Vabaduse liinil "Georg Ots"
Eelmisel päeval, pärast Yritaja pool pakutud rikkalikku hommikusööki, hilines Urkuri oma põhitööle. Tormanud orelipeale ja sisse lülinud kõik registrid, alustas ta Mendelsohniga. Seljataha pilku heitmata, esitas ta heatujuliselt põhiteema, kui äkitselt märkas üle orelipuldi kirikuteenri hullunud punast nägu.
“Riita - riita!,” vehkis ümar mehike kui tuuleveski.
“Mitääää?,” jäid järgmiseks võimsaks akordiks organisti käed õhku rippu.
“Katso itseeeeeeeeeee……..!”
Alles nüüd märkas muusik altari ees kaunite lillede vahel uhkes puusärgis lebavat kadunukest ja üles vahtivaid hästiriietatud hämmastunult muigel leinajaid. Pärast matusetalitust, kiriku uksel, palus lahkunu kallis kaasa ja kutsunud kohale ka pastori, avaldada suurimat tänu muusikule. Ta küsis kogu eleva saatjaskonna ees, kust küll võis muusik teada lahkunu salasoovi, et mängitaks just sama lugu, millega alustatud pikka kooseluteed. Kõigi nähes ulatas mustas kindas väike käeke põhjamaise tuhandelise ja kübaraloori alt kahe vallatu silmakese särades, valgete lillekestega kõrvade kohal, veel kingituseks nukra naeratuse.
“Homme on pulmad,” sõnas pastor kui läikivad limusiinid sahinal lillepeenarde vahel lahkusid. Sõnagi lisamata jättis ta teenri ja organisti tummalt jälgima pühaliku kuju liikumist tühjaks jäänud altari suunas.
“Olgu see esimene tuhandeline meie ettevõtmiste alguse heaks märgiks. Arutasime Yritäjaga, et võtad selle raha. Talita nii kuidas õigeks pead,” sõnas Urkuri ja Yritäjä surus Otile taskusse veel mõned sajalised, lisaks paraja hulga puntras kümnelisi.
Igasugust kaupa täiskiilutud “Tumesinine” rooliti proovireisija osaval juhtimisel pikale ja ettearvamatule teekonnale mööda kaunist loodusest, üle hallikalt kohiseva lahevee.
* * *
Auto oli lastitud viimase võimaluseni ja mida sealt lõplikult leiduda võis, sai ainult oletada. Kõige peal ilutsesid kuldkollased banaanikastid. Nende alt oli näha kilekottidesse pakitud igatsorti riideesemeid, milliseid oli Ott lubanud oma firma kaudu jagada metsameeste lastele ja perekondadele. Pagasiruumist avastas ta kokkupressitult auto talvekumme, kaamelipiltidega sigaretiplokke, paar akut, “Coca” pudeleid ja kohvipakke. Kõige selle kraamivahele oli topitud, et ta lamaks liikumatult kuni koduni välja, igat sorti raamatuid, kalendreid ja suuri värvilisi pildirulle kaunite poolsiivutute fotodega. Selliste hõrgutiste omamine kuulus Suurriigi seaduste järgi kohtulikule karistusele.
Nagu etteaimanud, kulusid marjaks liiklusekorralduse ettekirjutised. Suitsupausidel, head põhjamaist kohvi nautides, sirvis reisimees neid teeäärsetes imeliselt mugavates bensiinijaamades. Taolisi asutusi teiselpool idapiiri ei teadnud ta olevat ühtegi. Parajalt parajal ajal või isegi natukene varem, jõudis uusärimees oma väärtusliku kraamiga reisisadamasse.
“Tulgu mis tuleb,” arutas värske autoomanik. “Ainult peaks helistama Killile ja uurima võimalust, et kuidas pääseda lastiga laeva. Sellele hiigelaurikule pidi mahtuma ainult kaheksa väikesõidukit!”
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Mendehlsohn. ------- Mees, kes avastas kunagi “Pulmamarsi.”
Riita, riita. ------ Aitab, aitab.
Katso itsee! ------ Vaata iseeeeee!
Pulmad.(s.k.) ----- Pahandused.(e.k.) Pulmad (e.k.) = häät.(s.k.)
Kill palus helistada tagasi poole tunni pärast ja tema arvates selle küsimuse lahendab ta vasaku käega. Sisimas kindla tundega, kuid õrna värinaga, läbis tumesinine viperusteta mõned väikelinnad ja siis ka pealinna. Alla randa, laeva juurde jõudnud, palus tolli ja politsei esindaja vormistada sõidupileti. Silmitsenud hetkeks autopabereid, sooviti head reisi. See oli ka kõik. Kail seistes tundus Otile see mereriist hiigelvõimsana. Ühe pisikese avatud luugi kaudu topiti parasjagu sisse musta läikivat luksuslimusiini. Hulk meremehi oli ametis hinnalise kaariku toimetamisel hiiglase kõhutäiteks. Seda vaatemängu jälgides unustas laevalepääseja hetkega kogu reaalsuse. Oma suureks üllatuseks avastas ta “MERCEDESE” roolis istumas Noorsootööorganisaatorit isiklikult.
“Kuhu sa selle panniga kavatsed aerutada,?” küsis Kill, kui vaevarikas operatsioon oli õnnelikult sooritatud. “Kas sul lepingud vormistatud, et nii julgelt esined? Boss lööb su pilbasteks. Ja üldse! Mida sa mõtled, et pead meid idiootideks ja pressid oma firmale ei tea veel mida,"”ründas Bossi usaldusalune kooperatiivi esimeest.“Sellele paadile pääsed ilma kolata ja üldse käi pikalt. Tagasisõidupilet on siin, aga seda paska sa kaasa küll ei vea,” rikkus vasakukäelubaja nii julmalt oma sõnu, et Otil hukkusid kõik arusamad inimlikkusest.
Kassaesisel toimunud ründlemise lõpetuseks sai solvuja teada, et laevaga saab sõiduriista viia üle alles järgmise kuu lõpul. Tema lohutuseks saabus veel paar kaarikut, kel sama udune lootus ja õnn mängida riskiga saada valutult üle lombi, kuid ka neil jäi see lihsalt unistuseks. Paar agaramat koondasid pundi kokku ja läksid nõutama Suurriigi saatkonnalt teavet, kuidas mängib seadus Ida - Läänepiiri tollipunktis? Kas sealt kaudu osutub võimalikuks kihutada ümber lahe idatipu oma koduvabariiki? Üllatuseks kõlas vastus positiivselt. Eilsest päevast pidid kehtima uued verivärsked “Vabadusemäärused.” Kuna soovitakse parandada kogu riigi majandust, siis on kõik teretulnud ja ei tehta mingisuguseid takistusi. Head õnnelikku kojujõudmist, sooviti raudväravate tagant.
Üheaegselt laeva lahkumisega, keeras juht tumesinisel nina ida suunda. Segaste tunnetega läks ta katsetama teekonda, mille kaudu pidid saabuma Jõulukuused, rõõmustamaks Põhjaveljede kodusid ja vastutasuks päästma Lõunakalda järelkasvu materiaalsetest raskustest.
Nüüd sai kooperatiivi esimees rahulikut mõelda. Ühelt poolt on kaup reaalselt olemas - teiselt poolt tundub, et asi päris tõsine. Kuid? Kes on siis lõpuks see omanik? Meie teeme töö ja ostame kuused. Vedu ja kulud ka. Arvatavasti ots – otsaga!. Vast tuleks võtta laenu? Vastu saame rahas ja natuuras. Natuura läheb abiks ja raha Bossile. Kes siis maksab laenu? Ja nii ennustades libises pikk mitmekeelne tähtederida suurelt esiklaasi eest märkamatult mööda. Kui triibuline tõkkepuu takistas liikumist, taipas ärimees, et umbes arutada pole mingit mõtet, sest saatus määrab kogu tõe.
Mercedes. ------- Tuleviku unistus.
Vabadusemäärused. -------- Määrused, millised võivad kesta vaid mõned tunnid.
Terve lõik “Peretsroeeritud Uue MajandusSüsteemi”(PUMS) analüüsi esimene ja viimane arglik katse selle majandusIME tegeliku olemuse lahtimõtestamisel.
Tõtt selles kuulujutus, mis sadamas teistelt saadud, oli üllatavalt palju. Piiripunktide vahel lõi roolijale justkui küll väheke hirmu nahka, sest tuttavad vormurid kuulipritsidega rinnal jälgisid hoolega, et kodumaale saabuv sõiduk ei pöörduks eikellegi tsoonis kõrvalrajale, mis muidugi oli absoluutselt võimatu. Kühmulist laia asfalti piirasid mõlemalt poolt kõrged traattarad. Eemalt paistvad punased loosungid tõid Otile teadvusse, et Boss on käega katsutavas kauguses. Killi hoiatused on nüüd juba tõeks saamas ja kindlasti siia piiripunkti teatatud, et …….?”
“Ei! Julge hundi rind on rasvane ja käigu see mees kuradile. Ma olen teinud just nii nagu peab ja kui vabadus, siis proovime teda tõelisuses,” arutles kooperatiivi kangelaslik juht.
Hetkeks võbises jalg veel piduripedaalil. Paberite hulk kaasas, suundus Ott püssimeestest passiuurijate palge ette. Samas asuti Suurriigist ekspordiks müüdud ja nüüd sünnimaale naasnud tumesinise sõiduki päritolu tõestama, mille ninal uhkeldas burlakkide purjekat kujutav embleem. Saanud üllatava kiirusega kätte oma dokumendid, paluti ka juhti oma koorma läheduses püssimeeste vahel jälgima operatsiooni läbiviimist.. Pool tosinat tollurit ja paar nööriotsas tõmblevat lahjat koera lootsid leida vist tõsisemat noosi. Otil oli sellest täiesti ükskõik. Ainus, mis tekitas arusaamatust, olid siivutud trükised. Paksu raamatut uuriva karmi kontrollija näole ilmunud naeratuse põhjal hingasid kõik ümbritsejad kergendatult, kaasaarvatud ka naisametnikud. Tänutäheks unustas julgelt tundev ärimees teadlikult mõned neist kunstiteostest ukseäärsele pingile. Ilma ja tuju üllataval kokkulangemisel, tänas Ott sisimas ka elus esimese sadama kuulujutu tõesuses. Usus lootis ta juba õhtutundidel kostitada lapsi ja tuttavaid enneolematult hästilõhnavate banaanidega, milliseid ei oldud nähtud sellest ajast kui lehvimas punalipud
* * *
Kerge võbinaga kätes, kihutas Ott järskudel kurvetel paksu metsa sees Suurlinna suunas, kust jäi veel pool teekonda koduvabariigi piirini. Läbinud viimase keelutsooni kontrolli, elavnes liiklus ka maanteel. Esimese mereäärse väikelinna ainukese valgusfoori ees sundpeatust tehes, lausa piirati sisse ta täiskiilutud sõiduk suurriiklaste järelkasvu poolt. Käed pikalt ees pakkusid nad heledalt säravate alumiiniumkorkidega suletud tumepudelites kohalikke standardseid karastusjooke. Banaan ja pudel vaheldusid. Õnneks vilkus juba roheline foorituli ja kontide raginal tormas masin paigalt, tekitades suurema tolmupilve. Esimese tülika kogemuse saanud ärimees tunnistas, et ainult suletud akendega võib jõuda sihile.
* * *
Liiklus tihenes. Ülekäiguradasid ja sõidukiirust kontrollivate militsionääride hulga kasv teatas sõidukijuhile, et Suurlinn on juba kätte jõudnud. Kogemata jäi Oti pilk peatuma teeäärse liiklusekorraldaja silmis. Triibulise liiklusnuiaga käskis ümar miilitsamees pöörata just möödasõidetava hotelli parkimisalale.
“Den dobrõi. Inostranets? Zdess mozno otdõhat,” alustas nahkrihmades sinipunane liiklusekorraldaja. Ta palus külalislahkelt juhil parkida oma riist kaunite välismaiste sõidukitega ühte ritta. Ott, teades kodukorda, püüdis näidata ka mõnd dokumenti, kuid lahke seadusesilm ei olnud üldse huvitatud nende olemasolust.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Burlakk. ---- Mees, kes teiste omasugustega tiris jämedate köite abil mööda laia jõe vastuvoolu suuri purjelaevu.
Den tobrõi (v.k.)….. Hea päev! Välismaalane? Siin võib puhata.
Lukustanud uksed, suundus ta sõjamehelikult auandvast militsionäärist saadetuna suurhotelli vahepeatust nautima.
Hotell oli tõeliselt võimas. Mitmevärvilisest graniidist sammaste ja heledast marmorist põrandaga jätsid kõikvõimalikud kõrgustesse pürgivad palmid ennenähtamatu kujutuse kivi ja eluslooduse kooskõlast. Hiigelfuajee põrandal sibavad inimesed tõestasid, et kõik siin maises eksistentsis on nii tühine gigantse loomingu ees. Mosaiiksed seinapannood tähistasid, et ainult töölisklassi ja talurahva ühenduses peituva jõu olemasolul võib mõnusalt aega veeta. Marmorist klaaslettide taga istuvate kaunitaride read palistasid serpentiinina kogu seda universumi allserva. Nende dekoratsioonide vahel liuglevad unised shveitserid jälgisid tähelepanelikult iga siseneja liikumissuunda, nagu tabuks muutunud miljoneid kordi lavastatud balletistseenides. Samas olid nad koheselt valmis pakkuma surevale linnukesele tema agoonias kõikvõimalikku abi. Siseneja jahmatuseks meenus Otile kogu elu pähe tambitud loosung, “Kunst kuulub rahvale!”
“Inostranets!,” kõlas Oti kõrvus, kui kõige lähem kuldpantikutes svheitser seilas imetleja ninaalla “Palun! Restoran on meil teisel korrusel. Hotellitube broneerime ja kõik muud teenused portjeede abil,” kõlas arusaadavas keeles.
“Ma palun ainult lõunasööki,” jäi Inostranets enesele kindlaks.
“Ja - ja,” ütles shveitser, ise kiireid kummardusi tehes ja käega teed suunates juhatas ta kliendi ühe lähima näitsiku graniidist pesapaiga juurde.
“Mida te siit soovite?” küsis nirgisilmne teenendaja.
“Vaid lõunat ja siis tahaks kohe edasi sõita,” vastas Ott.
“Follow me,” ilmus imepeenikene hallikas vormiriides Inturisti töötaja graniitbarjääri tagant ja sammus salejalgselt puusi hööritades kauguses paistva trepi suunas.
Ülihoolikast teenindusest jahmatanud proovireisija katsetas käigupealt vahetada mõned sõnad, kuid sai vastuseks vaid lühida magusnaeratuse.
“No vähemalt oma nimegi võiks öelda,” nurus Ott.
“Nadezda,” oli vastus ja siis siseneti restorani, milline meenutas tuttavat kaarealust kodulinna lahekaldal.
Ainult mõnes üksikus lauas oli näha lõunatajaid. Juurde loivav kelner käskis kliendil istuda pika laua äärde, kus supi kallal tegutses vaikiv segaseltskond. Saanud selgituse, et menüüs on vaid kaks rooga mida saab kohe, nõustus Ott ja süüdanud välismaise sigareti, jäi mõnuga ootama maailmatasemelise restorani hõrgutisi.
Suurriigi kombekohaselt peeti tähtsaks ka lõunalauas istuda kollektiivselt, rääkimata teatrikülastustest või sundkorras põllumajanduse abistamisest. Puhkuseid veedeti koos sanatooriumides või oma asutuse suvemajades. Perekondlikke ja riiklikke tähtpäevi tähistati ikka ühiselt oma rõõmsas ja koduses töökollektiivis. Nii mõnedki väiksemad ettevõtted olid muutunud juba suguharudeks, kus kõigil selged komblus ja tavad. Iga vähegi võõrama sattumisest seltskonda tekitas liikmetele kartusi.
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------Balletistseenid. ------- Teatrilavalt tavaellu ülekandunud elulähedased situatsioonid.
Surev linnukene. ----- Originaalballetiga sarnanevad tegelastüübid.
Ja – ja ütles shveitser. ----- Selle etenduse episoodi saatemuusikaks võiks kõlada “ Adagio”
just samast balletist.
Inturist. -------- Turismifirma täiskasvanud Impeeriumi kodanikele. Vastand firma “Sputnik” mitte täiskasvanud Impeeriumi kodanikele kuni 30 eluaastat.
Nadezda. -------- Nimi. Tõlkes Lootus.
Töökollektiiv. ------ Iga kodaniku varjupaik kui ta ei kuulunud ainukese Partei ridadesse.
Tavaliselt vaikiti või uuriti maad - kes - kus - mis - miks? Nii ka selle lõunalaua ääres toimis ettevaatlik kompamise protsess - seda teadis Ott väga hästi. Silmitsedes vaikivaid, supiga omaette tegelevaid isiksusi, püüdis tahtmatult juurdeistutatu oletada kaaskondlaste päritolu ja tegevusala. Jässakam kräsupealine sööja kaugemal lauaotsas oli arvatavasti koos oma tüsedast abikaasaga, kes vaatamata kuumale suvele kandis sellvillast kampsunit. Pikad kassikuldsed kõrvakolinad puutusid vastu supianumat kui ta ohkas mõnust raske toimingu sooritamisel. Oma lauanaabrile ta mingitki tähelepanu ei osutanud. Vast et isegi vastumeelselt tajus ta kaaslase kohalolekut. Ta hajameelne tühi pilk jäi tummalt kaameliga sigaretipaki külge kinni.
“Nähtavasti kaubandusosakonna juhataja koos oma peapöörajaga,” arutles Ott irooniliselt.
Mustad ülikonnad, valge särk, pikkpeened lipsud iseloomustasid umbmäärase vanusega siledajuukselisi tõmmuvõitu tegelasi ülimas asjalikkuses. Neid eristada võis ainult vuntsikeste olemasolul. Ühel olid need heledamad, teisel mustad, mida nad aeg-ajalt käeselgadega silusid.
“Head sigaretid? Kas võib ka proovida?” Ja enne kui lahke nõusolek saadud, sooritas kuldse kaameliga sigaretipakk kõigi lauasolijate vahel ringi peale.
Vestlus muutus päris elavaks. Kui kaaskondlased soovisid avada ka vahuveinipudeli, siis muutus Ott vähekene ettevaatlikumaks ja palus naljatades armu külalislahkuse eest. Täna veel vaja koju jõuda ja kohe - kohe ootavad ees väga tähtsad töökohustused. Mõnusa vestluse käigus oli selgunud, et kõik lauasolijad on kursis muusikaorganisatsioonilistes probleemides. Ainult vuntsikandjad tegelevad veel turismindusega. Nad näitavad Suurlinna väärtusi, millised seotud maailmaajalooliselt ülitähtsa revolutsioonihälliga.
“Meil hakkab kohe lõunavaheaeg. Palun arved,” lõpetas elava vestluse laua otsas seisev kõhetu kelner. Kõik haarasid oma paberilipakad. Väheke uurides neid, lugesid nad kokku oma ettearvestatud rahatähed ja lisaks veel täpse arvu peenikest metalli. Alles nüüd taipas Ott, et tal puudub täielikult Suurriigi raha. Ta palus avalikult, kas võib tasuda ka mitte punase kümnelisega vaid naaberriigi sinisega. Kelner, nähes kliendi kimbatust, haaras lennult krõbiseva paberi nagu midagi erilist märkamata ja luges rahulikult edasi ülejäänud seltskonnalt saadud vaskseid münte, ise kõvasti paberit kritseldades.
“Jumal tänatud, päris viisakad inimesed,” mõtles Ott ja sõbraliku käeviipega seltskonda saates, läitis veel viimase sigareti.
“Sama nagu meie kaarealune. Tühi ja puhas. Eks kunagi on ka see saal rahvast tulvil. Ega siia vist Suurlinna inimesi ei lasta või kui, siis nagu Tallinnaski - külalisi piiri tagant või mõned omad poisid,” nautis kogemata eliitstaatusesse sattunud hiigelriigi tavakodanik. Veel viimast pilku heites uhkes üksinduses impossantselt kallite eelkatetega laudade ridadele, Biider istmetele ja päikesekülluses lopsakale troopikarohelusele, suundus Ott marmormüüri raiutud kristalse väljapääsu poole.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Vuntsid. ----- Oletatavad vabaliikumise salajased kontrollijad.
Punased ja sinised rahatähed. ------ Üks põhjakalda sinine kümneline ületas ostujõult umbes kümne kordselt samaväärse ühe Suurriigi punase kümnelise olgugi, et ametlik kurss oli vastupidine.
Kõrgelt trepilt allavaatav ärimees tundis ennast olevat pilvepiiril. Kauguses liuglevad kuldsed shveitserid olid jäänud ainukesteks elavhingedeks selles maailmaruumi osas, kus lõpmatuse lõpppunktis oli vaevu märgatav tuttav siluett lahkuva liiklusekorraldaja ümara vormiga.
“Hellooou……” lehvitas portjeest Nadezda võrgutavalt ärimehele kes lähenes talle allakäigu trepist üles kui heleda pilvekese seest väljailmuv inglike.“Kas kohvike jäi joomata. Kahjuks hakkas restoranis lõuna ja minul ka. Enne pikka reisi kulub tassikene kangesti ära,” uinutas iludus oma väljavalitut.
Nagu muinasjutus, kus kuri, imekaunis Lumekuninganna on leidnud oma unelmate printsi, allus Ott poolhalvatuna hüpnoosile. Niisugune võimalus veetleva mannekeeniga tassikest juua ja silma vaadata, võib juhtuda vaid kord elus, kus ta ise kutsub sind legendi lõppvaatusesse osalema. Olematu noorpõlve unistus kippus vägisi tõeks saama. Sõnatult järgnes Ott liftiukseni, milline salapärase sahinaga avanes. Nadezda hõljus lifti esimesena ja jäi seisma tabloo alla, kuhu oli suurte tähtedega kirjutatud “KONELA”. Mesimagusa naeratusega, nagu piirile jäänud plakatitel, vajutas ta kaunite pikkade sõrmekestega nuppudele ja sõit muinasjuttu oli alanud. See üürike hetk ei unune Oti mälus enam iial. Magus tunne põlvedes ja alla langeva lifti hõljuv mõju kiskus kangesti kaunitari kaela langema, kuid kõik see jäi illusiooniks. Uks avanes ja veel mitte tõelisust tajudes, selgines Otile vaatepilt. Nähes oma lõunakaaslasi, ei taibanud ta mitte kui midagi.
Kaks tooli, laud koos telefoniga ja üks kushett moodustasid kogu sisustuse. Ei ühtegi akent, väike ventilatsiooniava, külm valgus kõrgelt laest ja salapärane uks, nähtavasti tualetti, kujutas tervikut selle võrdkülgse kuubi sisus. Ainult lift viis siit hotellitoast vabaduse kõrgustesse.
“Palun võtke istet,” kõlas Kräsupeast supisööja korraldus,: “ … ja siia vastaspoolsele toolile.”
Nii jäid kõik ülejäänud tegelased Oti seljataha koos sulguva lifituksega ja lahkuva unenäoga keset kaunist suve ja priiust aimatava ajastu algusega.
“Palun esitage oma dokumendid. Kõik mis teil taskutes, laduda siia lauale. Püksirihm ja lips asetada tooli seljatoele. Käekell ja sõrmus loomulikult ka. Kui teil on relv, siis vastake koheselt “Ja” ja tõstke käed.”
Ott vaatas tummalt vastasistujale näkku. Midagi mõtlemata libises üle huulte küsiv:
“Daaa…?”
Proffessionaalse haardega olid firmajuhi käed väänatud seljataha ja Kräsupea isiklikult kontrollis relva olemasolu - ka jalgevahelt. Raputades pead, vabastasid Vuntsid Oti valuvõttest ja surusid käega kuklale vajutades kahtlusaluse toolile tagasi.
“Natsinaite!,” suunas Kräsu oma käsu Vuntsile ja samas toonis oma daamist lauanaabrile: “Poshlii.”
Liftiuks avanes ja neelas musta seinaauku supisööjast kaaslased.
“No kas kõik asjad on laual? Taskud tühjad ja muud ei olegi?” imestas Mustvunts.
“No räägi kes oled? Kust tuled? Millega tegeled Gospodin?”
Toibumiseks võimalust ei jäetud. Risküsitluse tules katsus Gospodin küll millestki alustada, kuid uued küsimused viisid ikka jälle vagoneti relssidelt koos vastuste võimalustega uude kaevanduse sahti, mille lõpmatuses haigutas hiigelsuur teadmatuse ovaalne null.
“Kust said nii palju valuutat? Kellelt? Mille eest? Kelle luures töötad? Tunnista üles?”
Konela. -----Tõstemasin, milline oli valmistatud lahe põhjakaldal.
Võrdkülgne kuupruum. ------ Sellised ruumid asusid kõigis Impeeriumi hotellides.
Daa.(v.k..) ----- Ja. Natsinaite!. ------- Alustage! Käsk. Poshlii.! (v.k.) ------- Lähme! Gospodin. ----- Härra. Võib võrrelda vastand terminiga ” Muusik. “ – Muzõkant.”
Tasapisi hakkas ka Gospodin taipama, missuguste muusikutega lõunalauas ühes ja samas kvintettis oli mängitud. Juhuslikul solistil lasti vabalt soleerida. Saatepartii noodid olid ammu - ammu valmis trükitud ning nüüd oli saabunud aeg anda seletusi, kus nii hästi on õpitud improviseerima ja kes on maksnud viiulid.
Siis lähenes lauale Helevunts, haaras telefonitoru ja numbriketast puutumata lausus: “Prinesi.”
Momentaalselt avanes liftiuks ja sisse tõugati ei keegi muu kui kelner, kes oli teenendanud lõunalauda.
“Kas tunned seda kodanikku?”
“Ja.”
“Kas see kodanik viibis täna restoranis ja sina tõid talle süüa. Missuguse rahaga ta sulle selle eest maksis?” uuris Helevunts.
“S Batjushkoi.” vastas kelner.
“Ma sulle näitan,” vihastas Mustvunts.
“Ma näitan sulle ise.” Ta võttis taskust
Suurriigi Maailmamuutja profiilportreega punase rahatähe, silus seda veidi ja asetas Mustavuntsi ette korrektselt lauale, kes uuris seda kui enneolematut elementi.
“Otsi ta läbi,” kamandas Mustvunts Helevuntsi, kes kohe tegutsema hakkas.
“Netu nitsevo!” imestas Helevunts.
“No nägite. Ma ei valeta,” sõnas kelner enesekindlalt, ise kaassüüdlasele salaja silmapilgutades.
“Las läheb,” sõnas Mustvunts: “Tänaseks aitab küll.”
Kolmekesi koos lahkuti kuupruumist sama lifitukse kaudu, kaasa krabades kõik Oti isiklikud asjad koos põhjanaabritelt saadud rahapuhmaga.
Suurriigi teeritooriumil võib arreteerida iga inimese. Selleks põhjuseid jätkub küllaga ja vaata et jääb ülegi, meenus vangile kunagi kontserdisaali puhvetis ühe kohaliku Kräsu purjus hooplemine. Iga kodanik, kes liigub tänaval ja äratab vähegi kahtlust, võib eraldada teatud ajaks ühiskonnast. Selgitada tema päritolu, ideelisus, kahjulikkus ja
üldnimetusega “Profülaktika” ennetab ju igasugused ootamatud haigused. “Arstidel” tööd ja tegemist elu lõpuni. Hoopis hullem lugu oli eristada arsti sanitarist ja siin kirus Ott ennast südamest. Elus oli nähtud nii mõndagi, kuid selles hotellis olid kirurgid väga proffessionaalsed ja operatsioonisaalid tasemel, arutles vang, vahtides üksisilmi liftiuksele, kust puudus väljakutset telliv helendav nupp. Samuti täis tumma rollis lebas laual ka telefon.
Kulunud ajahulka oli vangil raske määrata. Kusagil keset hoogsat edasi-tagasi tammumist kustus laest hele päevavalgus.
“Ah siis nii keedetaksegi pelmeene,” vihastas vang kõvahäälselt. Äkitselt jäi ta seisma. Pimedusest ei võinud ta eraldada isegi kusheti asukohta. Kõvasti lausutud sõnad kõmisesid kõrvus ja et sellest lummusest vabaneda, jätkas Ott valjuhäälset arutlust nüüd juba iseendaga.
Muusik. ( Muzõkant. v. k.) ------- Väga levinud isiksuse pseudonüüm Suurhõimlaste alternatiivse elanikonna poolelt.
Prinesi! ------ Too; tiri ; tassi kohale ! ( käsk. k-v –s.)
S Batjushkoi. ----- Rahvakeeli Maailmamuutja profiilpildiga punane paberkümnerublaline.
Netu nitsevoo. ------- Ei ole midagi.
Pelmeen. ------ Rahvustoit. Igapäevases elus delikatess.
Ta rääkis mingisuguses segakeeles ja analüüsis nii põhjalikult olukorda, et arvatavasti kui keegi seda oleks kuulnud, kindlasti oleks toodud juba tõelised sanitarid. Siis väsis solist ja kukkunud kragisevale kushetile uinus koheselt. Viimane, mida ta veel tajus, oli laual lebav tumm telefoniaparaat.
Raskest unest äratas vangi hele laevalgus. Käed risti rinnal, vahtis ta kõrguses pikki päevavalguslampide torusid. Äkki tundis lamaja, et ruumis viibib peale tema veel keegi. Püsti karates oli ehmatus suur. Seistes seljaga Oti poole, askeldas imeline Lumekuninganna millegagi laua ääres. Rahulikult pööras ta oma kauni näolapi vangi suunas ja näitas sõrmega oma suule, et ole vait, väga - väga vait. Selg ees libises ta lifti ja teise vaba käega rahustas ta ohvrit, osutades lauale ja kadus rahutute unenägude jätkuna sulguva ukse taha. Laual lebas kandikul värske hommikueine: tinakannus kuum kohv, just pannilt tulnud paks kollane omletikook, singi- ja vortsileivad, väliskeeltesse pakitud topsikud koore, või ja meega ja kõrval veel tuhatoos, tikud ja kuldkollane kaameliga sigaretipakk.
Tualettruumis õiendas Ott rahulikult oma asjad, silus juukseid ja asus härrasmehekombel hommikulauda. Järsku peatus ta pilk telefoniaparaadil. Suure huviga tõstis ta toru. Masin oli täies töökorras. Automaatselt valis ta oma firma kontorinumbri. Moment ootamist ja siis vastaski tuttava toimetaja hääl:
“Ott sinaaaa…” rõkatati torus. “Oleme lõputult mures sinu pärast. Kus oled?”
“Suurlinnas. Mul on kõik okei. Jäin vähekene hotelli pidama ja arvatavasti hakkan kohe sõitma.”
“Millega tuled? Rongiga?” uuris uudishimulik Anne.
“Ei. Oma autoga.”
“Missuguse oma?”
“Lepingu alusel antud autoga,” jätkas kavalalt firmajuht.
“Kuulsite rahvas. Meie firmal on oma auto,” kilkas üle kontori vapustava uudise kogu infot valdav toimetaja, samas jätkas Otile: “Aga meie juba arvasime, et istud samuti pokris kui Kill lahe teisel kaldal.”
See uudis rabas Otti kui Lumekuninganna ilmumine hetk tagasi.
“Mis kell on?” küsis ta möödaminnes.
“Kell on kuus õhtul. Miks sa seda küsid?”
“Mul jäi kell lihsalt seisma,” selgitas juht taipamatule Annile.“Hommikul näeme. Dosvidanije.”
Ja nagu teatritükis, kus ootamatused järgnevad üksteisele, avanes järjekordselt sahisev liftiuks, kust väljus sama loivav kelner. Ta koristas hoolikalt lõpetatud hommikueine jäänused ja tuimalt silmavahtides sisistas oma kliendile “Moltsi!” ja lahkus ruumist ainukest teed pidi.
Telefoniaparaat. ------ Siin aparaat ülekuulatava salajaste mõtete lugemiseks.
Väliskeeltesse pakitud -------- Kõik kauba tarvitusõpetused trükitud mitte üheski Suurriigis kasutatavas ja arusaadavas keeles.
Dosvidanije. ----- Nägemist. ( Lootusega tulevikus kohtuda.)
Moltsi! ------ Ole vait!
“Vot tak. Palun kontrollida oma asjad ja kui kõik on korras, siis kirjutage nendele lehtedele alla,” sõnas Kräsupea kogu lõunalaua seltskonna ees.
Mitmetel lehekülgedele trükitud nimekirjades oldi siis Otile kuuluvad asjad nähtavasti riiklikult arvele võetud. Gospodin uuris hoolikalt trükitud lehti ja leidnud lauale laotatud esemete hulgast oma kireva pastaka, määras hoogsa signatuuriga nende õigsust. Kräsupea, võtnud nimekirjad, lasi kolleegiumil võrrelda kirjutatu sarnasust ülelahe sõlmitud lepingute ja punase Suurriigi passi joonistatuga. Siis sõnasid kõik liikmed kordamööda,:
“Pravilna.”
“No andsite meile ülesande,” jätkas Kräsu kõigi eest. “Meie keegi pole maganud poolteist ööpäeva. Teinekord öelge kohe, et te ei ole mingisugune “shvartser” ja tegelete meie riigi ees seisvate uute ülesannete lahendamisega.” Kogu ülejäänud sõnatu kollektiiv toppis ennast lifti, kuhu viimasena sisenes operatsiooni peadoktor ja peagi viis juba tõstemasin ka Gospodini vabaduse kõrgustesse.
Hotelli fuajee oli rahvast tulvil. Otile meenus, kui sadamas sai möllus trügitud koopa uksele, siis nüüd ootas siiski ees kojunaasmine. Ja kord külg ees, kord pakkidest üle hüpates, oli sihiks ainult klaasuste rida, kust sissevalguv turistidemass püüdis lämmatada vastassuunas ujujad. Just poolel teel seisis takistusena ees hirmväsinud näoga, häbelikult oma pilku pikkade ripsmete varju peitev Lumekuninganna ise.
“Excuse me. I had to carry out the orders.”
(Palun vabandust. Ma täitsin oma kohust.)
* * *
Jätkub.
