Lääne laulik Venda Sõelsepp jõudis pärast pikka ja rasket elurännakut päriskoju. Sündinud Haapsalus 7. juulil 1923 pottsepa pojana, saanud sealses linnas keskhariduse ja esimesed kogemused ajakirjanikutöös, järgnesid rasked aastad kauges Ida-Siberis, misjärel valis elukohaks rahuliku Pärnu. Sealt kutsuti ta 12. mail 2006 igavesele rahumaale. Pärnu rahvas saatis oma vapimärgiga kroonitud luuletaja Haapsalu Metsakalmistule viimsele puhkepaigale.
Venda Sõelsepa esimene luuletus ilmus 1942.a. Haapsalu ajalehes „Lääne Sõna“, kus ta oli kasutanud pseudonüümi Ohakas. Tegelikult hakkas ta luuletama pärast kodumaale naasmist aastal 1956 ja just lasteluulet, kuigi läbielatu Kaug-Põhjas nõudis ruumi luulevormis avalduma, sest ülekohus inimsuse vastu surus sellest maailmale rääkima. 1941.a. lõpetas ta gümnaasiumi ja temast sai ajakirjanik, milline elukutse osutuski saatuslikuks: punavõim kirjutas Sõelsepale areteerimisorderi nr. 1, millele järgnes tee Kolõma kullakaevandusse, metsatööle ja lõpuks sai ta koha laagrivelskrina. Karistusele järgnes neli asumisaastat Magadani oblastis. Sõelsepa vanglamälestused ilmusid Eesti ajakirjanduses, sealt kogus Memento need oma luuleraamatute sarja. See jäigi talle monumendiks, samuti Viljar Ansko algatusel Ristile loodud mälestusmärk: arreteerituile pühendatud ristikujund raudteerööpaist.
Venda Sõelsepp saavutas populaarsuse lasteluulega, sest täiskasvanuile luule kirjutamine polnud antud olukorras veel sobiv. Tuli luua uus maailm eesti laste maailmas, mis valitsevale ühiskonnale polnud ohtlik. Luuletaja ise põhjendas seda temas säilinud lapsemeelega, mis paberile tikkus. Esimene luulekogu „Igal pool on vaba sõit“ (1963), järgnesid „Kutt Kiisupoeg“ (1965), „Põhjavalguse laulud“ (1968), „Juhani rakett“, „Pikk nina“ ja „Rõõmus supp“ (kõik kolm 1969). Luule kõrvalproduktina valmisid kolm lühiproosa raamatut, neist „Targalt tehtud“ (1970) jõudis saksa, taani ja vene keelde. Näidendit „Näärinoor“ mängiti 1975/76 Noorsooteatris. Paarkümmend luuletust said lauludeks Ernesaksa, Vinteri ja Kõrveri viisidega.
Vaatamata tuntusele eesti lastekirjanduses on ta kirjutanud ka täiskasvanutele, küll ajalehes memuaare, kuid 1964.a. ilmus luulekogu „Algas sellest“. 1988.a. „Lõukakivi“, milles on kasutatud Haapsalu ainet. 1998.a. võttis Viljar Ansko tema laagriluule Memento raamatute seeriasse, olles seal kaalukamaid kogu sarjas. Ajakirjaniku looming, vested, humoreskid ilmusid 1999.a. kogumikus „Käggo-Kell“ Pärnu meestele omases varajases keelepruugis. Pärast seda väitis, et pole enam midagi kirjutada, kuna kõik on avaldatud.
1993.a. Haapsalus Ülemaailmsete Läänlaste Päevade puhul jäi meie kokkupuude viimaseks peale mõne kirjaliku tervituse. Viljar Ansko ütleb Venda Sõelseppa iseloomustades, et ta oli luuletaja kogu oma olemisega, olles eriti tagasihoidlik inimesena ja oma loomingule „tõukejõu“ andmisega. Raske aja mälestusena on tema luule siiski inimliku tugevuse näiteks, suutes kõiki raskusi ületada ja igas olukorras sisimas päiksepaistes rikkusi säilitada.
Lääne luuletaja jättis tühja koha
Kultuur
TRENDING
