Kuusalu Muusikakooli juhataja
Murtud Rukkilille Ühing korraldas juuni algul oma liikmetele reisi Rootsi, mis kandis nimetust „Mööda paadipõgenike radu”. See oli täiesti eriline reis. Üle 40 inimese Eesti erinevatest paikadest said kokku Tallinna sadamas, et alustada teekonda üle Läänemere. Sama teed läksid paadipõgenikud 1944. aastal. Reisiseltskond koosnes Siberisse sundasumisele saadetustest ja nende pereliikmetest. Enno Uibo Kuusalust oli reisi mõtte algataja ja kavandaja.
Kui laev Stockholmi jõudis, viis Tensi reiside giid Kristel meid kõigepealt mere kaldal asuva Vabaduse Värava juurde, mis on püstitatud tänutäheks Rootsi riigile, kes võttis pagulased vastu ja kelle järeltulijad on saanud siiani selles riigis elada ja töötada. Kõik me läbisime selle värava kitsa käigu ja reisijuht märkis, et see reis on väga eriline — sellist pole enne olnud ega tule ka edaspidi. Eesmärk oli kohtuda paadipõgenike ja nende järeltulijatega.
Meie esimene kohtumine oli Stockholmi Eesti koolis, kus direktor Jaan Seim tutvustas kooli, milles praegu õpib ligi 200 õpilast. Koolitöö toimub küll Rootsi õppeprogrammide järgi, aga eesti keel on õppekavas.
Edasi ruttasime Stockholmi Eesti Majja, kus meid ootas kaetud lõunalaud ja perenaine, kes tutvustas selle maja tegemisi. Palju aastaid oli just seal paguluses olevate eesti kultuuritegelaste kokkusaamise koht. Kohale olid kutsutud mõned väliseestlased, kes mäletasid kogu paadipõgenemise lugu ja nii vahetasid muljeid Siberis käinud ja paadipõgenikud.
Õhtupoolikul viis bussisõit läbi Lõuna-Rootsi. Pika sõidu vältel kuulsime reisijatelt Siberi muljeid ja laul saatis kogu seda teekonda.
Väikelinnas Alingsasis võtsid meid vastu kaks eesti meest. Jüri rääkis vabalt eesti keeles, kuigi oli Rootsis sündinud. Tema võttiski endale järgnevalt giidiülesanded. Bussijuhi vahetas välja teine mees, kes sai küll eesti keelest aru, aga ise ei rääkinud. Külalistemaja, kus ööbisime, oli väga kodune ja mõnus.
Teise päeva veetsime Göteborgis. Buss sõidutas meid kõrge mäe otsa, kust avanes imeilus vaade linnale — jõgi, purjekad ja rohelus. Õhtul ootas meid kohalikus pastoraadis hulk eestlasi ja nende kaetud rootsipärane toidulaud. Igasse lauda tuli üks väliseestlane. Kuusalu inimeste lauda sattus Viinistult pärit mees. Siis jätkus juttu selle kandi ühistest tuttavatest. Üllatusena tuli nende kolmanda rootsi eestlaste põlvkonna väike kontsert.
Meie reisiseltskond võttis samuti üles lauluviisi ja nii kõlasid juba koos mõned isamaalised laulud. Kuigi saatused ja teed viisid neid eesti inimesi täiesti eri suundades, tunti seda, mis on ühine ja väärtuslik.
Kolmandal päeval nautisime bussiaknast Rootsimaa kaunist loodust — järved, kaljud, väikesed punased majad, õitsvad rododendronid. Meeldejääv oli käik väikelinna Gränna, kus meid ootas kommipoe omanik. Seal näidati meile, kuidas valmistatakse käsitsi pulgakomme.
Eriline oli see reis ka bussijuhile ja giidile, kes tähistasid oma 10. pulma-aastapäeva ja pole just igapäevane, et bussijuht sõidu ajal luuletusi loeb. Kuigi Stockholmi jõudes jooksime läbi ka kuningalossist, jäid sellest reisist meelde just inimesed, kellega kohtusime ja kes meid nii kenasti vastu võtsid.