On rõõmustav nentida, et islami „dzhihhaad“ („püha sõda“) on kaotamas paljudes islamimaades poolehoidu. See uudis tuleb just ajal, mil Londoni pommide vapustavad järelkajad ei ole veel vaibunud. Täpselt nädal pärast 7. juuli plahvatusi Londoni südalinnas, mis nõudsid üle 50 inimelu, teatas mainekas Pew uuringute keskus, et viies kuuest islamiriigist on poolehoid Osama bin Ladenile ja enesetapjatest pommipanijatele märgatavalt langenud.
Lisaks islamimaadele küsitles Pew 17.000 isikut veel üheksas lääneriigis. Kõige drastilisemalt langes Osama reiting Indoneesias (58%-lt 35-le) ja Marokos (49-lt 26-le), vähemal määral ka Pakistanis, Liibanonis ja Türgis. Ainult Jordaanias tõusis see pisut (55-lt 60-le), arvatavasti arvukate palestiina põgenike arvel, kelle suhtumist koloreerib vaen Iisraeli vastu.
Ankeedi raames küsiti rahvaste arvamust ka eri religioonide kohta. Enamik läänerahvaid ilmutas islamisse mõistvat suhtumist, kuid Saksamaal ja Hollandis, kus suured islami rahvusvähemused keelduvad assimileerumast, oli see näitaja negatiivne. Londoni pommid on aga pannud nii mõnegi vaatleja küsima: kas ei ole Lääs oma lahke suhtumisega maha maganud õigeaegse ettevalmistuse islamiäärmuslaste terroriks?
Washington Post'i kolumnist Charles Krauthammer toob esile sheik Omar Bakri Mohammedi juhtumi. See Süürias sündinud Saudi Araabia vaimulik elab juba 19 aastat pagulase paberitega Inglismaal ja propageerib avalikult „püha sõda“ Suurbritannia vastu. Kolm viimast aastat on ta elanud riigi kulul töötu-abirahadest. Ta keeldub Briti kodakondsusest põhjendusega: „Ma ei taha saada põrgu kodanikuks.“
Krauthammer märgib, et sheik Omar Bakri on populaarne kommentaator ajakirjanduses ja televisioonis. Pöördudes Briti võimude poole, kes lasevad dzhihhaadi-rakukestel vabalt tegutseda, küsib ameerika ajakirjanik otse meeleheitel:
„Miks, Jumala nimel, laseb üks riik islamirakukestel õilmitseda selle asemel, et nad kahjutuks teha?“
Krauthammeri kontseptsiooni järgi on dzhihhaad sisuliselt moslemite omavaheline „kodusõda“ (civil war), milles USA ja Iraagi koalitsioon etendavad liitlase rolli. Ta seletab:
„(Iraagi sõda) on oma olemuselt ühe konkureeriva tsivilisatsiooni sisemuses toimuv kodusõda, milles kõige primitiivsemad elemendid püüavad peale jääda. 11. september sundis meid (ameeriklasi) massiivselt sellesse kodusõtta sekkuma, mis on ka põhjuseks, miks me oleme Iraagis. Nii seal kui Afganistanis on koos meiega võitlemas miljonid islamivastased muhameedlased.“ (WP, 15. juuli).
Viimase rahvaloenduse järgi elab Inglismaal vähemalt 1,6 miljonit moslemit. Valitsuse ametlikul hinnangul võib nende hulgas olla 10—15.000 al Qaida pooldajat. Kogu islami vähemusgrupis on 2000 imaami (vaimulikku). Kui suur osa neist levitab bin Ladeni terroristlikku õpetust, on arvatavasti võimudel teada.
Valitsuse vahetuks reageeringuks Londoni pommiplahvatustele oli tunnustada, et Briti seadused terrorismi tõrjeks on puudulikud. Peaminister Tony Blair teatas 13. juulil parlamendis, et uued seadused, mis tal kavandamisel on, keskenduvad eelkõige vahendeile, millega tõkestada rassivaenu propageerivate või terrorismis kahtlustatud isikute sissepääsu Ühendatud Kuningriiki või võimaldavad nende deporteerimist.
Vaade Läänest kui liitlasest islami „kodusõjas“ ei muuda palju Lääne poolel, kuid see peaks panema käimasoleva sõja pidajaid ümber mõtlema islamismivastaste moslemite poolel. See peaks võitlustesse sundima kõik need Euroopa moslemid, kellest 99% iseloomustab ennast rahuarmastavate ja terrorismi taunivate inimestena. See peaks sundima islami kõrgemaid vaimulikke üllitama fatwasid Osama bin Ladeni hukkamõistmiseks ja sadu imaame oma reedestes jutlustes kuulutama vastavaid osi Koraanist.
Kuid ka Euroopa ei saa jätkuvalt istuda, käed rüpes. Euroopa valitsustel lasub kohustus oma maade islamijuhtidele selgeks teha nende endi osa oma „kodusõjas“. Nüüd, kus poolehoid Osama bin Ladenile on langemas, on olukord selleks eriti soodus.