Tartu rahu on Eesti Vabariigi välispoliitika seniseks suurimaks saavutuseks ja vaevalt on seda saavutust võimalik ületada. Paljud Tartu rahuga seonduvad detailid on aga eestlastele halvasti teada ning mitmed rahuga seonduvad võtmeisikud on teenimatult unustatud. Üheks unustatud kangelaseks on teenekas tehnikateadlane, omaaegne Eesti turbatööstuse direktor (1922-1927) ja Inseneride Ühingu kauaaegne (1921-1934) esimees Aleksander Kink (1882-1937).

Juba koolipoisina imelapse kuulsuse võitnud noormees lõpetas 1913. aastal cum laude Peterburi Mäeinstituudi ja suunati professorikutset omandama Saksamaale. I maailmasõja algusaastatel töötas ta Berliinis Charlottenburgi Tehnikaülikoolis ja firmas AEG, kuid vaenuriigi kodanikuna interneeriti ja saadeti Rootsi kaudu Venemaale. Seejärel töötas ta õppejõuna Jekaterinenburgi ja Petrogradi mäeinstituutides, kuid parema palga ajel asus tööle Siemens-Shuckerti dünamovabrikusse, kus tõusis insenerist asedirektoriks. Seal oli tema vahetuks ülemuseks peadirektoriks pärast Oktoobrirevolutsiooni 1918. a. Venemaa tööstus- ja kaubanduskomissariks ja 1919. a. teede rahvakomissariks määratud Leonid Krassin, kes kureeris ka Eestiga peetavaid rahuläbirääkimisi. Tema tegevuse kooskõlastajaks oli Aleksander Kink.

Tõus emissariks oli suur juhuste kokkulangemine. Kink tundis hästi Eesti punaste võimsat kolmikut — Anvelti, Pöögelmanni ja Nieländerit, kes ilmselt pidasid vennatapusõja lõpetamist hädavajalikuks. Koos Nieländeriga käis Kink Lenini lähima mõttekaaslase, Petrogradi Nõukogu esimehe (1917 1926) ja Kominterni Täitevkomitee esimehe (1919 1926) Grigori Zinovjevi juures, kellele tutvustas oma (küllap ka suure kolmiku) 14-punktilist rahukava, mille kohaselt Eesti-Vene piir pidi minema rahvuspiiri mööda selliselt, et Eesti asundused Narva jõe taga kuulunuksid Eestile. Ette oli nähtud ka evakueeritud varade tagastamine. Zinovjev kiitis rahuplaani heaks, kuid keeldus selle avalikustamisest, kuivõrd see „mõjuvat halvasti punaväe lahinguvõimele“. Kink aga saadeti Moskvas sõjanõukogu poolt heaks kiidetud rahukavaga salaja läbi rindejoone Eestisse. Tema saatjaks sai piirirajooni hästi tundev Peterburi Jaani kiriku nõukogu esimehe vanem poeg Edgar Leopas.

Molosovitsa jaamas sealpool Jamburgi tulid mehed rongilt maha ja kohaliku eestlasest talumehe abil said õnnelikult üle piiri. Kokku kestis jalgsimatk kaks ööpäeva ja lõppes juba küüdimeeste toel Pagari tänaval tollases sõjaministeeriumis, kus neid kaks nädalat hoiti range valve all. Oli ju umbusk nende vastu täiesti põhjendatud. 29. augustil 1919 seisid parlamentäärid välisminister Poska ees, kelle umbusk aga hajus, kui 31. augustil saatis Venemaa välisminister Tsitsherin raadio kaudu parlamentääride tegevusele kinnituse koos ametliku ettepanekuga rahuläbirääkimiste alustamiseks. 4. septembril vastas Poska ettepanekule
jaatavalt ja peagi algas Pihkva rahukonverents, kus kokku said Eesti delegatsiooni juhina Birk ja Vene delegatsiooni juhina Krassin. Enne sedaaga saadeti Kink juba tuntud metsaradu pidi Petrogradi tagasi. Leopas jäi aga kohe Eestisse ja töötas hiljem Haapsalus kooliõpetajana. Pärast Tartu rahu sõlmimist tuli ka Kink 1920 a. märtsis üle Peipsi jää lõplikult Eestisse, kus ta määrati Tõnissoni valitsuses kaubandus tööstusministri abiks. Vabadussõjas üles näidatud teenete eest sai ta riigilt Pakri poolsaarel Leetse mõisa südame koos hoonetega ja 20,89 ha suuruse maatüki. (Järgneb)



ANTO RAUKAS,
Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik

Arvamus

TRENDING