Lugedes Ilmar Mikiveri „Ameerika päevikust“ (06.02.02) vaatlusi Pat Buchanan'i vastse raamatu „The Death of the West“ ümber, lisaksin omalt poolt mõningaid samale teemale lähenevaid tähelepanekuid. Esiteks, valge rassi vähemusse jäämine kõikjal oma kodumaadel on küll üldtuntud fakt, aga on jäänud küsitavaks, kas toimub see tõesti mingi seletamatu loodusliku tsüklina, nii nagu näiteks lemmingute perioodiline massiline surmaminek, nagu väidetakse. Aga kui nii, siis miks ei taba sama saatus samas tsüklis ka teisi, mittevalgeid inimrasse, kes ju vastupidiselt on jäänud pidevale arvulisele suurenemisele? Kas selleasemel valge rassi vähenemise põhjustajaiks pole olnud peamiselt just valgele rassile omaseid tegureid ja teguviise, nagu kuskilt poolt sihilikult suunatud moraalne põhjaminek, massiline abort, abielude ja perekondliku elu lõhkumine, dollarijaht ja vastutustundetute eluviiside propageerimine. Ning koos sellega kõigile silmnähtav, vastutustundetu loodusvarade raiskamine ja hävitamine hullumeelsuseni küündiva tehnoloogia arenguteel, nagu väidab realistlik vaatleja Heidegger. Aga isegi loodusliku paratamatuse pessimistliku nägemuse autorilt Spengler'ilt pärineb viimaks ikkagi ka veendumus, et „pole ühtegi proletaarlaste, isegi mitte kommunistlikku liikumist, mis poleks opereerinud RAHA huvides ja RAHA poolt dikteeritud suunas — ilma, et idealistidel tolle liikumise juhtide hulgas olnuks sellest vähematki aimdust.“ ("There is no proletarian, not even Communists, movement, that has not operated in the interest of money, in the direction indicated by money — and that without the idealists among its leaders having the slightest suspicion of the fact.") — Oswald Spengler, "Decline of the West." Ei tuleks jätta tähelepanematuks ka mitte enam-vähem tuntud väljendust endiselt USA presidendilt Franklin D. Roosevelt'ilt (pop. FDR), et „poliitikas ei juhtu midagi kogemata; mis juhtub, see on olnud nõndaviisi plaanitsetud.“ — ("In politics, nothing happens by accident. If it happens, it was planned that way!") Niisiis, sellesama rubriigi alla võiksime mahutada ka terve rea hilisajaloos ettetulnud põhilisi sündmusi ja muudatusi, millistest teisiti mõned näeksid välja absurdseina. Nii nagu bolshevismi võimuleaitamine Venemaal, või ka Hitleri ja natsismi võimuleupitamine Saksamaal, mõlemad rahvusvaheliste kui ka USA suurkapitalistide kaudsel kavandamisel ja tugeval rahalisel toetusel. Järgnes punase Venemaa salajane industrialiseerimine, peamiselt USA suurfirmade poolt, samal ajal aga kommunistliku Venemaa „tohutute edusammude“ propaganda Ameerika ajakirjanduses. (Vt. prof. Antony C. Sutton'i „Wall Street and the Bolshevik Revolution“, ka „Wall Street and the Rise of Hitler"). Ja veelgi, ligi pool sajandit on kestnud kommunistliku süsteemi elushoidmine Venemaal (ka mujal), jällegi kapitalistliku Lääne poolt pideval abiandmisel. (Ma mäletan ka meie pagulasajastu algaastail sageli eesti pagulasajakirjanduse kommentaarides esinenud hoiatavaid, aga samal ajal ka vabandavaid mõtteavaldusi Ameerika poliitikas esinenud näiliste „eksisammude“ puhul ja „teadmatusest tingitud“ vigade tegemisest N. Liiduga suhtlemisel ja eriti „äritegemise huvides“ Venemaa nõudmistele järgi andmisel.) Kas võis siis tõesti olla võimalik, et Ameerikas ei teatud midagi kuni saja miljoni inimelu hävitamisest N. Venemaal ja tema poolt okupeeritud endistes iseseisvais riikides? Või teati küll, aga sellele vaatamata (sest „äri on äri!), oletatavaid inimsusevastaseid ja sõjakurjategijaid otsiti agarasti igalt poolt mujalt, ainult mitte ühtki N. Liidust! Ka Lääne meedia, ehk muidu küll nii vaba ajakirjandus ja raadio/TV endiste „natside“ jahtimisel, on pidanud selles osas täielikku vaikust, pigem mahavaikimist. — Aga MIKS? Kui paljud meist on aastate vältel endamisi otsinud vastust sellele küsimusele. Ainsaks kõikeselgitavaks ja loogilisena kõlavaks vastuseks näib siis jäävat üksnes oletus, et „kuskilt poolt“ tahetakse pidada üldsust võimalikult teadmatuses hilisajaloos toimunud kommunistide poolt sooritatud kuritegudest ja massmõrvadest — et vältida senini vabade rahvaste hulgalist vastuseisu „kuskilt poolt“ kavatsusel olevale kommunistliku maailmavalitsuse loomisele, võibolla „uue maailmakorra“ või mingi muu nimetuse all… Ei tarvitseks ka unustada, et üsna mõistatuslikult toodi aastal 1995 N. Liidu juhikohalt minema löödud, ta enda sõnul viimseni veendunud „superkommunist“ M. Gorbatshov Ameerikasse, kus lasti tal esineda hulgaliste „õpetustega“ paljudes USA ja Kanada kolledzhites ja ülikoolides. Pärast pikemat ettevalmistust ja ta pidevat üleskiitmist siinse meedia poolt organiseeriti siis novembri alul San Franciscos hiilgavalt lavastatud kokkutulek, n.n. „State of World Forum“, mille sponsoriks pandi ei keegi muu kui M. Gorbatshov… Üritusel osalesid ja toetasid seda rahaliselt 500 suurkorporatsioonide esindajat, igaüks neist 5000 dollariga. Suurimaks usaldus- ja austusavalduseks kujunes, kui Ameerika kindral sümboolselt ulatas „Gorbile“ võtme kõige vanemale USA sõjaväe õppeasutusele, San Francisco lähedal asuvale PRESIDIO'le, mis jäeti täies ulatuses Gorbatshovi poolt loodava organisatsiooni kasutusse… arvukate oma kaastööliste kaudu „Uut maailmakorda“ ette valmistama… Tema lähimaks kaastööliseks selles sai kanadalane Maurice Strong, keda kadunud prof. Robert O'Driscoll Toronto Ülikoolist on nimetanud omas raamatus „kõige ohtlikumaks poliitiliseks sahkerdajaks“. Vaata „New World Order Corruption in Canada“, R. O'Driscoll, Saigon Press, Toronto 1994. Muide, Saigon Press Torontos olevat olnud professori sõnul ainus trükikoda Torontos, kes nõustunud seda 648 lk. teost kirjastama.

Arvamus

TRENDING