Paguluses tegutsenud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) ja Eestis oleva Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ühinemine on olnud märgilise tähendusega sündmus, kaudselt võrreldav sellega, kui Heinrich Mark pagulusvalitsuse peaministrina presidendi ülesannetes oma volitused 1992. a. president Lennart Merile üle andis. Miks see protsess kirikus nii kaua aega võttis? Miks püsis raudse eesriide vari siin nii visalt, kerkides ikka ja taas esile? Milline oli ja on seda kandvate arusaamade sisu?
Need küsimused on seda huvipakkuvamad, et Välis-Eesti kiriku panust eesti luterlaste teenimisel paguluses, Kodu-Eesti kiriku olukorra teadvustamisel Läänes ja Eesti iseseisvuse taastamise eest võitlemisel on võimatu ülehinnata. Ka raudse eesriide langemise järel oli Välis-Eesti kiriku abi kodumaa kirikuelu ülesehitamisel tänuväärselt suur. Ühiselt anti 1991. a välja «Kiriku laulu- ja palveraamat», kasutati ühist agendat ja piiblitõlget. Hoo sai sisse kirikute taasühendamise idee.
Artikkel: http://www.eestikirik.ee/node/...
Pilk ühinemispüüetele
Üksikisikute algatatud mõte omandas ametliku vormi, kui EELK kirikukogu tegi 1992. a septembris eksiilkirikule ettepaneku alustada ühinemisläbirääkimisi ja nimetada selleks oma esindajad.
Kodu- ja Välis-Eesti kiriku delegatsioonid kohtusid 1993. a aprillis Stocholmis Eesti Majas. Moodustati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ühendamise nõukogu, kuhu kuulusid peapiiskop Udo Petersoo, assessor-abipresident Rein Puusepp, assessor-praost Thomas Vaga, assessor Tõnu Orav ning assessor Vello Mänd, Kodu-Eestit esindasid peapiiskop Kuno Pajula, piiskop Einar Soone, assessor-praost Villu Jürjo, assessor Jaan Kiivit, Marje Põder, Vootele Hansen.
Töökoosolekul 1994. a märtsis jõudis nõukogu üksmeelele ühinemise esmastes sammudes, avaldades selle kohta 11. märtsil 1994. a 13punktilise deklaratsiooni. Deklaratsioonis tõdeti, et kaks kirikut on ajalooliselt ja õpetuslikult üks kirik, mille jagunemine kaheks piiskopkonnaks on tingitud poliitilistest põhjustest. Leiti ka, et EELK ja E.E.L.K. erinevad nimekujud on tingitud vaid ajaloolisest ja keelelisest arengust. Nähtava ühtsuse taastamist mõisteti olemuslikult ühe kiriku, kuid iseseisvalt tegutsenud piiskopkondade lähenemisena ja erinevuste kõrvaldamisena. Ühtsuse taastamise järel oleks kiriku kõrgemaks juhiks peapiiskop asukohaga Tallinnas. Kirikukogudele tehti ettepanek deklaratsioonis sisalduvad sätted heaks kiita ja seeläbi ühtsus taastada.
EELK kirikukogu kiitis deklaratsiooni heaks 19. aprillil 19941, jagades oma komisjonidele seal sõnastatud tööülesanded. Samal aastal tehtud põhikirjamuutusega kopteeris kirikukogu enda liikmete hulka kolm Välis-Eesti kiriku esindajat.
Välis-Eesti kirikukogu deklaratsiooni sellisena ei hääletanud. Küll pani E.E.L.K. konsistoorium hääletusele neljapunktilise eelnõu, mis ühtlustas E.E.L.K. põhimääruste esimese peatüki (kiriku koosseis, eesmärk, ülesanded ja õpetuse alus) EELK põhikirja esimese peatükiga, nimetas Põhimäärused ümber Põhikirjaks, võttis kasutusele nimetuse Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja lülitas E.E.L.K. kirikukogu koosseisu kolm Kodu-Eesti kiriku esindajat. Detsembris 1995 teatas peapiiskop Petersoo, et kirikukogu lükkas eelnõu tagasi ega näinud seega «vajaliku olevat, käesoleval ajal, luua otseseid.
Kirikuid juriidiliselt ühendavaid aluseid».
Kirikute ühendamise nõukogu oli oma viimase koosoleku pidanud 1994. a novembris ega tulnud seejärel enam kokku. Et E.E.L.K. esindajate liitmine EELK kirikukogu koosseisu oli osutunud ühepoolseks sammuks, jäeti selline võimalus 2004. a uuendatud põhikirjast välja. Kirikute ühendamise teema sumbus ligi aastakümneks. Kui sain peapiiskopiks, arutasime kujunenud olukorda peapiiskop Udo Petersooga ja otsustasime ühinemise teema taas käsile võtta. Peapiiskop Petersoo surm tõstis selle küsimuse veelgi teravamalt üles.
Kas, miks ja kellele pühitseda uut Välis-Eesti peapiiskoppi? Mind oli küll palutud seda ülesannet täitma, kuid peapiiskopi kt-ks olnud assessor Thomas Vaga polnud valmis selle sisulise külje üle arutlema. Seevastu oli selge seisukoht peapiiskop electus Andres Taulil. Tema ametissepühitsemise eelõhtul tegime ühisavalduse, väljendades soovi kirikute lahusolek lõpetada. E.E.L.K. ja EELK nähtavat ühtsust kinnitavale lepingule kirjutati alla eelmise aasta 13. novembril. Vastuväited ja probleemid, mis sellega esile tõusid, olid osalt aimatavad, osalt üllatavad.
Õigusliku järjepidevuse probleem
Olulise argumendina esitati arusaama, et Kodu-Eesti kiriku näol olevat tegu uusmoodustisega, Välis-Eesti kirik esindavat aga sõjaeelset kirikut. Ilmekas näide on Toronto Vana-Andrese koguduse juhatuse avalik kiri 4.12.2010.3 Seal öeldakse, et ühtsus kingib «meie, E.E.L.K. pärijate, sünnitunnistuse EELK-le ja sellega annab nõukogude ajal loodud kirikule juriidilise järeltulija õiguse tunnistuse».
Õigusliku järjepidevuse probleemi käsitleti ka Eesti Vabariigi taastamisel ja uue põhiseaduse vastuvõtmisel. Restitutsioonimeelsed, kes oleksid näinud 1938. a põhiseaduse sõnasõnalist taaskehtestamist ja võimu üleandmist pagulasvalitsusele, jäid ilmsesse vähemusse nende ees, kes tõdesid, et riikliku võimu ja selle järjepidevuse kandja on rahvas, kodanikkond, ning piisab varasema põhiseaduse printsiipide arvestamisest. Eesti Vabariik sõjaeelse Eesti Vabariigi õigusjärglasena on leidnud rahvusvahelise tunnustuse.
EELK õiguslik järjekestvus on olnud püsiv. Ka okupatsiooni tingimustes jätkasid tegevust kiriku liikmeskonda koondavad kogudused, luues oma esindajate kaudu kirikuorganisatsiooni legitiimsuse, nagu olid asja näinud juba Eesti luterliku vaba rahvakiriku loojad. Tööd jätkasid ka kiriku juhtorganid, kuigi asendada tuli sõjakeerises hukkunud, vangistatud või põgenenud ametiisikuid. Juriidilises vormis kinnitasid EELK õigusjärglust ja õiguslikku järjepidevust Eesti Vabariigi kohtud, tagastades talle natsionaliseeritud omandi. Tõdeti, et ühtki teist õigusjärglast sõjaeelsel luterlikul kirikul peale EELK ei ole.
Nii näeb asja ka 1991. a vastu võetud EELK põhikiri: «EELK on 1935. aasta Põhimääruste ja 1949. a Põhikirja alusel tegutsenud EELK, tema omandi ja organisatsioonide õigusjärglane»(§ 21 (2)). Välis-Eesti kiriku olukord kujunes siin teistsuguseks.
Asudes 1949. a koondama paguluses moodustatud kogudusi ja looma Välis-Eesti kirikut, püüdis piiskop Johan Kõpp leida sellele õiguslikku alust sideme kaudu kodumaa kirikuga. Koos teiste vaimulikega sõnastas ta mälu järgi 1943. a kirikukogu otsuse «piiskopile eriliste volituste andmise kohta»: «Otsustatakse volitada E.E.L.K. piiskoppi juhul, kui ei ole võimalik kokku tulla EELK kirikukogul või Konsistooriumil, otsusi tegema E.E.L.K. Kirikukogu või E.E.L.K. Konsistooriumi asemel, mis omavad sama maksvuse nagu oleksid neid otsusi teinud E.E.L.K. Kirikukogu või E.E.L.K. Konsistoorium.»4 Sellele tekstile toetati hilisemad väited Välis-Eesti kiriku järjepidevusest sõjaeelse kirikuga.
Tegelikult kõlas 12. mail 1943 vastu võetud otsus järgmiselt: «Volitada Piiskoppi sõjaolukorra kestuseks Kirikukogu istungite vaheajal edasilükkamata vajaduse korral kutsuma ametisse Kirikukohtute või teiste Kirikukogu poolt ametisse kinnitamisele või valimisele kuuluvate üldkiriklike organite koosseise või nende üksikuid liikmeid, sellest ette kandes kirikukogu koosolekul.»5 Selle fundamentaalse teksti vastu ei ole minu teada tuntud kuigi palju huvi, kuigi see oli kättesaadav juba kaheksakümnendate aastate lõpust.
Niisiis ei andnud volitus piiskopile kõiki kirikukogu või konsistooriumi õigusi, vaid ainult õiguse kirikukogu vaheaegadel teatud ametiisikuid nimetada. Mis aga kõige tähtsam, see oli tähtajaline: vaid sõjaaja kestuseks. Kui okupatsiooniaega võinuks veel lugeda sõjaaja mõistesse, siis alates Eesti Vabariigi taastamisest ei saa E.E.L.Kd kuidagi pidada sõjaeelse kiriku esindajaks. Just soov seda olla on olnud üheks põhjuseks liituda kodumaa kirikuga. E.E.L.K. teened kodumaa kiriku ees leiavad selle kaudu väärika tunnustuse.
E.E.L.K. põhimääruste ja EELK põhikirja erinevus
Olen väliseesti meedias mitmel korral kohanud eksitavat väidet, et E.E.L.K. põhimäärused on ikka veel samad, mis 1935. a vastu võetud põhimäärused. 6 EELK põhikiri põlistavat aga okupatsiooniaegseid, vaat et isegi riiklikke sundnorme. Pealegi olevat kirikukorraldused nii erinevad, et ühte kirikut ei saavat nende alusel moodustada.
E.E.L.K. olevat üles ehitatud alt üles, Kodu-Eesti kirik aga ülalt alla. Viimane tulenevat nõukogudeaegsest korrast, kus peapiiskopile anti kogu võimutäius, nagu on seletanud Tõnu Orav.7 Tegelikult räägivad põhimäärused (§19) hoopis E.E.L.Kst kui tervikkirikust, mis jaguneb kogudusteks, kusjuures uute koguduste asutamise õigus on vaid konsistooriumil (§ 41 (17)), peapiiskopil on aga meelevald tagandada vaimulikke ja ametiisikuid või neid ümber paigutada ning ta otsused on lõplikud (§ 25). Sellist tsentralismi kodumaa kirikus ei leidu.
1935. a põhimäärused algsel kujul pole tegelikult enam ammu kasutusel ei siin ega seal. Muudatusi asuti tegema juba enne sõda. Neid tuli ohtralt teha ka pagulaskirikus. EELK põhikiri, mis koostati 1990. aastate algul sõjaaeelsetest põhimäärustest lähtudes ning ka selle praegune versioon näib põhimäärustele siiski lähedasem kui praegused E.E.L.K. põhimäärused.
Välis-Eestis tehtud muudatustest hakkab kõigepealt silma kiriku koosseis. 1935. a põhimääruste § 1 järgi on kiriku liikmeteks vaid Eesti Vabariigi territooriumil olevate koguduste liikmed. Kõige sisulisem erinevus puudutab aga kiriku juhtorgani, kirikukogu koosseisu, mis 1935. a põhimääruste tähenduses E.E.L.Ks puudub (seal moodustavad kirikukogu koguduste juhatused, kes langetavad otsuseid kirja teel), on aga võrreldaval kujul olemas EELKs. Paguluses on tulnud põhimäärusi lühendada ligi saja paragrahvi võrra, 250-lt 153-le. Tegelikus elus ei suudeta neistki paljusid järgida.
Praost Thomas Vaga on tõdenud, et «koguduste varanduste haldamine ja nende üle lõpliku otsuse tegemine on põhimääruste alusel konsistooriumi ja peapiiskopi kui konsistooriumi presidendi käes ... Siiamaani pole meie kogudused neid seadusi tunnud ega nendega arvestanud, peale mõne»8. Peapiiskop Petersoo kurtis, et ka protokollide ja valimistulemuste kinnitamine on jäänud unarusse. Põhimäärustest sai pigem moraalne orientiir, mida on täiendanud kohalikud tavad.
Ühinemisläbirääkimistel selgus, et neid tavasid pole võimalik ja vajalik ühise põhikirja nimel murda ja unifitseerida. Luterlus lubab kirikukorralduses ja liturgias paikkondlikke erinevusi. Nähtavaks organisatsiooniliseks ühtsuseks piisab ühisest esindusorganist ja omavahelistest koostöökokkulepetest. See sätestabki kirikuelu jätkumise kohalike traditsioonide kohaselt. Süüdistused sisuliselt ebarealistliku ja ebavajaliku ühise põhikirja tegematajätmises on põhjendamatud.
Müüdid nime, varade ja KGB ümber
Nimi on märgiline ja identiteeti väljendav. Kuigi juba ühinemiskomisjon nägi kiriku nimede erinevuses üksnes tõlkeprobleemi ja pidas soovitavaks uuendatud varianti, on viimasest desinformatsiooni abil püütud teha poliitilist komistuskivi. Eestis toimunud nimemuutust seostati okupatsioonivõimuga nii 2010. a mais Floridas peetud kirikukongressil9 kui ka eelmainitud Toronto Vana-Andrese koguduse juhatuse pöördumises, kus väideti, et «alates 1978. aastast kannab kirik nime Eesti Evangeelne Luterlik Kirik».
Tegelikult ei toimunud 1978. aastal kiriku nime muutmist, veel vähem riigi sunnil. Tegu oli vaimulike võimudele vastumeelse algatusega taotleda kiriku nime kaasajastamist, milleks koostati ligi paarikümne allkirjaga esildis. Selle esildise alusel otsustas konsistoorium 3. augustil 1978. a «vastavalt kehtivale keelepruugile võtta edaspidi tarvitusele senise nimetuse «Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik» asemel korrigeeritud nimetus «Eesti Evangeelne Luterlik Kirik»». Otsus võimaldas küll uue nimetuse kasutamist, kuid ei muutnud kiriku ametlikku nimekuju. Viimast polnud võimalikki teha riigipoolsete takistuste tõttu põhikirja menetlemisel.
Senist nimekuju (Evangeeliumi Luteriusu Kirik) muutis kirikukogu alles iseseisvuse saabudes uue põhikirja rakendusotsuse punktiga nr 10, 27.06.1991: «EELK põhikirja jõustumisega kaotab kehtivuse Eesti NSV-s tegutseva Evangeeliumi Luteriusu Kiriku põhikiri (antud ELK Kirikukogu poolt 23. oktoobril 1949. a.).» Uue nime kasutuselevõtmine ja kehtestamine on niisiis mõlemad iseseisvumisprotsessi ilmingud.
Ühinemisega seoses on teadlikult õhutatud kiriku omandiga seotud hirme. Tõnu Orav kirjutab Eesti Elus, et kui Välis-Eesti kirikutel on suured varad, mis kuuluvad peamiselt kogudusele ja mille pikaajaline saatus peab olema koguduste otsustada, siis «Eestis kirikud ja varad kuuluvad peamiselt kesk-kiriku bilanssi».10 Pole usutav, et autor ei tundnud huvi järele uurida, et Eestis on kõik hooned ja varad koguduste omandis ega kuulu keskvalitsuse bilanssi. Kinnisvaratehingute üle on konsistooriumil vaid järelevalveõigus, mida veelgi rangemalt, nagu tõdes Thomas Vaga, näevad ette E.E.L.K. põhimäärused.
Ei saadud mööda ka lausvaledest. Toronto Vana-Andrese koguduse esimees kirjutas Eesti Elus, et peapiiskop Udo Petersoo matuse puhul soovinud Tallinna konsistooriumi liikmed tutvuda nende koguduse rahalis/majandusliku aruandega, milline tegevus ning «informatsiooni välja otsimine ja uurimine matuste ajal oli ebasobiv».11 Kantsler Mati Maanasel tuli teha õiendus ja teatada, et «Torontos viibimise ajal ei toimunud ühtegi kohtumist Vana-Andrese koguduse esimehe (kelleks härra Silmberg tollel ajal ei olnud!) ega ka juhatusega ning mingit soovi tutvumiseks koguduse rahaliste aruannetaga ei ole meie avaldanud».12
Pole siis ime, et kõneldi dramaatiliselt sellestki, kuidas isa ehitas kiriku oma lastele ja lastelastele, teades, et nad ei koli enam tagasi Eestisse, vaid jäävad siia ja tahavad vanemate kirikutegevust säilitada sellisena, nagu see siia toodi. Ja mida siis poeg peaks kirikute ühinemisel oma lastele ütlema?13 Otsekui võtaks ühinemine koguduselt kiriku ära ja viiks Eestisse!
Sarnasesse fantaasiavalda kuuluvad ka vandenõuteooriad, nagu oleks ühinemise taga lausa KGB (uue nimega FSB). «Tundub ebatõenäoline, et FSB suudaks oma tahtmist saada nii lihtsalt endises eesti pagulaskirikus käputäie agentide kaudu. Ometi ei tohi kunagi öelda «ei mittekunagi»,» hoiatab Jüri Linask Vaba Eesti Sõnas.14 Agent võib peituda muidugi igaühes, kes mõtleb teisiti. Kodueestlaste kahtlustamine punavõimu teenimises oli küll odav, kuid mõjus argument.
Endistele «kaikameestele» pagulaskonnas andis kirikute ühinemine, hoolimata muutunud aegadest, võimaluse kas või viimast korda pildile pääseda. Kahjuks sarnanesid nende meetodid nende poolt vihjatud ametkonna omadega.
Uute sihtide aeg
Ühinemisvastastest võib inimlikult ka aru saada, sest nende väidetes kõlab kibestumus pöördumatute kaotuste pärast eluteel, «viimse mohikaanlase» meeleolu ja suhtumine, et kui trumm on läinud, mingu ka pulgad. Samas on enamik väliseestlastest suutnud säilitada lootusrikka vaimu, avatud meele ja koostöötahte.
Peab tunnustama piiskop Andres Tauli julgust ja isamaalisust, kes, seistes vastu külma sõja varjudele ja esindades enamiku koguduste arusaama eesti luterlaste kokkukuuluvusest, muutis reaalsuseks kiriku ühtsuse taastamise. Mõistagi on see protsess, kus tuleb üksteist paremini tundma õppida ja kus probleemide lahendamine pole alati kerge. See on osaduse osa. Ometi on üksolemine parem kui üksi olemine. Võimalusi, kuidas kirikuelu ühiselt edasi viia, on järjest rohkem.
Tõsi. Mõned väliseesti kogudused, kes juhatuste kaudu hääletasid ühinemise vastu, on teatanud soovist E.E.L.Kst lahkuda ja luua mingit uut ühendust. Nad on keerulises olukorras. Tahtes ühelt poolt olla ustavad senisele E.E.L.K-le ja selle põhimäärustele, tuleb neil sellise sammuga kõik see jalge alla tallata, sest põhimääruste kohaselt saab E.E.L.Kst välja astuda vaid üksikliige, mitte kogudus. Põhjuseks on siin üksikisiku usuvabadus: kuna E.E.L.K. koguduse liige on ühtaegu ja esmajoones E.E.L.K. liige, saab väljaastumisotsuse teha vaid tema ise, mitte kollektiivne organ tema eest.
Praegu polegi küsimus enam seadustes, vaid usus. Väliseesti kogudused ja piiskopkond on pigem moraalne kui juriidiline ühendus. Need, kellele on kallid oma keel, kodumaa ja rahvas, kirik ja selle käekäik, leiavad koostöövormi, aktsepteerivad lepinguid ja on lojaalsed seadustele. Ülejäänud lendavad laiali nelja tuule poole ja neid ei too tagasi ähvardused ega palved. Demokraatlikel maadel võib usulisi ühendusi luua iga kodanik. See ei puuduta enam küsimust Eesti luterlikust rahvakirikust, mis pole ei kodumaal ega võõrsil näinud end mingi uue organisatsioonina, vaid sama organisatsiooni välisel survel eraldatud osadena.
Tänavu, kui Eesti taasiseseisvumisest on möödunud 20 aastat ning kiriku nähtava ühtsuse taastamisest aasta, võime olla rõõmsad ja tänulikud, et meie luterlik rahvakirik on murdnud läbi raudse eesriide varju, ühendanud oma jõud ning teenib rahvast Jumala armastuse ja õnnistusega.
Andres Põder,
peapiiskop
1 Kiriku Teataja 1994, 2, 47.
2 Udo Petersoo, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Konsistooriumi teadaanne, Torontos, detsember 1995 (EELK KA).
3 Eesti Elu, online, 4. jaanuar 2011.
4 Arved H. Rossman, Kirikuõiguse käsiraamat, Stockholm 1981, lk 3.
5 EELK X Kirikukogu erakorralise istungjärgu protokoll, EELK KA.
6 Näiteks Airi Vaga, E.E.L.K. Kirikukongress St. Peterburgis Floridas. – Vaba Eesti Sõna, 3. mai 2010.
7 Tõnu Orav, Kirikute ühinemine. Miks? Või miks mitte? – Eesti Elu, 20. juuni 2008, EE online.
8 Thomas Vaga, Sügisesel pööripäeval. – Eesti Elu, 29.09.08, EE online.
9 Airi Vaga, E.E.L.K. Kirikukongress St.Peterburgis Floridas. – Vaba Eesti Sõna, 3. mai 2010, EE online.
10 Tõnu Orav, Kirikute ühinemine. – Samas.
11 Jüri Silmberg, Kas kirikud peaksid ühinema? Võta või jäta! – Eesti Elu, 20. juuni 2008, EE online.
12 Mati Maanas, Lugupeetud Eesti Elu toimetus! – Eesti Elu, 20. juuni 2008, EE online.
13 Airi Vaga, E.E.L.K. Kirikukongress St. Peterburgis Floridas. – Samas.
14 Jüri Linask, Arenev arutelu kirikute ühinemise taustal. – Vaba Eesti Sõna, 21. juuni 2010, EE online.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Suurim eestlasi ülemaailmselt ühendav organisatsioon.
13. novembril Tallinnas ja 28. novembril 2010 Torontos kinnitati EELK ja E.E.L.K. nähtava ühtsuse leping.
230 kogudust ja kuulutuspunkti, neist 62 väljaspool Eestit.
Suurimad kogudused Eestis:
Tallinna Kaarli, Tallinna Jaani, Tartu Pauluse, Pärnu, Põltsamaa, Tartu Peetri, Kuressaare, Rapla, Vastseliina, Hageri, Räpina.
Suurimad kogudused välis-eesti piiskopkonnas:
Toronto Vana-Andrese, Toronto Peetri, Los Angelese, Lakewoodi, Vancouveri, Portlandi, Sydney, Lõuna-Rootsi
