Tänavu suvel — 4.-8. juulini — toimuvad Kanadas
Vanimad Välis-Eesti pidustused
Lääneranniku Eesti Päevade näol on tegemist kõige vanemate Välis-Eesti pidustustega. Need said alguse 1953.a. San Franciscos ja sellest ajast alates on neid korraldatud iga teine aasta erinevas linnas: San Franciscos, Los Angeles'es, Portlandis, Seattle'is, Vancouveris. (Seattle enam ei korralda, kuna seal on eestlasi ja töötegijaid väheks jäänud.) Kui LEP algusaegadel kippus olema rohkem tegijaid kui külastajaid, siis nüüd on vastupidi, põhjuseid mitmeid: paljud aktiivsed eestlased on kas lahkunud või vanaks jäänud ning aktiivsetest noortest on jällegi paljud Eestisse kolinud — näiteks Eesti Välisministeeriumis on olnud erinevatel aegadel ametis mitmeid Vancouverist pärit Eesti noori.
Viimati toimusid LEP 2003.a. Portlandis, õigemini ühes läheduses asuvas väikeses kuurortlinnas. Nüüd, kui korraldusjärg Vancouveri käes, mõeldi samuti ja esialgne valik oli kahe linna vahel: Whistler ja Harrison Hot Springs. Kuna aga Whistler on 2010.a. taliolümpiamängude linn, käib seal teedeehitus ja nii sai otsus tehtud Harrison Hot Springs'i kasuks, mis asub umbes 135 km Vancouverist sisemaa poole, mägede vahel kauni liivarannaga järve ääres, mis meenutab Pärnu randa. Sealses puhkekeskuses (resort & spa; www.harrisonresort.com) panid päevade korraldajad kinni 200 tuba, mis aga käesolevaks ajaks juba kõik soovijate poolt ette tellitud ning hetkel tegeleb Alar Suurkask lisa-majutusvõimaluste otsimisega samas piirkonnas.
Lähemalt kavast
Esmaspäeval, 4. juulil toimub avaaktus ja sõpruspidu.
5. juulil on kavas rahvatantsuesinemine ning hakkavad tegutsema Eesti Klubi ja Salakõrts. Neist esimene on plaanitud vaiksema kohana, kus saab rahulikult istuda ja juttu ajada, teine aga lärmakam ja koos tantsimisvõimalusega. LEP üheks suuremaks eesmärgiks on võimaldada kokkusaamist noortele üle maailma.
6. juulil toimub kontsert-jumalateenistus mäe otsas asuvas munkade kloostris, mis on ainuke väljaspool hotelli toimuv LEP üritus. Sinna viiakse rahvast bussidega. Peale seda sõidetakse tagasi hotelli ja samal õhtul toimub laulupidu. Suures saalis, mitte vabas õhus, sest mägede vahel oleks võimalikku vihmasadu silmas pidades seda liiga riskantne läbi viia.
7. juulil toimub hotelli luksusrestoranis ball.
8. juulil toimub rahvapidu.
Ülejäänud aegadel saavad päevadest osavõtjad nautida hotelli poolt pakutavaid puhkevõimalusi (seal on mudaravila ja viis basseini), jalutada järve ääres, sõita paadiga jpm. Plaanis on ka rannavõrkpall ning mitmeid üritusi noortele ja lastele. Osavõtjate arvuks rehkendati esialgu 500 ringis, kuid see võib ka vabalt kasvada.
Kes on huvitatud, saab LEP kohta infot ka nende kodulehelt internetis (www.lep2005.com) või vastava lingi kaudu lääneranniku eestlaste koduleheküljelt, kust leiab ka Vancouveri uudiseid (www.esto.bc.ca). Võib ka helistada või kirjutada Alar Suurkasele: tel. 604-224-5901, fax 604-224-5050, e-mail , postiaadress: 4195 West 12th Avenue, Vancouver, B.C. V6R 2P5
Esinejatest
Eestist on tulemas naistest koosnev ESTuudio Kammerkoor koos meeskvartetiga UR2KAM. Kammerkoor käis hiljuti esinemas Ameerika Ühendriikides — New Yorgis, Baltimore'is ja San Franciscos, kus neile sedavõrd meeldis, et peale LEP lähevad nad taas San Franciscosse ning Salt Lake City'sse.
Torontost tuleb esinema tänavu Tallinnas üldlaulupeol käinud Eesti Täienduskooli Koor ja osaliselt Toronto Eesti Meeskoor. Huvi esinema tulla on üles näidanud ka Austraalia ja Baltimore'i eesti kooride liikmed. Oma eesti meeskoori Vancouveris praegu pole, kuna mitmete eestvedajate lahkumise tõttu varises see kahjuks kokku. Küll aga on Vancouveril oma 4-6liikmeline naiskoor „Leelo“ Terri Johanseni juhtimisel, kes esineb aktustel, emadepäeval ja jõulupuul ning loomulikult ka LEP-l.
Rahvatantsijaid on Vancouveril koguni kahe suurte kogemustega rühma jagu: „Kilplased“ Liisa Suurkase juhatusel ja seenioride rühm „Keerutajad“ Veera Õunapuu juhatusel.
Vancouveri eestlaskonnast
Alar Suurkase hinnangul võib selle suuruseks praegu lugeda 1000-1500, kellest aktiivseid ehk paarsada ja väga aktiivseid veelgi vähem. Kõige rohkem inimesi tuleb kokku vabariigi aastapäeval ja jaanipäeval. Muide jaanipäeval tehakse suur jaanituli — eestlastel on oma maatükk väljaspool Vancouverit ja lõkke tegemiseks on olemas eriluba. Selle aasta järgmine eestlaskonna üritus on küünlapäeva pidu.
Põhiliselt toimuvad üritused Meie Kodus, kus on kokku ehitatud Eesti Maja ja kirik ning mida omab Eesti Kirikufond. Allüürnikeks on Eesti Selts, kaks kogudust jt. organisatsioonid.
Kõige aktiivsema eestlaste organisatsioonina nimetab Alar Suurkask Pensionäride Klubi, mille liikmed saavad kokku iga kahe nädala tagant. Regulaarselt käib koos Kultuuriring. Eelmisel aastal korraldati kodumaalt põgenemise 60. aastapäeva puhul mitmeid üritusi; Alar Suurkase abikaasa Marje korraldas septembris laudkonnavestluse, kus meenutati põgenemist ja publikut oli rohkesti. Üldiselt aga organisatsioonide tegevus kahaneb, sest nende asutajate ehk siis kõige aktiivsemate eestlaste vanus ulatub 80-90 eluaasta ringi ja paraku kipuvad kõige suuremaks eestlaste kokkusaamiseks olema kellegi matused.
Vancouveri eestlastel on ka oma häälekandja Läänekaare Postipoiss, mida toimetab Vello Püss ja mis ilmub neli korda aastas.
Nii et tegevust lääneranniku eestlastel toimub päris tihedalt.
Alar Suurkask ise kolis Vancouverisse 1968.a., ta on üles kasvanud Torontos. Sündinud on ta Tallinnas ja Eestist lahkus koos perega 1943.a. 2aastase lapsena, jõudes Soome ja Rootsi kaudu hiljem Torontosse.
Nii et soovime LEP korraldajaile edu suurürituse ettevalmistamisel ja rohket osavõttu päevadest.
