Oma 1920. a. ilmunud raamatus „Meie jõumajanduse sihtjooned tulewikus“ väitis ta: „Meie oleme enesele poliitilise iseseiswuse kätte wõitnud; ligem ülesanne on ka majanduslisel alal iseseiswaks saada. Ilma iseseiswa ja tugewa tööstuseta ja põllumajanduseta jääme me ikkagi teiste rahwaste orjaks ja tallermaaks.“ See oht on meil praegu reaalselt olemas. Kuni Eesti Vabariigi valitsus haridust ja teadust prioriteediks lugema ei hakka, ei saa me orjaseisundist välja. Ei jõua ju ükski riik kuigi kaugele vaid allhangete täitja, transiidivahendaja ja naiste lääne lõbumajadesse eksportimisega. Me vajame teadusmahukat tootmist, mis eeldab aga teaduse ja innovaatika toetamist mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Eesti 2003. a. riigieelarve selles osas erilisi lootusi ei sisenda. See on ka arusaadav, sest kohalikel valimistel olid kaalukeeleks muulaste, Riigikogu valimistel aga pensionäride hääled ja sinna ongi praegu vahendid suunatud. Teadus, haridus ja kultuur on selle kõrval hoopis teisejärgulised.
Aleksander Kink teadis, mida rääkis. Ühe Eesti-Vene rahuläbirääkimiste võtmeisikuna oli ta võitnud Jaan Tõnissoni soosingu. Kingu insenerlikud kavad olid aga otse peadpööritavad. Näiteks projekteeris ta hiigeljõujaama Narva koskedele ja kolm hiigelsilda üle Suure Väina. 1920. aastal avaldas Kink ka raamatu „Tartu-Pihkva ja Narva veetee“, milles ta näitas, et sellise veetee rajamine on hõlpsasti realiseeritav. Ta tegi tööde läbiviimiseks täpsed arvutused ja kulutuste kalkulatsiooni, kus polnud unustatud isegi uute sadamate ehitamiseks, jõekallastele hobuseteede rajamiseks ja töömasinate ostmiseks ning kohaletoimetamiseks vajaminevat raha. Ta ei unustatud ka Omuti kärestike võimalikku rakendamist Eesti energiamajanduse teenistusse. Kuivõrd need kärestikud jäävad asulatest kaugele, tegi ta ettepaneku sinna rajada suur õhulämmastiku baasil töötav energiamahukas salpeetritehas nii püssirohu kui ka „kunstsõnniku“ valmistamiseks. Loomulikult on enamik tema soovitusi praeguseks oma aktuaalsuse kaotanud, kuid tollal jäid nad pidama raha taha. Kuid Kink küsis: „Kui Eesti riik iseseisvuse eest sõdis, ei küsinud tema, kust võtan ma raha, kas siis sellest küsimusest üle ei saa, kui Eesti iseseisvat tööstust on tarvis luua. Mis on poliitiline iseseisvus ilma majanduslise iseseisvuseta? Tühi vari, mis tema sünnitaja kehale järele hõljub. Vaba rahvas peab vabale ja iseseisvale tööstusele jõuallikad lahti tegema.“
Ta loetles ka meie majanduse olulisemad suunad, märkides: „Peale põllupidamise tuleb meil esimeses sihis rõhku panna tekstiil- ja keemiatööstuse peale... Mineraaltööstuse, tsemendi, ehitusmaterjaali j.t.
tarvis on meil lõpmata tagavara tooresainet olemas ... kõige suurem tooresainete tagawara on olemas õlikiwi ehk kukersiidi näol....siin on üks suurematest tööpõldudest meie eraettewõtjatele tagawaraks ... Tselluloosi- ja paberitööstus on meil kaunis suur, mida hommikupoolt sisseweetawate tooresainete ja odawa energia abil wõib weel laiendada... Loodus on meile määranud merekaubandust ajada ja laewu ehitada...Wiimaks ei pea meie ka oma kuulsaksaanud mööbliwabrikuid unustusse jätma ... Ülesloetud tööstusharusid saame siis arendada, kui meie wõimalikuks teeme igal pool odawat ja kättesaadawat jõudu muretseda; siis wõib ettewõtja oma töökoja seal käima panna, kus ta leiab selle kõige kasulikuma olewat ... Ülemaaline jõumajandus peab tõesti ülemaaliseks, s.o. riigi kätte jääma, sest ei wõi sellega leppida, kui kõik terwe maa tööstus satuks mõne kildkonna ärimeeste kätte. Sihikindlalt peab riik need jõuallikad, mida loodus meile hälli on pannud, päewawalgele tooma ja igalepoole kättesaadawaks tegema.“
Uus on hästiunustatud vana ja seetõttu peaksime me kõik Aleksander Kinku tänutundega meenutama. Möödunud aasta 4. detsembril möödus tema sünnist 120 aastat. Kuid tema mõtted on aktuaalsed ka aastal 2003.
ANTO RAUKAS,
Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik