Kuuskümmend on vahejaam
Kas teid on tabanud mõttelaiskus või tahtmatus midagi teha? Kui ei, siis on teil vedanud.
Lugesin hiljuti Eesti Elu võrgukommentaaridest, et lugejad soovitavad meie kirjaneitsile Riina Kindlamile raamatu kirjutamist ja avaldamist, sest ta senised artiklid on olnud nii põnevad ja haaravad. Loodan, et Riinat ei kimbuta tühi pea ja mõtte kinnijooks. Mulle aga tundus võimatuna kirjeldada raamatut, mida teised ei ole lugenud, sest raamat nägi trükivalgust just 5.märtsil. Mulle tundus nii raske arutada Eestis kuulsust võitnud kirjaniku mõtteid. Tegelikult selguski, et ma ei pea oma mõtteid avaldama, sest raamatu autor oli minu eest kõik juba ära öelnud. Minu osaks jäi: loe ja leia peidetud mõtteterad!
Oma äsjavalminud novellikogus ,,Õnneliku lõpuga lood“ on kirjanik väga siiralt kirjeldanud oma olukorda. „Mul oli sel aastal plaanis lisaks näitusele veel novellikogu valmis teha, et raamatuesitlusega väljapeetult oma märtsikuus saabuvat ümmargust sünnipäeva tähistada ja see tähendas, et pidin nelja kuuga paraja portsu novelle senikirjutatutele juurde kirjutama ning käsikirja trükivalmis seadma.“ Selle ühe pika lausega on juba palju teavet antud, millise kirjanikuga võiks olla tegemist. Ta jätkab raamatu viimases novellis „Elu kui aines ühe nukravõitu romaani jaoks“ oma töömeetodi kirjeldamist. „Mul oli aastatega välja kujunenud süsteem /....../, et kevadel ja sügisel tuleb loomulikku valgust kasutada maalimiseks ja pimedal ajal pühendada end kirjandusele /.../ ja nii ma tõusingi igal hommikul kella kuue paiku üles, et arvuti ees istudes uusi lugusid välja mõelda ning umbes kella üheteistkümne paiku sättisin end ateljeesse, et kella viie-kuueni maalida. Täpselt nagu kunagi nooruses.“
Nii koorubki välja, et ta on maalikunstnik ja kirjanik, kes peab oma juubelit märtsikuus. Novellis „Lendamine lahendab olukorra“ on autor arutlenud oma vanuse üle: „Kuuskümmend eluaastat on vahejaam, kus istutakse maha ja hakatakse otsi kokku tõmbama /.../, kuuekümneselt ei saa enam midagi muuta, kui jõudu veel tagataskus leidub, siis on tarvis seda säästa ja minna välja kindla peale.“
Ta on olnud tõesti väga produktiivne kirjanik. Ta on oma lubadust täitnud, raamat igal aastal: „Kojamehe naine“ (1995), „Naisepiinaja õnnenatuke“ (1996), „Lõppematu maastik“ (1997) — romaan, mis sai Eesti kirjanduse aastapreemia, „Kunstnikuromaan“ (1998), „Nädalavahetusel. Mängides“ (1999), „Elamise sulnis õudus“ (2000), „Kaine kuu ja purjus päike“ (2001), „Himm“ (2002), „Minu elu prostituudiga“ (2003), „Õnneliku lõpuga lood“ (2004).
Eesti ajakirjandus on tituleerinud mitmeti meie sulemeest: boheemkirjanik, väärt novellimeister, retseptsiooniteadlik, skandaalne, seksuaalkirjanik, unikaalne, rollimängur. Nende karakterite taga seisab julgelt sulesepp Toomas Vint.
Sõnameistergi kurdab oma ülalnimetatud novellis, et tänapäeval ei ole palju neid inimesi, kes oleksid kirjanduseluga kursis. Autor avab lugejale oma raamatu ülesehituse järgmiselt: „Näiteks ühe loo kõrvaltegelane saab järgmises loos endale kandva rolli, mingi juba lugejale tuttav olukord kordub mõnes teises jutus, aga sedapuhku vaadatakse asjale hoopis teisest vaatevinklist. Lõpuks saab lugeja aru, et kõik lood on mingit kanti pidi omavahel seotud ja ta ütleb: ahaa, see raamat on nagu Eesti elu.“
Raamat ongi nagu eesti elu: täis inimsaatusi, poliitikat, kunsti, kirjandust, vihkamist ja armastust. Kes abiellub, kes lahutab, kes astub poliitikasse, kes läheb lolliks, kes jääb autorataste alla, kes muutub koeraks, keda jälgivad kellegi silmad. Ega see elu roosilisena ei paista ja mehed pole nii siledad nagu Brad Pitt. Äkki on mõni pururikas väliseestlane, kel on üüratult raha? Nii mõtleb naistegelane Annika, kel seljas kulunud mantel kitli peale tõmmatud ja paljad jalad (kuigi see ei ole midagi imelikku siinkandis). Autor maalib meie silmade ette erinevaid saatuselööke tabanud inimeste mõttemaailma, nende raskeid katsumusi ja otsustusi. Isegi tegelaste nimed on natuke erilised, mitte igapäevaselt eestilikud — Janar, Enden, Jogannes, Ragnar, Elmo, Meralda. Võib juhtuda, et liigne elukontrastsus ei ole vastuvõetav lugejale, kes ise ei ole sattunud äärmuslikesse olukordadesse. Toomas Vint laseb sõnadel mängelda, tegudel keerelda ja inimestel kahetseda. Kui teil „hakkab pesa punuma paanika“, siis teile see raamat ei istunud, siis olete nagu „saba jalgade vahel peksa saanud peni“.
Et seda kõike ise tajuda, peaksite pöörduma Tartu College’i laenuraamatukogu poole palvega, et Torontosse saadetaks Eestist uudiskirjandust, ka Toomas Vinti.
„Kuule, aga millal sa elada kavatsed?“ küsis mu naine. „Looming ongi mu elu,“ vastasin talle suureliselt. „Ikka aina arvutis sõnu toksida ja neid raamatukaante vahele lükkida.“
Saamegi nüüd kirjaniku kätt pigistada ja ikka talle libisevat sulge soovida!
Palju õnne, Toomas Vint!
Kultuur
TRENDING
