vahele kuntstiliselt paigutatud käbidega kuuseoksad ja mõned elavahõbedalised suured klaasmunad. Kesksel kohal oli rasvaste kirillitsa kirjatähtedega maalitud “ PERESTROIKA!”
Teisel tänavapoolel, madala raudaia taga, kõrgus sihvakas kirikutorn, mida härrased pead kuklas koos imetlesid. Massiivsed mitmekorruselised hooned jätkusid ebavõrdses arhitektuurirütmiheitluses südalinna suunas ja sinnapoole kulges ka külaliste tee. Arvatavasti esimesest lumetulekust saati ei oldud puhastatud järgnevat jalgurite eeslebavat takistusriba. Nahksed kingatallad ei tahtnud kuidagi haakuda maapinnaga kui ületati tänavat. Kahte hoonet ühendava kaare all tehti väikene puhkepaus. Kitsas põiktee, milline kulges paksumüüriliste majade vahel, oli umbselt täidetud mustade sõidumasinatega. Startivate ja peatuvate autode uste paukumine, kuskile nurga taha – ja sealt väljakargavate meeskodanike siblimine jättis vaatlejatele enneolematu mulje.
“ Nagu Kuu tagakülg!” imestas konferansjee..
Hoone fassaadipoolsed sissepääsud olid jäigalt lukkus. Massiivsele paekivist parraadtrepile, milline oli ainukene kuiv aluspind selles lörtsises ümbruses, panid kutsutud külalised oma kandilised kotikesed ühtsesse ritta, et siis vabakäeliselt läita sigaretid. Korraga kostus kolksatus. Silmade ees, nikerdatud – ajast halli ukse sees oli avanenud väikene luugikene. Üllatunult vaatas konferansjee seda avavust. Ta astus paar sammu kõrgemale ja surus silma vastu neljakandilist auku. Seal läikis kellegi tundmatu tegelase üksik elav silm. Hetke jõllitasid võõrad silmad teineteist. Siis kostus uuesti kolksatus, ja luugikest nagu poleks seal kunagi olnudki. Kaks ülejäänud kaaslast vehklesid meeletult. Nad püüdsid ehmatusest kurdistunud tummadena tõmmata piiluja tähelepanu endile ja loopisid oma päid ärevalt majanurgal sirava läikiva kuldsildi suunas, kus kumas neli ülisuurt musta rasvast tähte CCCP.
Pozaaaaalusta (v.k.).------ Palun. Olge hea!
CCCP. ------ Lühend Suurriigi põhinimest. Siin hooned, kus asusid Impeeriumi kõige salajasemad ja varjatumad siseorganid.
Vaevu süttinud sigaretid lendasid kaarega tänavarentslisse. Kiiruga haarasid härrased puhkeasendis lebavad diplomaadikotikesed kaenlasse ja tormasid tagasiavaatamata sinna, kus oli näha liikumas jalakäijaid. Keset sõiduteed kappasid neist kiirustades mööda kolm nahktagis ja vuntsidega figuuri. Käed küünarnukkideni taskus imetlesid nad katuste kuldlõikeid, samas kahtlustavaid pilke sissetungijatele kinkides. Midagi aimates peatusid härrased ja arutasid millestki isekeskis. Saanud aru, et nad olid sulgenud kitsa kõnnitee, tagurdas konferansjee otse pealetormava jalakäija eest. Õnnetuseks sattus libe kingapõhi rentslis lebavale jääkamakale. Diplomaadikott tegi õhus suure kaare ja üheaegselt koos oma peremehega maandus nurgeti kivisele tänavasillutisele. Kotisisu lumivalged paberilehed lendasid kui valged kajakaparved igasse ilmakaarde laiali. Ei verd, ei valu.
* * *
Komisjonikaupluse müügilett oli laotud täis läbimärgi paberilehti. Küünarnukkideni sügaval mantlitaskuis püüdis õnnetu kukkuja leida vahendit millega määrdunud nägu liivast puhastada. Kaaslased nühkisid nahkkinnastega avaristi mantliselga. Leti teisel kaldal seisis kahe käega jõuliselt klaasipinnale muljudes kaupluse tugevatõuline, sellvillases kampsunis ümar müüjatar. Vihaselt jälgis ta kolme tegelast, kes vaid hapult naeratades püüdsid vabandada sissetungi pärast.
“ Excuse me. I’m very sorry!” sõnus avarist paluvalt.
Automaatselt valgus lai naeratus üle müüjatari vihase näo. “ Nataaashaaaa!” hüüdis ta kuhugi kopitava ruumi sügavustesse.
Tumeda lae alt paistsid sarvedega elukate pead, siis terve hulk erinevaid metallist anumaid ja tolmuseid õlimaale. Allpool asusid kinnised klaaskapid, kus eksponeeriti valulisi aastaid lugenud ajamasinaid. Müüjatari selja taga lahtisel riiulil oli näha üks pasun, rida unikaalseid raadioaparaate ja tumedasilmalisi fotomasinaid. Eraldi riiulil, laiali rebitud lõõtsaga, uhkeldas purpurpunane akordeon, klahvid kui kolhoosipõllu kõverad kartulivaod harali irvakil. Registrite kohale oli kuldsete tähtedega kirjutatud: “Krasnõi Partizan.” Tänavapoolse kõrge vaateakna parkettpõrandal lebasid sätendavad daamide paksukontsalised kingapaarid, mõned rohekalt vasksed küünlalühtrid ja nööridega lengshtange sarvedest tagarattale tiritud jalgratas “RIGA”. Teisel vaateaknal, mis asetses tänavalt sissepääsu ukse kõrval, olid eksponeeritud kaks maailma kunstiajaloo shedöövri koopiat. Ühel neist püüdsid reisijad hiigelsuurel merelainel randuda läbi paksude kipsraamide varjulise metsa alla, kus murdunud kännul ukerdasid kolm karujõmmi. Selle kompositsiooni lõpetas trükitud punavalge plakat avatud paksuköitelise kirjandusteosega millelt võis lugeda : “ Kunst kuulub rahvale!” Kõik esemed olid märgistatud paberilipakatega eseme omaniku nime, isanime, sünniaasta, sünnikoha, eseme omaniku Suurriigi passninumbri ja müügihinnaga.
Excuse me. I’m very sorry!(i.k.) ------- Vabandage mind! Ma olen väga õnnetu.
Krasnõi Partizan. ------ Punane Partisan – Vaenlase seljataga võitlev kangelaslik seltsimees. Pärast Teist Ilmasõda kasutatud nimena. Näit: Muusikainstrumentide tehas; kolhooside ja ettevõtete nimed; ooperite, balletide j.m. tegelaskujud jne.
Maailma kunstiajaloo shedöövrid. ----- Ülemöödunud sajandi kuntsnik realistide teosed, milliste ülisuurendatud ja ülivähendatud koopiaid kohtas kõikjal üle Suurriigi territooriumi. Arvatavasti alusepanijad kunstivoolule nimetusega “ Sotsialistlik Realism?” Vaata ise kuskilt Sots. R -i-m.
Muinasjuturipsmeline imekaunis Natasha, oma pikka kulliküünelist sõrme konksutades, palus seltskonnal siit rahvahulgast järgneda talle ruumisügavustesse. Reisimehed vaatasid üllatunult seda ilmutist ja allusid hüpnoosile.
“ Pood on suletud. Kõigil väljuda. Ponjali!” põrutas leti tagant kaupluseülem pikkade kõrvaripatsite kolina saatel.
Mõned üksikud arglikud uudistajad lahkusidki kuulekalt müügiruumist ja nende järel pandi lukku ka väljapääsu klaasuks.
Kitsastes antiikmööblit täistopitud tagaruumides palus kaunitar reisimeestel vabaneda talvemantlitest ja istuda sügavalt mugavatesse nahktugitoolidesse ümara diivanilaua äärde. Mugavusesemete massiivsed käetoed ulatusid istujate kõrvade kõrguseni. Emalikult naeratades ühines seltskonnaga ka perenaine.
“ Vabandage et nii juhtus. Kohe – kohe popraavime need asjad jutti,” kiirustas ta kõiki kohalikke keeli segades. “ Nu inostrantsõ? Nu izvinite!” lisas ta kavalalt.
Kõrvaltoas triikimislaua ääres askeldas rinnakas ja sihvakas Natasha, lõigates lahti leivaviile ja plekist konservipurke. Suures sangaga nõus mulises vesi, mida kuumendas jämeda juhtme otsas kõver keeduspiraal. Ülikiirelt kattus diivanilaud. Teetasside sisse turgati alumiiniumlusikad. Personaalsed serveertaldrikud ja kristall viinapitsid moodustasid kaare ümber vähe tolmuste tehis-maikellukestega lillevaasi. Ja kui võileibade kuhilale lisati veel avatud musta kaaviari sakiline plekkpurk, siis ilmus lauale ka esimene pasunaga rahvariides murumütsiline igihaljas klaastorn.
“ Näin kun ravintolassa,” pobisesid külalised.
Kuum hiinatee rahustas külmunud ja pettunud külalisi. Leivaviiludele kuhjatud hinnaline kaaviar sulas suus, lahustades halja vedeliku kibedat järelmaitset. Tasapisi kadus hüljatuse tunne ja taastus tahtmine trügida edasi lõpuni välja. Kummardunud järgmisele teenendusringile märkas perenaine konferansjee märgunud püksisääri. Ta pani pudeli laua keskele ja käskis meestel tõusta.
“ Razdevat ! “ kamandas emand lõbusalt.
Arusaamatuses vehkisid mehed kätega ja püüdsid teha kõik, et nende keha katvad ülikonnad säilitaksid oma komplektsuse. Kõrvaluksel seisis kuuma triikrauaga suuresilmne kaunitar ja palus magusa naeratusega usaldada teda härraste väljanägemise taastamisel. Vastu tahtmist nööpisid mehed lahti pükstevööd. Pere-emand palus vabastada veel jalapöiad läbiligunenud sokipaaridest ja nii nad jäid istuma pintsaklipslastena sügavalt mugavais nahktugitoolides, peanupud imestuses tiirlemas ja punasiniseid külmunuid varbaid laua all üksteise vastu hõõrudes.
Sisinal kihutas triikraud kaunitari käes mööda lauapinda. Vahepeal täitusid pokaalid ja kahanes leivakuhil. Peagi naases pere-emand uhiuute sokipaaridega ja asetas need õrnalt konferansjee paljastele põlvedele. Tema vesihelkivatest silmadest võisid härrased lugeda välja veel mitutuhat salasoovi. Ja kui teisest pasunaga pudelist valati viimane tilk, olid püksid korralikult omanikele tagastatud.
Ponjali? (v.k.) ----- Kas said; –te aru?
Popraavime (v.k.) ------- Korraldame; parandame?
Nu inostrantsõ? Nu izvinite! (v.k.) ------- Nu välismaalased? Nu vabandage!
Pasunaga rahvariides ….. ------- Selles Suurriigi regioonis rahvastevaheliselt tuntud ja tsensuuride poolt rangelt kontrollitud ja katsetatud kange karastusjoogi sisu ja tema hoidmise nõu apoliitiline kujundus!
Razdevat! (v.k.) ------- Lahti riietuda! (käskiv kõneviis.)
Metallradiaatoril soojenenud kingapaaridest käis kaunitar veel nobedalt lapiga üle ja härrased nägid jälle välja kui shurnaali esikaanel. Raadiost kostusid tuttavad kellad, millised kuulutasid üle Suurriigi, et saabunud oli keskpäev.
“ How…howww…… howwwwww much?” küsis pehmekeelne konferansjee.
“Da, da . Vsjõ õkei. Tshulki desjat, vodka desjat, tsai desjat, ikra desjat, razdevat desjat, hleb desjat, mõ desjat,.” vuristas ärevalt kauplusejuhataja.
Mehed noogutasid mõistvalt. Kõige hallikam soliidne külaline võttis põuest oma rahatasku ja viisakalt ulatas teenindajale uhiuue ja pruuni Põhjala viiesajalise rahatähe. Nagu välgust kadus see krõbisev hinnaline väärtus vastuvõtja lopsaka rinnpartii sügavustesse. Upitanud selga inglisvillased talvemantlid, jätsid külalised viisakalt jumalaga ja tänasid galantse kummardusega võõrustajaid. Keegi ei jätnud kasutamata võimalust õrnalt huultega puudutada kaunitari teravaid põsenukke, kes häbematult julgelt vahtis otse suudleja südamesse.Veel tänavalgi lehvitasid lahkujad kaupluse uksel seisvale emandale, kes vesiste silmadega saatis äkitselt saabunud ja nüüd lahkuvaid ilmutisi.
Korraga tormasid kolm nahktagis vuntsidega kauplusekülastajat läbi klaasukse ja jõuliselt nügisid jahmunud kauplusejuhataja ruumisügavusse. Viimane siseneja virutas ukse hooga takka kätt kinni. Aeglaselt liugles klaasipinnalt vabanenud paberileht, kuhu oli käsitsi kiiruga kriitseldatud “Zakrõto.” ja maandus ründajate poristele jalajälgedele. Kolm lahkuvat ilmutist ei osanud aimatagi, mis kõik võis järgneda seal imelises kaupluses. Kaunitari õhk- õrn figuur hõljumas kujutlustes, rühiti edasi, leidmaks suuresuulist aastatagust küllakutsujat.
Järjekordselt oli vaja teha sundpeatus.Kitsa kõnnitee äärde pargitud akendeta kongiga veoki ja majaseina vahele jäi vaevu läbitav jalgrada. Tääkpüssiga seljal sulges madrusemundris sõjamees liiklejate tee. Pärani valla müüripaksusest rauast ja tammest hooneuksest konvoeeriti raudus paguniteta vahialuseid, kes suleti veoki sees tiheda trellseina taha. Selle ette hüppas püssiga vangivalvur ja jäi vahakujuna vahtima vabadusse.
Konferansjee luges uksesildilt:
”V-O-E-N-N-A-J-A-P-R-O-K-U-R-A-T-U-R-A.”
Teisel tänavapoolel helendas silt ” M-I-I-L-I-T-S-A-P-E-A-V-A-L-I-T-S-U-S” ja siis järgmisel paraaduksel ” A-J-A-L-O-O-M-U-U-S-E-U-M.”
***
How…. howw ….howww much? (i.k.) -------- Kui…kuii…. Kuiiii palju? –maksab; võlgu.
Da, da. Vsjõ okõi. ---- Ja, ja. Kõik on okõi. Sukad kümme, viin kümme, tee kümme, kalamari kümme, riidest lahti kümme, leib kümme, meie kümme.
VOENNAJA PROKURATUURA ………. Söjaväeprokuratuur. Seletus; seda seaduse- struktuuri hoiti meelega keset Vanalinna keskust kaitsmaks avalikku korda südalinnas.
Zakrõto (v.k.) ------ Suletud.
Veel paarkümmend meetrit ja siis sattusid pehmepõlvelised härrased vabamasse keskkonda. Siit oli silmapiir avaram. Seljataha jäänud umbsele vanalinna tänavale ei tahtnud keegi neist kinkida isegi hüvastijätu pilku. Kolmkümmend surisevat varvast kuivades sokipaarides levitasid mõnusat äraolemise tunnet kui mehed imetlesid europiidse linna ajaloolist Raeplatsi.
Keset kivisillutist lamas maas pikk jämedaoksaline kuusepuu. Nagu siplegad askeldasid kiivrites lärmavate mootorsaagidega metsamehed selle laanekaunitari kallal, lahutades halastamatult tükkideks tema imelist figuuri. Jooksu pealt hooguvõttes viskasid metsaraidurid lühikesi tüvejuppe kõrgele veokasti, ise kõvasti kedagi kirudes. Käbidega okstekuhilad piirasid sisse ülisuure, mitme rattapaarilise metsaveoki, milline rohkem meenutas sõjamasinat. Pidevalt töötavate mootorite mürin ja musta tossu väljapuhuv hiigelmonstrum justkui tahtsid selgitada tuimalt mööduvatele linnakodanikele, et pühad on möödas ja aeg jällegi asuda ühiselt ja rõõmsalt oma tööpostidele.
“ No on teurastajad,” sõnas üllatunult konferansjee.
Vastuvõtu alguseni oli veel mõni minut ja külalised, hoogsalt kottidega veheldes, suundusid oletatavasse suunda, kus peitis ennast kostitaja.
* * *
Teurastajad (s.k.) ----- Lihunikud.
“Büroo” esimees istus uhkelt küünarnukkide najal suure kirjutuslaua ääres. Eemalt vaadatuna tundus, nagu terav laualipuvarras oleks toeks odavast odekolonnist lõhnavale, vähe paistelisele lõuaalussele. Tähtsust täistuubitud ruumis viibis eriti mõjukaid tegelasi. Pooled neist olid osalenud alles eelmisel õhtul ülemusega ühise banketilaua ääres ja nautinud opereti esietenduse järgset meeleolukat enesekiitust, kuni pea et bürooistungi alguseni välja.
“Ainult et viisakalt. Kui saaks lonks õlut, siis elaks ka selle jama siin üle,” mõtles esimees ja avas istungi. “Ma näen, et peale rektori on kõik kohal. Alustame täielikult uutest seisukohtadest. Meie riigis edasiviiva parteipoliitika tõlgendustest jälgime kindlat kurssi meie kultuuri laulvas poliitikas.”
Mõte kippus käest. Kohalolijad noogutasid arusaavalt. Õnnetult libisenud küünarvars viis lõua järsu languse ohtlikult mööda tühjast lipuvardast. Paksukulmuline pasunakooride üldjuht jälgis proffessionaalse tähelepanuga situatsiooni ning dirigendi osavusega haaras liputa varda.
“Oleme alustanud uut etappi ja et mitte liigselt tseremoonitseda, peame kiires korras panema paika Perestroeeritud Uue MajandusSüsteemi. Ja range kontrolli alla!” jätkas Bürooesimees ülikindlalt, lootes kõigi heakskiitu. Ja nii ka sündis.
“Eile käisin Keskkomitees, kus seltsimees Petroff soovitas seda kiiresti teha, muidu ta enam ei anna luba meile ja kunstikollektiividele sõitudeks üle kogu maailma,” ja lisas veel nõudvalt, “Kes ei taha?”
Tahtsid kõik. Suurem hulk kohalolijaist ei osanudki aimata, et nad võiks elus kasvõi kordki viibida õndsa Veneetsia päikese all või jalutada läänelike imperialistlike riikide linnades. Kindlasti leiab sealt nii mõnegi uue tuttava. Teadlikumad ei unistanud ja jälgisid hoolega, mis pauk Petroffilt veel võis saabuda. Neile oli ammugi selge esimehe suuvoodriroll ja paha eelaimduseoht valitses mõtetes, kuid keegi ei mõistnud, mida tähendab Perestroeeritud Uus MajandusSüsteem.
“Minule kui parteibüroo esimehele on pandud ülesandeks moodustada kiiresti kooperatiivseid väikeettevõtteid ja leida võimekaid inimesi, kes hakkaksid meile raha sisse tooma. Niisisiis seltsimehed, igale käsin kohustuseks otsida vähemalt üks kandidaat ja juba selle nädala jooksul! Edasi!” Sügavalt kõigile kohalolijatele tõsiselt silmapuurides ja mõtteid kogudes, jätkas esimees nüüd juba ähvardavalt: “Suveks peab neilt laekuma vähemalt miljon või poolteist. Enne kui käisime kultuurisõprusel Pealinnast Siberini või kus tahes üle meie suure kodumaa, siis nüüd avaneb meile kogu lai maailm. Nii helistati mulle ka isegi hulga kõrgemalt kui Petroff seda on. Aga raha enam ei saa. Punkt! Peale selle,” tõmbas Boss sügavalt ja kaastunnet ootavalt hinge, ”Komitee usaldab kogu riiklikult salajase tegevuse vastutuse ainult mulle isiklikult.”
Kuuldud ja nähtud oma pika elu jooksul oli mõndagi, kuid selline uudis rabas kõiki kui viimane viinahinnatõus.
Perestroeeritud Uus MjandusSüsteem (PUMS) ------- Seni tundmatu IMEsüsteem.
Läänelikud Imperialistlikud Riigid. --------- Vastand Ida Imperialistlikele Riikidele.
Komitee ------ Siin ja edaspidi mõeldud kõige salajasemat Idasüsteemi hiidorganisatsiooni, milline oli kursis kõigi ja kõigega kogu Maailma territooriumil.
Sõnatu vaikuse katkesktas huilgav kiirabiauto, milline tõi järjekordse ohvri üle tänava asuvasse kontidelappimise haiglasse. Lipuvarras dirigendi käes värises nagu oodates uut peremeest, osutades oma teravikuga tumedasse tulevikku.
“Oleme ausad. Iga asja alguseks saame siiski natukene ka asutamiskapitali lubada. Sina Maara kontrollid kogu rahalist tegevust ja iga nädala lõpuks kannad mulle ette,” ise sõrmega sihtides pearaamatupidajale, kes niigi truult jälgis ülemuse iga sõna ja tänutäheks usalduse eest kiigutas kentsakat puhvlokkis soengut. “Minupärast müügu siin või kanasõnnikut, aga kogu kasumit jagame ainult meie ja kõik reisid paneme paika ka ainult meie!” hõiskas esimees võimuka loosungi.
Kill, kes tegeles noorsookasvatusega, otsustas siiski ka pärida. “ Seltsimees ülemus. Kuidas teie arvate? Kas võib esitada kandidaate ka väljaspoolt partei ja noorsooühingut?”
“Ainult läbi minu isikliku kontrolli! Ja mina juba tean, kuidas seda teha,” oli kättenäidatud ka mitteorganiseerunud elemendi tegevus uue perestroikaliku kultuuri arendamise põhisuundades.
Vaikselt avanes bürooruumiuks. Käsi ristihoidev, kaugelt üle keskea kunagisest lavakaunitarist sekretär, püüdis ärevalt tõmmata kõige tähtsama tähelepanu endale, kuid siiski sai ta oma igapäevaseks tavaks kujunenud märkuse.
“Meil on bürooistung ja kõrvalistele on sissetulek keelatud,” kostus lauatagant.
“Ega ma omast peast. Teie isiklikult olete kellegile lubanud täna sadamas olla vastus delegatsioonile, kes saabus siia juba hommikuse laevaga. Neid on kolm lipsudega üliviisakat inimest ja küsivad, kas härra juhataja on tervisejuures?”
Sellel hetkel lendas infarkt otse Bossi suu juurest mööda. Ta nägi seinal ainult vanaaegse kella seierite näitu. Juba paar tundi tagasi oli ta pidanud olema otse sadamakail. Petroff oli isisklikult andnud korralduse tervitada seda ülitähtsat delegatsiooni, näitama neile morni vanalinna ja siis alustama läbirääkimistega.
“Plats puhtaks!” ahmis Boss õhku. “Oodake! Pidage meeles, et kõik mis me siin arutasime, jääb ainult meie teada. Hoiatan!” ise kiiresti toole nügima asudes.
Kõik kargasid kui välgust ja tegid mis suutsid. Kill avas lennult klaaskapi uksed ja kunagine kingitus, idamaine portselanist teeserviis, sai esimest korda läbi aegade kasutuselevõtmist. Olnud Bossiga koos ülelahe päevasel kohtumisel, pakuti neile seal kõikjal kohvi. Mis sest et teeserviis. Samas haaras ta telefoni ja ärevalt nõudis keldripuhvetist viis kannu kiiret kohvi. “Kurat - suhkrut ka. Muidugi suhkrut ka!”
Pasunakooride üldjuht seisis nagu halvatu keset suurt valguseküllast ruumi ja ei osanud midagi peale hakata tühja lipuvardaga. Oma tuhmide silmadega avastas ta, et kaunid poolkaares, enne sõda ehitatud akende rida näitas kõike seda, mida viimase viie aasta jooksul oli elava liiklusega tänavale maha puistatud.
Viinahinnatõus. ------ Kogu Teise Ilmasõja järgsetel aastatel Impeeriumi pinnal juhtunud ainult paaril korral, keskmiselt paar kopikat ämbrilt.
Mitte organiseerunud element. ------- Suurriigi põhikodanikud, kes ei kuulunud ainukese kuulsusrikka ajalooga Partei ridadesse.
Eriti ärritas teda hõlmikpalm, looduseime, milline nukralt laiutas oma hallrohekaid paksu tolmukorraga mõõkteravaid lehti otse keset päikeseküllast kabinetti. Otsustava liigutusega astus dirigent ja rebis täie jõuga akendele ette paksud purpurpunased katted. Õnnetuseks oli üks siil kuhugi kaduma läinud ja ainukene hele päikesekiir jäi otsejoones paitama kõigile ja kõikjal tuntud Maailmamuutja laia naertavat nägu vastasseinal.
Pinge oli saavutanud oma haripunkti kui laual helises üks viiest telefonist. Õnnetuseks just seesama, milline asetses teistest natukene eemal ja kus keset numbriketast hiilgas kuldne Suurriigivapp.
“See veel puudus,” mõmises Boss ja aeglaselt venisid ta käed aparaadi poole.
“Kuulen,” jäi tema ainukeseks sõnaks selle lühikese kõne jooksul. Ja ainult Vana ise seal kõrgel teab, mis Bossile öeldi, sest selle riistaga võis bürooesimees ainult ise ja isiklikult rääkida. Kõik toasolijad teadsid, et tol aparaadil puuduvad tagavarajuhtmed.
Meeletut viisakust teeseldes käskis Boss kõigil ruumist lahkuda. Rohmaka käeliigutusega andis ta märku külaliste vastuvõtuks ja kui esimene nägu paistis uksevahel, siis palus ta sekretäri: “Hetken päästa please kafe.”
Kohtumiseks oligi kõik valmis nii, nagu pidigi olema. Ülemuse peas vasardas ainult üks mõte: “ Kuradi Perestroika, kellele seda vaja on? Temale küll mitte!”
* * *
Jatkub ......
Kuused lõunast. I Episood.
Järjejutt
TRENDING
