Videofilmis „Esimene punane aasta 1940—1941“ tuletati meelde neid põhisündmusi, mis nõudsid võitlemist Eesti vabaduse eest ja pärast kaotatud lahinguid rääkisid naine ja mees oma kogemusi metsavennana Eesti metsades varjumisest ja võitlemisest, mis on säilinud mälestusina meie rahva saatusest. Kumbki andis pildi enese ja paljude omaste ning sõprade saatusest metsavennana ja karistuslaagreis.

Kuna küüdidatute mälestusnädal tingis mälestuslikku sündmusele lähenemist, siis tuli kohale Eesti Maja suures saalis harjutust pidav Toronto Eesti Meeskoor ja laulis Charles Kipperi juhatusel „Eesti vennad, laulgem rõõmsalt“.

Videofilmile sissejuhatuses ütles TES'i esimees Toomas Merilo, et see on esimene osa kavatsetavast koos Eesti õppetooliga peetavast videoõhtute seeriast, mis tehakse Kistler Fondi toetusel. Film astub sündmuste kaudu läbi ajaloo, alates president K. Pätsi kõnega, kus riigipea ütles, et Eesti ei saa oma miljoni inimesega vastu panna 180 miljonile. 17. juulil nõuti parlamendis Eesti ühinemist N. Liiduga ja 6. augustil sai Eesti NL liiduriigiks. Filmi on koostanud Enn Tarvel. Eesti aupeakonsul Laas Leivat tutvustas külalisi: Hilja Sarapuu on sündinud aprillis 1921, kes mais 1945 ühines abikaasa Aadu Maripuu poolt juhitava metsavendade grupiga Palamuse kandis. Oli metsavend oktoobrini 1946, osales mitmes lahingus. Oktoobris 1946 legaliseerus valedokumentidega. Arreteeriti 1948 27 aastasena; kaks last, 18-kuune ja 3 aastane saadeti võõraste juurde. Oli 1948—1956 Mordva oblastis vangilaagris, kust vabanes 35-aastasena. Süü oli riigireetmine.

Ruuben Lambur on sündinud novembris 1925. Metsavennana osales mitmes lahingus, sai mitu korda haavata. Arreteeriti novembris 1947. Oli sunnitöölaagris 1948-1965, kust 40-aastasena vabanes. Alul Eestisse elama ei lubatud.

Hilja Sarapuu

H. Sarapuu ütles sissejuhatuseks, et see pole olmeromaan, vaid tõestisündinud lugu. Oli just helilooja A. Läte sünnipäev, kellele ta pidi lastega lilli viima. Pärast sündmust piiras sõjavägi hoone ümber ja hakati inimesi grupiti Kastani keldrisse viima. Sealt toodi nad Pauluse surnuaiale ning käsutati roomates üle platformi loomavagunisse minema. Sõidutati ringi, aga ühel päeval toodi tagasi ja küsiti andmeid. Sai kelleltki hoobi pähe, väljus uksest; kuna oli tuisk, siis polnud jälitajat näha ja võis esimese hooga minna Äksini, teisel päeval edasi Kaarepereni, kus oli kunagi töötanud ja leidis seal ees abikaasa. Peatus Kaareperel metsavahi juures, kuid läksid sealt Erikveresse ühte kuivatisse, kus end varjasid ka II Piirikaitse mehed ja olid seal kaks aastat, kus sündis ka poeg.

Seal olles said ka valedokumendid ja asusid siis ehitustööle. Perekond oli seal koos, kuni nad reetmise tõttu tabati. Kaks meest arreteerisid abikaasa ja mehed tulid tagasi, et ka teda üle kuulata. Kuid arreteeriti mõlemad, koos mehega visati neid lahtisele autole, kust võisid jätta jumalaga Võrtsjärvega. Sinna tuli veel teine auto ja neid viidi Tartusse halli majja (vanglasse). Suunati keldrisse, kus uksel vene Marjuska lõikas rõivastelt pika pussiga nööbid ja paelad. Järgmine samm oli koos abikaasaga, kus neil pandi käed raudu ja viidi raudteejaama ning toodi Tallinna Pagari tänavale, seal toimus üheksa kuud ülekuulamine, kus kauem ei saadud põhjuseta kinni hoida. Süüdistati bandiitluses ja neid taheti ümber kasvatada, milleks viidi Patareisse.

Sinna toodi ka viis eesti last, kellest kaks olid tahtnud raudteed õhkida, teine oli joonistanud Stalini pildile sarved ja sai selle eest 25 aastat. Vangla ülema vastutulek laste naiste juurde viimisel oli neile päästjaks, nad vabanesid pärast Stalini surma. Ka Hiljale oli määratud surmanuhtlus, aga järgmisel hommikul tuli uus seadus, mis asendas mahalaskmise 25-aastase vangistusega, 15 eesti naist said jääda kauaks kokku ja said üksteist toetada. Üks 85-aastane naine oli Saaremaalt, keda süüdistati suguluses USA presidendi Harry Trumaniga, ta sai 25 + 15 aastat. Naine avaldas tänu vene ametnikule, et uus karistus võimaldas tal veel 40 aastat elada. Hilja pidi igal päeval 12 tunniga tegema kümnele sinelile 18 nööpauku siidise niidiga.

Pärast samaaegset streiki erirezhiimi laagreis muutus olukord ja mõned isegi vabanesid. Aga Hiljal oli kindel seisukoht, et enne me ei usu kojuminekut, kui on saadud üle Eesti piiri. Viimane tseremoonia põhjustas hirmu, kui vagunist viidi vabanenud viiekaupa sõdurite valve all jaama läheduses oleva baraki taha ja need jäid võrdlemisi kauaks sinna, nii et hakati juba arvama, et nad on maha lastud. Alles mitme tunni pärast tuldi tagasi, kuna kõigi vabanejate riietele oli löödud tempel ja ka igale eraldi. Ka anti tagasi arreteerimisel kantud riietus, kuid need olid pärast pikka aega kotis seismist väga halvas olukorras.

Hiljat süüdistati, et ta oli töötanud koos kuulsa Prantsuse spiooni Mata Hariga. Vabanemisel öeldi zhestikalt, et nüüd saate õiguse hääletada. Kui nad Moskva raudteejaama jõudsid, oli seal üks vabanejate grupp oodanud kaks nädalat sõiduvõimalust kodumaale. Aga Hilja julge pealehakkamine võimaldas neile ja eelmistele sõiduvõimaluse reisivagunis Pihkvani.

Elavalt kirjeldas ta tundeid ja tähelepanekuid Eestiga kohtumisest. Seal räägiti ainult vene keelt, polnud võimalik korterit saada ja otse hoiduti neist, kes tulid Siberist. Liigutav sõnavõtt lõppes, kui ta oli raudteejaamas Venemaalt naasvat poega vastu võtmas, keda oli viimati kohanud paariaastasena ja kelle ainus eestikeelne sõna oli „EMA“.

Ruuben Lambur

Teisena tõi Ruuben Lambur tervitusi meestele sünnimaalt ja tänas neid, kes olid organiseerinud siia maale tuleku võimaluse, kus eestlased olid Eesti eest võidelnud. Ta andis pildi sellest, kui keskööl koputatakse uksele ja tullakse arreteerima. Ta kirjeldas küüditamise momenti, kus juba eelmisel õhtul olid need välja käsutatud, kes pidid selle terroritöö sooritama. Tal oli raske sellest pikemalt rääkida, kuna selles oli valusaid momente neile, kes oma õlgadel kannavad tuhandete valu, kes pidid jääma sinna külma mulda ning kelle ees on meil kohustus.

Enesest rääkides ütles kõneleja, et tema perekond pidi taluma kõike. 1940.a. langes ta perekond kohe kahtluse alla, kaks venda said mobilisatsiooni vältides surma, siis tuldi isa arreteerima. Kõneleja oli Saksa ajal sõjaväes ja veel viimati Narva lahingus taandumise kaitsel.

Sõja järel inimesed läksid perekondadega metsadesse. Üsna peatselt suunati sõjavägi metsi puhastama, aga metsavennad hakkasid vastu, neil oli relvi ja julgust. Peeti lahinquid, oli langenuid ja haavatuid. Kuid polnud mehi, kes oleks mõelnud väljaandmisele. Mõned katsusid pääseda valepaberite ostuga, aga nende vahendajad olid tegelikult nõukogude agendid. Suudeti raskusi taluda, kuna rahvas oli metsavendadega. Noored olid isegi julgemad kui vanemad mehed. Kolm Voore tütarlast viisid Eesti lipu Linnutaja torni, teised Kohtla-Järvel raadiomasti tippu, mille eest määrati viis aastat. Meestelt nõuti, et nad vabanemise tingimusena kirjutaksid Rahva Hääles enesekriitilist ja end ekslikuks tunnistavat kriitikat. Kuid sel ajal olid juba tuntuks saanud Mart Niklus jt., kelle rahvuslik vaim julgustas nooremaid. Nüüd on rahvuslik tunne eriti viimase valitsuse ajal tabuks saanud. Koolides ta on käinud soovitamas erksamat noorte tegevust, kuid sel pole õpetajate hulgas poolehoidu, nagu ka noorkotkaste hulgas. Miks ei soovita riigikaitse õppust ega lühikest sõjaväeteenistuse aegagi, millest kõrvale hoidutakse.

Seletas veel ülekuulamise töötlemise viisidest ja nende mõjutamisest, laagrite streike ja nende lahendamise mooduseid, mis siiski venelasi järeleandmisele sundisid. Kui Moskvast toodud keskkomitee ülem kindral Malesnikov lubas päevapealt kõigi nõudmiste täitmist, aga paljud olid selle hinna oma eluga kinni maksnud. Aga streigi ajal muudeti laagrite kodukord ja paari kuu pärast tuli komisjon, kel oli seisukoht, et rasketööstus ei saa vangide õlul töötada. See põhjustas paljude vabanemist või teistesse laagritesse saatmist.

Vangid tähistavad rahvuslikke päevi. Nad on püüdnud jõudumööda kaasa aidata rahvuslikus töös ja rahvuslikku tunnet levitada. Lambur on Lääne-Virumaa poliitvangide ühenduse esimees ja Vabariikliku Poliitvangide Liidu juhatuseliige, kel 20. juulil on kodumaal aastakoosviibimine. Pärast 18 aastat kantud karistust pole see teda murdnud, vaid tema vaimu veelgi tugevamaks teinud.

Põneva ja kaasahaarava loengute paari lõpetas TES esimees T. Merilo, tänades tõeliselt liigutavate ettekannete eest.

Märkmed: