Hoopis mõtlemapanev on Uno Schultzi luulekogu „Läänemere luiged“, milles kogu ulatuses on kunstiline külg kohati haaravam. Kunstnik Kristjan Allik on andnud graafilise illustratsiooni vormi, mis kohati on sõlmunud tekstiga, saanud järelikult selle osaks ja saadab raamatu kõiki lehekülgi, hoides lugeja silmad leheküljel näiliselt sidet otsides, aga on jätnud mulje raamatut kandvast abstraktsest illustratsioonist.
„Läänemere luiged“ on olnud eksiilrahva südame sidepidajaks kodumaaga, mis meie teadvuses on Läänemere taga. See on sisendanud ka luuletaja tunnetekaardistikul vaatlusi päris tavalisist loodusnähteist, mida ta on püüdnud kirjeldada veepeegeldusis nähtavana. Kokku on raamatus ligi paarkümmend luuletust, kaks neist on Mariko Fastner tõlkinud võru keelde. Luulemaastik väljendub talvemaalina, unemaastikuna; need on haprad tähelepanekud väikelinna majadest, kus ta otsib eemalolijaid, ehkki see on ümberringi juba paljus nähtaval. Hästi on salvestet tunded, mis õhtul on vanad ja hommikul uued, pandud valmis hommikuseks matkaks, ent alati pole jõudu hommikut kätte saada. Südamekloppimise maastik on antud meestele üürikeseks rõõmutundmiseks sõjanuia keerutamisest.
Saaristu sulnitest väinadest, läbi pajupõõsa hõbedase lehestiku, läbi kaldapealse niiduküpse roostiku liiguvad luiged, väärikalt paaris kui armunud. Sügisesist pilvist saab aimuse kui raekoja kellahelinal hakkavad lehed langema, nii puudelt kui ka südamest. Neli sügismeeleolulist haikut annavad pildi taluteest ja teeäärseist mändidest nostalgilise südamega minejale.
Luuletajale sobivaim vorm on vabavärss oma meeleolude väljendamiseks, ja nendega lugejate mõjutamiseks, maastikele mõistetava kujunduse andmiseks. Uno Schultzi väike värsiraamat jääb meelde.