"Mõtlen oma elu üle nii: On see võimalik, et kõik kohutav, mida olen läbi elanud, ongi minu tarvis lavale seatud, et ma võiksin saada dramaturgiks ja kirjeldada kõiki hingeseisundeid ja kõiki situatsioone."
A. Strindberg „Okultne päevik“ / Eesti Draamateatri kavaleht, „Surmatants“ Sagadi mõisas 20. juunil 2002.
Rahvusvaheliselt kuulsa näidendi on lavastanud Eesti Draamateatrile Tallinnas tuntud dramaturg Mikk Mikiver.
Juhan August Strindberg sündis 22. jaanuaril 1849 Stockholmis. Tema isa oli laevamaakler, ema suri, kui August oli 13-aastane. Kui midagi tema lapsepõlve tumestas, siis vastuolud perekonnas, mitte vaesus. 1877 abiellus Strindberg näitlejanna Siri von Esseniga. Mida komplitseeritumaks see abielu kujunes, seda vaenulikumaks muutus kirjaniku suhtumine naissoosse üldse. Pärast oma esimese abielu purunemist kirjutas Strindberg oma vennale: „Sa võib-olla tead, et kirjanikuna põimin ma ühte luule ja tegelikkuse ja kogu mu naistevihkamine on teoreetiline, sest ilma naiste seltskonnata ei ole ma võimeline elama.“
1893. aastal oli Strindberg aasta abielus noore austria ajakirjaniku Frida Uhliga, kellel olid olemas kõik omadused, mida Strindberg hukka mõistis naise juures, kes on emantsipeerunud, iseseisev ja auahne. 1900. aastal, kui valmis näidend „Surmatants“, oli kirjanik kiindunud noorde norra näitlejannasse Harriet Bossesse, kellega ta aasta pärast abiellus. Strindberg on ise mõista andnud, et näidendis kirjeldatakse tema õe Anna abielupõrgut, kuid ilmselt on siingi suurem kaal kirjaniku enda kogemustel.
Prantsuse psühhiaater Marcel Reja kirjutas pärast Strindbergi surma artikli kirjaniku suhetest naistega, kus ta väidab, et Strindberg pidi paratamatult naistega õnnetu olema. Esiteks: ta oli armukade omaenda minale, varjas kiivalt oma siseelu, millesse ükski inimolend ei tohtinud tungida. Teiseks: tema tagsihoidlikkusest, mis on seostatav tema kinnisusega, kasvas välja paratamatus mitte valida, vaid ennast valida lasta.
