Otsustasime laevasõidu kasusks – tegime järelduse, et oht meile oli minimaalne, kuna meie reisikavas olevad riigid ei olnud mässudesse kaasa haaratud (välja arvatud Egiptus). Laevasõit algas Dubais, Ühendatud Araabia Emiraatides (ÜAE) ning lõppes Itaalias, Savonas. Vahepeatusi oli ette nähtud veel kahes emiraadis (Abu Dhabis ja Fujairahis) ning Omaanis, Jordaanias, Egiptuses ja Israelis. Olime eriti tänulikud, et ekskursiooni Petrasse, Jordaaniasse ei tühistatud, kuna Petra oli meile kõigile oluline koht.
Seitsmest emiraadist on kõige jõukamad Dubai ja Abu Dhabi. Kui Abu Dhabis leiti 1960ndate alguses naftat, otsustas valitseja Sheikh Zayed bin Sultan Al Nahyan nafta profiidid jagada oma rahvaga ja parandada nende elutaset.
Omaani olukord on sarnane ÜAEle. Tänu Sultan Qaboos Bin Said’ile, kes 1970 võimu oma kätte haaras, on Omaan jõudnud 21. sajandisse. Enne 1970. aastat oli seal vaid 2-3 kooli 900 õpilasega, kõik poisid. Nüüd peavad kõik 6–16-aastased lapsed koolis käima ja ülikooliharidus on samuti kättesaadav nii meestele kui naistele. Meeste ja naiste vahelisi erinevusi määrab usk – riigikorra all on kõik võrdsed. Kõik ametid on naistele lubatud, kui on huvi, isegi politseiniku amet.
Nii ÜAE kui Omaan on jõukad ja elanike elutase on kõrge. Haridus ja tervishoid kodanikele on tasuta ning puuduvad igasugused maksud. Ka on riik kodanikele annetanud maad ja elamuid. Kuigi ei valitse demokraatia, on rezhiimid vähem repressiivsed kui naaberriikides. Nendel põhjustel näevad elanikud ennast rohkem pealtvaatajate kui osavõtjatena piirkonna rahutustes. Mõlemas riigis on seaduspäraseid kodanikke vaid 15-20%. Ülejäänud elanikud on välismaalt sisse toodud töölised (foreign workers), kellele antakse tööluba paariks aastaks, mida aeg-ajalt vajaduse korral pikendadakse.
Panime tähele, et nii ÜAEs kui Omaanis kandsid paljud mehed valgeid, pikki lahedaid kuubesid koos peakatetega. Sellest traditsioonist hoitakse kinni, et eraldada kodanikke ehk „peremehi“ välismaa töölistest.
Enne nafta avastamist 50 aastat tagasi olid nii Dubai, Abu Dhabi kui Omaani pealinn Muscat primitiivsed, vaesed, mudaonnidest ja beduiinide telkidest koosnevad külad. Kuna nafta ei kesta igavesti, on nii ÜAE kui Omaan alustanud oma majanduse mitmekesistamist.
Enne laeva väljumist veetsime ühe päeva Dubais. Dubai on ülimoodne ja ülirikas linn. Lõpmatu arv arhitektuuriliselt omapäraseid ja huvitavaid pilvelõhkujad domineerivad vaatepildis, nagu näiteks purskkaevudega ümbritsetud Burj Khalifa – maailma kõrgeim ehitis. Luksushotelle on palju, näiteks Hotel Burj al Arab, mis asub kunstlikul saarel ja kaugelt vaadates näeb välja nagu suur purjekas. Dubai on ka suvituslinn kaunite liivarandadega, kus vähemalt turistidel on lubatud bikiine kanda. Dubaist on kujunenud tähtis kaubandus-, finants- ja transpordikeskus. Suurtes ja moodsates ostukeskustes domineerivad läänemaailmas tuntud firmad, kuid on ka poode, kus müüakse traditsioonilist kaupa. Astusime sisse äridesse, kus müüdi imeilusaid rõõmsates värvides, hõbeda ja kullaga ehitud naiste õhtukleite. Kuigi need olid ahvatlevad, otsustasime neid siiski mitte osta. Arvasime, et vaevalt julgeks niisuguse kleidiga minna mõnele Toronto üritusele. On võimalik ka ringi hulkuda traditsioonilistes vanades bazaarides, soukides , kus leidub tonnide viisi kuldehteid. Viimasel õhtul Dubais sõime õhtust väikesel tuledega ehitud puust paadil, mida kutsutakse dhow. Paaritunnine sõit Dubai vetes võimaldas meil nautida linna öist, valgustatud pilvelõhkujatega siluetti.
Järgmine peatus oli suurim emiraat Abu Dhabi, veel kauaks naftarikas. Nagu Dubai, on Abu Dhabi linn moodne ja luksuslik, aga arhitektuuriliselt veidi konservatiivsem. Igal pool valitses puhtus ja vaesuse jälgi ei olnud näha.
Kolmas emiraat, mida me külastasime, oli Fujairah, mis on väga erinev Dubaist ja Abu Dhabist. Kuigi on palju uusi hooneid ja ehitamist, on Fujairah praegu veel „araabia“ linn. Ka Fujairah on naftarikas ja meile anti mõista, et see on tuleviku Dubai ja Abu Dhabi. Fujairah linna me palju ei näinud, kuna meie ekskursioon viis meid hoopis ajaloolistesse kohtadesse nagu näiteks ÜAE vanim moshee Al Badiya, mis on õige väike. Samuti nägime 16.-17. sajandil Portugali võimu ajal ehitatud vahitorne.
Neljandal päeval jõudsime Omaani pealinna Muscati. Muscatis ei ole pilvelõhkujaid, vaid uued valged „araabia“ stiilis majad. Tähtsamad hooned on tihti dekoreeritud kullaga. Leidub palju rohelist: lilli, põõsaid ja puid, peamiselt palme. UNESCO valis Muscati mõne aasta eest maailma kauneimaks pealinnaks – ja kaunis Muscat tõesti on.
Omaanis külastasime ka Salalahat, muistset viiruki (frankincense) keskust. Vanasti oli viiruk kallim kui kuld. Salalahas võib veel praegu leida puid, mille vaigust valmistatakse viirukit, seepärast leidub Salalahas palju poode, kus võib osta viirukist valmistatud kaupa. Viirukipuu on ka Salalahi linna sümbol. Linn on tagasihoidlikum kui Muscat. Võrreldes paljude teiste Araabia poolsaare kohtadega, on Salalah lopsakalt roheline, eriti kevadel ja suvel, kui saabuvad mussoonvihmad ning ümbruskond muutub troopiliseks.
Enne Egiptusse, Safagasse jõudmist veetsime neli mõnusat päeva merel. Põnevust tekitas teadmine, et laevatee vetes võisid Somaalia piraadid liikvel olla. Igal juhul laevas oli valve väljas, mehed kuulikindlates vestides, ja öösiti vähendati valgust.
