Oli see alles nädal ja oli see alles nädalalõpp! Järgmisel aastal toimuv laulupidu Eestis on siinkirjutaja arusaamise kohaselt juba alanud, vähemalt said Toronto lauljad ja lauluarmastajad äsja sellest võimsa eelmaigu.
Sellest on vaid aasta möödas, kui Torontot külastas Estonia Seltsi Segakoor, jättes siinsete eesti koorilaulu armastavate inimeste hinge kustumatu jälje. Nüüd kuuleme rõõmuga, et selle koori asutajadirigent ja kunstiline juht Heli Jürgenson on järgmisel laulupeol üks üldjuhtidest ja ühtlasi segakooride liigi üldjuht. Seesama Heli Jürgenson veetis just Torontos ja lähikonnas pingsa töönädala, käies siin „koore katsumas“, kui lubatakse ärkamisaja-eelset koolisüsteemi veidi üleannetult parafraseerida. Teda saatis sellel reisil ESS esinaine Marika Pihl.
Heli ja Marika külastasid mitut laulupeole osavõtjana registreerinud koori, kontrollides nende laulutaset ning jagades informatsiooni. Külastus päädis laulupeo laululaagriga (LA-LA-LA) Toronto Eesti Majas, mis vältas kaks päeva ja mille lõpul, pühapäeva, 26. oktoobri õhtupoolel, tutvustati lauljate sõpradele ja tuttavaile laululaagri saavutusi minikontserdiga.
Siinkirjutaja oli Heli juhatamisviisist juba möödunud aastast võlutud, ta oli jõudnud mu südame võita „selg ees“. Nüüd, „Ööbiku“ kooriharjutusel, jätkus lumm näost näkku, st oli võimalus tutvuda ka tema õpetamisviisiga. See oli ELAMUS. Poolteist tundi tihedat tööd üheainsa nõudliku laulu kallal, kus polnud kübetki liigliha; iga sõna, iga liigutus, iga vihje ja viibe käis „asja ette“. Marikal olid omad võlud: tõi kingiks kodumaiseid maiustusi, jagas infot, tutvustas, demonstreeris ja pakkus müüa laulupeoga seostuvaid aksessuaare. Palus teatada, kellel on laulupeo ajal majutamisprobleeme. Nende koori liikmete hulgas on neid, kes suutelised ja tahtelised selles osas oma abi pakkuma.
Laululaagrisse ma ei jõudnud. Laulupeost aktiivselt osa võtjat minust enam pole. Eluaastad- ja tingimused kärbivad vaimustuse tiibu. Ja nooremate vaimustus oli piisavalt suur, et pressi esindaja kohalviibimist tarbetuks tunnistada. Küll aga läksin laagrit lõpetavale minikontserdile, et ühendkoori kuulata ja osavõtjate muljeid ning meeleolusid kontrollida. Lauljaid oli rohkesti, laval võis neid olla seitsmekümne ringis. Paljud olid lahkunud, sest järgnev tööpäev nõudis oma osa. Kõigi olemusest peegeldus segu mõnusast väsimusest ja laulupeo eelrõõmust. Küsitlesin mitut lauljat ja koorijuhti. Kõigi vastus koosnes põhiliselt ühest sõnast: fanTAStiline! Nii Heli kui Marika võtsin veidi põhjalikumalt „pihile“. Soovisin hinnangut siinsele laulutasemele ja eriti meie koolinoorusele. Üldise laulutaseme osas ütles Heli oma arvamuse kontserdi ajal kogu publiku kuuldes välja, teatades, et siinsed koorid on proovilaulmise lindistamise kohustusest vabastatud. Eksam on edukalt sooritatud. See teade võeti vastu rõõmuhõisetega. Koolinoortest kõneldes lõid nii Heli kui Marika silmad särama. „Millised noored teil on! Kui te vaid oskaksite aimata, milline rõõm on nendega töötada!“ Heli kähedaks lauldud-juhendatud hääl värises siirast meeleliigutusest.
Ma ei tahaks kommenteerida lühikontserdi laulutaset. Ma ei käinud seal kriitiku silma ega kõrvaga. Rääkigem meeleoludest, vastastikusest vaimustusest, üle ookeani ulatuvast laulusillast.
Ingrid Silm avas siinpoolse korraldajana kontserdi lühikese sõnavõtuga, millele Heli vastas omapoolsete tänusõnadega. Iga laulu eel andis Heli mikrofoni ees informatsiooni esitatavate laulude kohta. Alustati ühendkoorina, siis esitasid koolinoored ühe pala. Seejärel lahkusid noored ja lavale jäi vaid segakoor. Pinge saali ja lava vahel kasvas, kuni paisus Peep Sarapiku lauluga „Ta lendab lillest lillesse“ rahvuslikuks demonstratsiooniks spontaanse jaluletõusmise, märgade silmade ja kõige muu juurdekuuluvaga.
Ingrid Silm ulatas Helile lillebuketi ja kingituse kinnitamaks, et meil talle peale viiruse veel midagi kaasa anda on, nagu ta humoristlikult tähendas. Tänusõnu ja kingitusi koolinooruse poolt tõid Edgar Marten ja Elle Rosenberg. Lõpuks avaldas Ingrid tänu laululaagri majanduslikele toetajaile, kelleks olid Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas ja Eesti Sihtkapital Kanadas. Kui mõni toetaja mainimata jäi, siis minu ja kindlasti mitte Ingridi tähelepanematuse tõttu. Igaks juhuks vabandan ette.
Jätsin kauged ja siiski nii lähedased armsad külalised südamlikult jumalaga ja tunnen, et jõudsin siiski laulupeole. Tänu kõigile, kes seda mulle võimaldasid.
